Jalutuskäik Dejevos endise ohvitseri Sulev Truuväärtiga (1)

Jalutuskäik Dejevos endise ohvitseri Sulev Truuväärtiga

UUS SÖÖKLA: Kolme kasarmu taguses nii öelda uues sööklas sõi omal ajal kuni 500 meest. Praegu on see väga iseloomulikuks näiteks kui trööstitu on kogu kunagine Dejevo raketibaas.

Seekordne reportaaž viib meid Sulev Truuväärtiga Karujärve lähistele Dejevo raketibaasi, mis oli Eestis üks suuremaid, kuid praegu meenutavad seda aega vaid kummituslikud varemed. Rüüstatud ja laastatud, kokku varisenud, veidraid tundeid tekitav – hullult põnev ja samas kohutavalt masendav. Isegi kui see poleks laastatud, oleks päris masendav – nii ilusa metsa sees säärased monstrumid. Dejevo jäänud tühjaks, kui 1994. aastal viimased raketimehed ära läksid. Tõenäoliselt on suurema lõhkumise baasis toime pannud hiljem tulnud maradöörid.
Truuväärt on mees, kes esimest korda teenis ohvitserina Dejevos 1966. aastal ning viimati staabiülemana tehnilises divisjonis nüüdseks juba 27 aastat tagasi.

Dejevo või Karujärve?

Dejevo sõjaväebaas ehitati enne teist maailmasõda, kui Eesti riik sõlmis venelastega baaside lepingud. Siis see ei olnud veel Dejevo-nimeline. Mis seal enne 60. aastat oli, ei oska Truuväärt öelda, aga pärast seda tegutses selles kohas amfiibtankide pataljon ning 1966. aastal tuli sinna Truuväärt koos õhutõrjeraketiväeosa tehnilise divisjoniga. Suurte rakettide positsioonide ehitamist alustati samal aastal.

Dejevoks nimetati koht Karujärvest ümber 1959. aastal. Nimi tuli Nõukogude Liidu kangelase Dejevi järgi, kes sai kangelaseks postuumselt Narva all 1944. aastal sooritatud kangelastegude eest. Aga surma sai ta Sõrves ja on maetud Vananõmmele.

Koos baasiga hakkas tekkima ohvitseride küla, kus oli oma pood, postkontor ja algkool. Kõik mõeldud sõduritele ja nende peredele. Kui Sulev Truuväärt Dejevos teenis, siis nägi see koht teistmoodi välja, nii et praegu on veidi keeruline seal orienteeruda – kõik on rohtu ja võssa kasvanud ning puud on väga suured.

Teeäärse vojentorgi ehk sõjaväepoe ukse ees kasvab praegu korralik õunapuu. See olla seal juba ammu. “Aga siin ei saanud kunagi midagi peal olla, sest vaevalt need rohelised nublakad ilmusid, kui sõdurid need juba nahka pistsid,” jutustab endine ohvitser. Poest annab praegu veel tunnistust varemete vahel vedelev “näritud” silt, mis teatab vojentorgi lahtioleku aegu.
Kaupluse- ehk postkontorihoone puhul paneb teda hoopis imestama tellis, millest maja ehitatud on. Säärast poorset tellist ei olevat kusagil mujal Saaremaal ning ei ole teada, kust see toodi. Samast tellisest on ehitatud ka Dejevo kasarmud.

Eesti keelt raketibaasis neil päevil praktiliselt ei kuuldud ehkki Sulev mäletab kolme eestlasest ajateenijat. Ka nendega räägiti vene keeles. Kokku oli Dejevos umbes 500 meest.

Hirmsad raketid

Dejevos olid raketid, mille pikkuseks tuli 10,8 meetrit ja mis kaalusid seitse tonni. Nende lõhkepea kaalus 217 kilogrammi ning lennukaugus oli 240 kilomeetrit. Väidetavalt oleks nendega saanud Stockholmi kohal lennukeid alla lasta. Nendel rakettidel kulus häire algusest kuni õhku minekuni poolteist minutit, kuid neid ei kasutatud siin kunagi.

