Tänane päev möödanikus

Viiskümmend viis aastat tagasi, 1953. aasta 27. juulil, sõlmiti Panmunjoni asulas relvarahu, mis lõpetas külma sõja ajastu esimese suurema piirkondliku konflikti – Korea sõja.

Relvarahu allkirjastasid Põhja-Korea kommunistlik valitsus ja ÜRO väejuhatus. See konflikt oli alguse saanud juba kolm aasta varem, mil Põhja-Korea tegi katse haarata kogu Korea poolsaar oma võimu alla. Mäletan, et Nõukogude Liidu ajalooõpikutes oli kogu see sõjalugu pea peale pööratud: neis pajatati, et hoopiski Lõuna-Korea ründas USA õhutusel Põhja-Korea vabade tööliste riiki.

Sündmuste tegelik käik oli vastupidine. 1950. aasta suvel tungis nõukogude sõjatehnikaga varustatud Põhja-Korea armee ootamatult Lõuna-Koreasse, kus ta kiiresti hävitas kohalikud relvajõud ja seal viibiva USA väikesearvulise sõjaväekontingendi. Seejärel vallutasid põhjakorealased Lõuna-Korea pealinna Seouli ja liikusid kiiresti Korea poolsaare kagutipus asuva sadamalinna Pusan lähistele.

Et kriisi lahendada, kogunes ÜRO julgeolekunõukogu. Tänu stalinliku diplomaatia veale (nimelt puhkesid julgeolekunõukogus väga keevalised ja täis emotsioone vaidlused, mistõttu ÜRO-s vetoõigust omava Nõukogude Liidu esindaja istungilt lahkus) õnnestus vastu võtta resolutsioon, mille alusel otsustati Korea kriisi lahendamiseks ja agressori ohjeldamiseks moodustada rahvusvahelised relvajõud.

Järgnesid dramaatilised sündmused. Septembris korraldasid rahvusvahelised väed (peamiselt koosnesid need USA ja Suurbritannia sõduritest) armeekindral Douglas MacArthuri (eluaastad 1880-1964; mees, kes II maailmasõja ajal juhtis liitlasvägesid Vaikse ookeani sõjatandril) Incheoni sadama juures (asub Seouli lähistel) dessandi Korea poolsaarele.
Operatsioon õnnestus ülihästi ja selle tagajärjel olid Põhja-Korea väed sunnitud taganema (vastasel korral oleksid nad sattunud piiramisrõngasse). Kommunistliku Põhja-Korea väed paisati Hiina piiri äärde. Nüüd otsustas sündmustesse sekkuda Hiina, kus 1949. aasta sügisel olid võimu haaranud kommunistid.

Hiina kommunistide juht Mao Zedong (1893-1976) paiskas lahingutesse kiiresti 80 000 nn vabatahtlikku. 1950. aasta lõpuks taandusid ÜRO väed 38. paralleeli taha (mööda seda oli kahe Korea vaheline piir kulgenud ka enne konflikti). Relvarahu allakirjutamiseni jõuti aga alles pärast seda, kui manala teele oli läinud Korea sõja tegelik niiditõmbaja, Nõukogude Liidu diktaator Jossif Stalin (1878 või 1879-1953). Korea konflikt käigus hukkus umbes kolm miljonit inimest.



Eeloleval nädalal möödub sada kakskümmend viis aastat päevast – see oli 1883. aasta 29. juulil –, mil Itaalia põhjaosas Predappio nimelises väikelinnas nägi ilmavalgust poisslaps nimega Benito Amilcare Andrea Mussolini – fašistliku ideoloogia ja sellele tugineva poliitilise liikumise tulevane rajaja. Noores eas oli Mussolini keevaline sotsialist. Keevaline on siin õige sõna, sest just säärased inimesed kalduvad liikuma ühest äärmusest teise ja oma vaateid kiiresti muutma. Nii läks ka Mussoliniga.

1912. aastal määrati ta sotsialistliku partei häälekandja Avanti! peatoimetajaks. Kuid kohe pärast I maailmasõja puhkemist muudab Mussolini järsult oma maailmavaadet. Nimelt – kui sotsialistid olid häälestatud sõja vastu, siis Mussolini pooldab Itaalia sõttaastumist Entente’ poolel. Kurjad keeled sahistavad, et Mussolini veendumuste säärase järsu muutuse põhjus olevat tegelikult olnud väga proosaline – inglased olevat talle lihtsalt suurema altkäemaksu andnud.

Ühesõnaga, kuskil aastal 1915 hakkas Mussolini marurahvuslaseks ja oma kodumaa suureks patrioodiks. Vabatahtlikuna siirus rindele, kus sai haavata. Pärast sõja lõppu 1919. aastal loodi tema eestvedamisel sõjaveteranide huve kaitsev ühing – Fasci Italiani di Combattimento (Itaalia võitluskaaslaste liit). Itaaliakeelne sõna fasci tuleneb ladinakeelsest sõnast fascis (eesti keeles “pundar”, “kimp”). Vanas Roomas tähistati selle terminiga okstest tugevasti kokku liidetud kimpu, mida liktorid kasutasid sõjakirveste käepidemetena.

1922. aastal sai aga Mussolini peaministriks. Lääne demokraatlikud riigid olid tema tegevusest lausa vaimustatud, sest Itaalia ületas kiiresti majanduskriisi. Kuid selline suhtumine oli ennatlik. Mussolini edasine saatus on teada. Täpselt 65 aastat tagasi – 1943. a 25. juulil – ta ametist tagandati. Kuid sõber Hitler päästis ta vangistusest. 1945. a 28. aprillil sattus ta aga koos oma armukese Clara Pettacciga (1912-1945) partisanide kätte, kes paarikese jalgupidi ühe elektriposti külge riputasid ja seejärel hukkasid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)