“Porgy ja Bess” tõid täismaja (5)

“Porgy ja Bess” tõid täismaja

AMERICAN BLACK OPERA BROADWAY: Gershwini “Porgy ja Bess” Kuressaare suures ja uhkes ooperimajas.

Saaremaa ooperipäevade tõmbenumber, American Black Opera Broadway etendus “Porgy ja Bess” meelitas kohale hulga rahvast, nii lähemalt kui kaugemalt. Pileteid muretseti soodusmüügi ajal juba varakevadel ning broneeriti varakult praamipileteid.

Võõrkeelset juttu oli publiku seast kuulda päris palju, ent kohati tundus, et kohalikele oli lausa prestiiži küsimus tulla kaema suurelt reklaamitud ooperit – ikkagi vana festivali uus tase, lauljad ookeani tagant, lisaks veel Gershwini “Porgy ja Bessi” mõned hittideks lauldud laulud –, sest miks muidu oli publiku seas olnud nõnda palju neid inimesi, keda tavaliselt klassikalise muusika kontsertidel ei kohta.

Usun, et kõik läksid “Porgyt ja Pessi” kuulama-vaatama suurte ootustega – võis ju ka neljapäevasest Oma Saarest lugeda, kuidas maestro Eri Klas just seda etendust näha soovis.

“Tead, mulle ei meeldinud kaks asja,” ütles üks keskealine proua vaheaja alates oma kaaslasele, “need olid Bessi kleit ja Porgy katkised püksid.” “Tea, millised need kerjuse püksid siis peaksid olema?” mõtlesin omas mõttes ning juurdlesin

n-ö tavakuulajana selle üle, mis “Summertime” kõlal viga oli. Miks Gershwin ei olnud just see Gershwin, mida ootasin? Kas oli asi suhteliselt väikesearvuslises orkestris?

Vaevalt, on ju päris väike pillimeeste koosseis ka võimeline tooma välja just selle džässiliku kõla ja sädeme, mida “mustade” muusika ja eriti Gershwini puhul kõrv kuulama on harjunud. Ka lauljad olid ju vähemalt kavalehte uskudes enamus saanud hulgaliselt auhinnatud erinevatel konkurssidel ning Saaremaal esinemine ei olnud kellegile lavadebüüt.

Muidugi oli omaette elamus kuulata päris “mustade” ooperit – “valged” lauljad lihtsalt ei laula niimoodi. Aga kui tagantjärgi meenutada, siis sööbisid mällu mõned karakterid – Sportin’ Life (Reggie Whitehead) oma võrratu liikumisega, krabimüüja (Bernard Holcomb) humoorika ja särtsaka ülesastumisega ning Maria (Alexis Davis) oma näitlejameisterlikkusega.

Sestap polegi vist mõtet imestada, et asjatundmatu publik kippus rohkem arvustama osatäitjate välimust, kui laulu- või esinemisoskust. Nii traagilises lavatükis nagu seda on õnnetu armastuse lugu ja põgenemise lugu “rõõmurohtudesse” ehk narkootikumidesse, pidanuks saalisistujani natuke rohkem power’it jõudma. Et ka lavastuslikult (muide, lavakujundus, mis terve etenduse jooksul ei muutunud, oli päris mõjuv) oleks “Porgy ja Bess” võinud rohkem suurt ooperit kui kontsertetendust meenutada.

Kui aga positiivsema poole pealt mõelda, siis on ju tegelikult just saarlastel lausa fantastiline võimalus vähemalt kord aastas minna peaaegu omas kodus päris ooperisse, kuulata suurt orkestrit ning rahvusvahelisi artiste. Tegelikult kahjugi, et “Porgy ja Bessi” etendusel olid lapsed publiku hulgas enamus võõramaakeelsed.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 68 korda, sh täna 1)