Kõik oli väga salajane. Isegi rakette ei tohtinud selle nimega kutsuda. Tuli öelda izdelije, toode. Rakettide liigutamine, transport toimus ainult öösel.
Kokku oli seal kaks divisjoni neid rakette, kummaski divisjonis 6 stardiseadeldist. Üks rakett oli stardiseadeldise peal, teine kõrval drežiini peal. Kui üks rakett välja lasta, tuli teine automaatselt ja laadis uuesti ära. Seepeale pidi tehniline divisjon tooma sinna kaks uut raketti. Raketi lõhkepea peitis endas 20000 terasest kuuli, mis lõhkemisel laiali lendasid. Selle lennukõrgus oli 300 meetrist 35 kilomeetrini.

Nendega kaitsti Dejevost Nõukogude Liidu õhupiiri, seetõttu oldi seal pidevalt lahingvalmiduses, mis tähendas, et rohkem kui viie minuti kaugusele oma tööülesannetest ei tohtinud liikuda.

Selliste rakettide omamine oli siiski päris kallis lõbu. Truuväärti sõnul maksis üks rakett koos kõigi osadega kokku umbes 220000 rubla. Tema palk oli sel ajal 300 rubla kuus.

Kui palju erinevaid rakette Saaremaal kokku oli, ei ole teada, sest neid oli ka komplekteerimata. Küll aga olevat ajavahemikul 1970-1980 Saaremaal olnud ka tuumalõhkepeaga rakette. Need olid Kallemäel, Piiril ja Sõrves.
Sulevi sõnul väeosas reaalset sõjaohtu ei tunnetatud, küll aga oli oht, et mõni vaenlase lennuk tuleb üle piiri. Nad jälgisid sageli hommikust õhtuni, kuidas NATO lennukid väga täpselt mööda liidu piiri lendasid. Lendasid kusagilt Taanist Botnia laheni ja tagasi ning siinsed sõdurid jälgisid neid kogu selle aja pingsalt.

Alampolkovniku hukkumine

Sulev meenutab lugu, kuidas alampolkovnik külas lõpu leidis. Karujärve tee ääres on üks maja, kus elas ja suri alampolkovnik Tšerkassov. Tema naine elas linnas ning nii ta seal üksi toimetas. Juhtus nii, et kord vintis peaga lülitanud ohvitser teekannu sisse, nii et juhe üle voodi läks. Hommikul mees tööle ei ilmunud, ehkki teda tükk aega oodati. Otsima saadetud mees ei saanud uksest sisse ja vaatas aknast, kust paistis vaid hall udu. Tuli välja, et alampolkovnik oli magama jäänud, vesi oli kannust ära auranud ja nii hakkas kann hõõguma ning vattmadrats süttis, võttes kaasa ohvitseri elu.

Tundmatu surnuaed

Kusagil sõjaväebaasi suunduva kruusatee ääres on üks kummaline surnuaed. Kelle oma see on, ei oska Sulev öelda. Küll aga teab ta, et seal oli oma paarkümmend hauda. Ühe tulba kohta räägiti, et kuskil 1955. aastal olla seal üks üleajateenija pidurivedelikku joonud ja selle peale ära surnud. Mingeid tähiseid seal siiski ei olnud.

Veel räägiti, et saksa ajal olevat sellesse kohta kogutud sõjaväelaste naised, kes ei jõudnud evakueeruda. Üks variant oli see, et nad olevat seal sohu ära uputatud, teine variant, et nad viidi Jaagarahule ja saadeti Saksamaale.

Tšehhoslovakkia 1968

Päeval, mil Tšehhoslovakkias asjad hulluks läksid, pidi Truuväärt oma meestega minema polügonile raketti laskma. Dejevos rakette ei lastud, seda tehti Balkaši järve ääres Kazahstanis. Kõik oli pakitud, kuid polügonile mineku asemel anti hoopis lahinghäire ning hommikuks kästi kaks raketti välja anda ja kokku panna.

Sulev kuulas oma majas Ameerika Häält, kuid neil päevil oli sellele segaja peale keeratud. Isegi ülemused ei teadnud, mis toimub. Üllatavalt anti ohvitseridele püstolid välja, mida kunagi niisama ei tehtud. Püstolid anti ainult siis, kui mindi toimkonda või kusagile komandeeringusse. Lõpuks muud ei juhtunud kui et tassiti mitu päeva neid püstoleid kaasas.
Polügonile mindi alles aastavahetusel, lasti oma üks rakett välja ja tuldi tagasi.

Ehmatavad lood

Kummalisi ja tobedaid lugusid juhtunud Dejevos alatasa. Näiteks jutustab endine ohvitser loo, kuidas ühed ajateenijad käisid Randveres sigade kallal, kui seatalitajad parajasti söömas olid. Kui emis võõraste juuresolekul lõugama pistis, löödi talle kiviga pähe. Seatalitajad kuulsid kisa ja läksid vaatama, kuid nägid surnud emist ning pagevaid soldateid. Ühest jäi maha pilotka ja teisest püksirihm, mistõttu ka teada saadi, kellega tegu oli.
Säärast tõmmet loomade poole näidanud soldatid üles nii mitmelgi korral erinevates kohtades.

Üks mahalastud sõdur

See õnnetu lugu juhtus raketipositsioone valvavas vahtkonnaruumis. Sulev tegeles juhtumiga kui sõjaväe juurdleja. Tema kohale jõudes oli mees veel elus, kuid suri teel haiglasse. “Kõik oli verd täis, sõdurid oksendasid, süüdlane, seersant, ei olnud kolm päeva üldse võimeline rääkima,” meenutab Truuväärt õudset päeva.

Vahtkonnaülem oli oma ruumis puhastanud püstolit, mis tegelikult oli seal ruumis keelatud. Samal ajal lubati vahtkonnaruumi üks vanemleitnant, kes oli ka komsomolisekretär. Ta ei tohtinuks seal viibida. Vahtkonna ülem oli püstoli kokku pannud, kui samal momendil astus sisse vahtkonna ülema abi, see õnnetu seersant. Näinud püstolit, küsis seda käes hoida. Poiss muidugi ei arvanud, et püstol oli laetud ja nii ta ukse alt päästikule vajutas. Käis pauk ja mees, kes vahtkonnas külas oli, sai tabamuse. Kuul läks meelekohta, läbi pea õhuaknasse. Tapja sai kolm aastat.

Saaremaalt startis kaks raketti

Dejevost ühtegi raketti õhku ei lastud. Küll aga Saaremaa teistes baasides tuli seda kaks korda ette. Esimest korda lasti Saaremaalt rakett välja 1962. aastal Sõrvest. Loodeti tabada triivivat õhupalli, aga ei tabatud. Õhupalli metallist, peegeldav osa oli liiga väike ja rakett ei saanudki tabada.

Tegemist olevat olnud NATO õhupallidega, mida pidevalt teele saadeti, et kontrollida punaarmeelaste tegevussagedusi. Need aga teadsid, millega tegu ning vaenlaste poolt olnud see tulutu tegevus. Kui rakett ei tabanud, siis see lõhkes ise mere kohal.

Teine rakett läks teele 1967. aastal Oriküla divisjonist. Tegemist oli õnnetusega. Tegeleti parajasti hooldustöödega, kontrolliti rakettide aparatuuri korrasolekut ja muud säärast. Juhtus nii, et ühenduskaablid olid jäässe külmunud ja kui anti kontrollsignaal, kargas kogemata sõjasignaal peale ja raketi mootorid pandi tööle. Kuna rakett oli laadimisnurga all horisontaalis, põrkas see vastu ümbritsevat valli ja lendas metsa poole, kuhu ta ka kukkus.

Kuna lennukiirus oli liiga väike, ei saanud rakett õnneks plahvatada. Maandunud lõhkepeale tehti vall ümber ja õhati sealsamas. Kõik ülemused võeti maha ja pärast seda divisjon ka likvideeriti. Nii jäi Saaremaale neljast divisjonist kolm.

Lagunenud kasarmud

Dejevo poole pöörates jäävad kruusatee äärde kõigepealt ohvitseride majad, mis ehitati 1970. aastatel. Siin olid kõik mugavused, keskküte, kanalisatsioon, elekter. Aga sooja vett ei olnud, seda tuli eraldi teha.

Kohe seal kõrval on kahe kasarmu varemed. Või õigemini ühe, sest teisest on järel vaid küngas. Kui Truuväärt Dejevosse esimest korda läks, oli see teine juba varemeis. Veel püstises kasarmus on ta ööbinud vaid kord, kui käisid Orikülast Dejevos raketi tankimist õppimas. Kasarmud olid ahjuküttega ning käimlad asusid hoonest väljas.

Nende kahe kasarmu juurest läheb puude allee vana sööklani. Arvata võib, et need puud on istutatud siis, kui kasarmut ehitati. Nõukogude armees olnud lihtsalt niisugune komme, et kasarmute juurde istutati puudest alleed. Hiljem tehti söökla teiste kasarmute juurde.

Kokku oli seal viis kasarmut, kolm natuke eemal. Kõik vene kasarmud olid kas kollase värviga või sinised. Mida see tähendab? Arvatavasti oli seda värvi kõige rohkem saada, pakub Truuväärt.

Kolmas kasarmu tehti korda, et ohvitseride naistel oleks võimalik tööd teha. Sellest sai Marati õmblusvabriku filiaal, kus ka kohalikud naised tööd said.
Sulev elas viimastel aastatel kasarmu teisel korrusel ühiselamus. Poissmeestele ohvitseride majas kortereid ei antud ja kõik nad pidid ühiselamus elama. Kohe nende tubade all oli Lenini tuba ehk poliitilise propaganda ruum, kus zampolit tegeles näitliku agitatsiooniga.

Nende kasarmute esine riviplats on nüüd muru täis kasvanud. Varemalt olid sealt ka raketipositsioonid näha, aga nüüd on ümbrus kinni kasvanud. Kasarmute kõrval kasvavad tikrid. Sulevi meenutuste järgi olid need põõsad seal ka sel ajal, kuid, nagu postkontoriesiste õuntegagi, ei saanud need kunagi suureks kasvada, sest sõdurid panid nad nahka juba toorelt.

Ja kohe seal ees 1980. aastal suruti Sulev Truuväärtil kätt ja öeldi sõjaväest adjöö. “Ei olnud kahju, ootasime seda aega,” ütleb Sulev.

Sõjaväelased abiks maarahvale

Sulev ei usu, et sõjaväe kohalolek Dejevos oluliselt rahva rõhumine oleks olnud. Näiteks käidi kolhoosist pidevalt hommikuti juba rivistuse ajal küsimas, kas saaks ajateenijaid appi kive koristama, heinatöödele või muidu abistama. Kolhoosid kasutasid tööjõudu ära ja sõdurid olid hea meelega valmis minema, sest said rutiinist välja.

Dejevo ajateenijad olid territooriumil kaunis kinniselt ja linnalubasid palju ei antud. Kuna kasarmutel aeda ümber polnud, saanuks sõdurid igal ajal hüppesse minna. Mida mõned ka tegid. Sageli käisid nad kämpingus tüdrukuid luuramas. Ohvitseride arvates ei olnud selline asi kena mitte ja nii luurasid nemad ajateenijaid. Mis tüdrukud need sellised olid, ei tea.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 519 korda, sh täna 1)