Ehitusmeister, kes ehitab molekule

Ehitusmeister, kes ehitab molekule

MOLEKULIMEES: Keemiaprofessor Margus Lopi sõnul on molekulide ehitamine nagu maja püstipanek.

Kõljala lähedal põlluveerel asub üks vana talukompleks, mille elumaja alles mõni aasta tagasi uue erkkollase kuue ja säravpruuni katuse sai. Suviti võib seal koos naise ja lastelastega toimetamas näha mõnusat vanaisa, kelles teadjamad tunnevad ära rahvusvaheliselt tunnustatud ja presidendi ordeniga pärjatud keemiaprofessor Margus Lopi.

Liiva külast pärit Margus on enda sõnul ehitusmeister, kelle ehitusblokid ja telliskivid ei ole nähtavad isegi mikroskoobi all. “Molekul on nagu maja ja maja võib ju ehitada väga erineval moel. Molekuli võib ehitada pisikestest juppidest või siis paned suurtest blokkidest korraga ja saad kiiresti valmis,” naerab professor.

Kõige rohkem panebki tänavu jaanuaris presidendilt Valgetähe IV klassi ordeni saanud teadlasel silmad särama keskkooliaegne armastus keemia. Selleni jõudis ta tänu kunagisele keemiaõpetaja Viikovile, kelle isiksus noorele Margusele nii suurt mõju avaldas, et ta ülikooli keemiat studeerima suundus ning alale kogu eluks truuks on jäänud.

Piisab pelgalt laboriklaasi mainimisest, kui juba kaovad vestlejad asümmeetrilise oksüdatsiooni või molekulide ehitamise imepärasesse maailma. Teadusavastused ei saa kunagi otsa ja praeguseks on Margus Lopi leiutistele võetud juba mitu patenti, muuhulgas aitavad tema tööd kaasa uut tüüpi vähiravimite arendamisele.

Oma sünnikodus puhates ei ihka professor aga midagi muud, kui lõõgastuda ja end maailmast välja lülitada. Kui intervjuu ajal heliseb mehe taskutelefon ja liinil on endine TTÜ rektor Andres Keevallik, muheleb Margus telefoni: “Ma olen täielikult õnnelik praegu, saan rahulikult puhata.”

Kui muuhulgas ka TTÜ matemaatika-loodusteaduskonna dekaani ametit pidav Margus suviti Saaremaale tuleb – ja seda püüab ta teha igal aastal – peab ta kindlasti kalal käima. Pole midagi paremat saaremaisest lestakalast! Härra Lopp on ka kohaliku jahiklubi liige, kuid paraku ajapuudusel ta selle meelishobiga väga sageli tegeleda ei jõua.

Sul on palju erinevaid rolle. Oled ühelt poolt TTÜs dekaan, siis professor, ettevõtja…
Olen olnud ettevõtja, aga oma ettevõtte müüsin eelmisel aastal ära, nii et seda rolli mul praegu täita ei ole (Margus Lopp juhtis kõrgtehnoloogilist ettevõtet ProSyntest, mis müüdi 2007. aasta lõpus USA suurkorporatsioonile Cambrex).

Milline nendest on sulle endale kõige hingelähedasem?
Ma arvan, et mu tõeline põhitegevus on ikkagi õppejõud, see roll tõesti meeldib – kõrgkooli professori töö on ju väga mitmetahuline. Saad olla teadlane ja saad olla õpetaja, oled ka teaduse organisaator – suunad ja arendad midagi. Ettevõtluses olengi olnud rohkem konsultant, nii et need rollid paljuski kattusid.

Kui palju jääb dekaani ja professoritöö kõrvalt aega teadus-arendustööks?
Pool aega ma lihtsalt võtan. See on vaieldamatult üks kõige huvitavamaid tegevusi. See on üks põhjus, miks ma ei taha mingit kõrgemat administratiivset tegevust juurde, siis ma peaks loobuma teadusest.

Lõpetasid ülikooli 1973. aastal. Kui võrdled nüüd seda aega, mil läksid esimest korda laborisse praeguse ajaga, siis mis on muutunud?
Muutunud on ikka erakordselt palju, need kaks asja on täiesti võrreldamatud. Sellel alal, kus mina tegutsen – sünteetiline keemia – on Eestis toimunud täiesti uskumatu areng. Tookord ei olnud Eestis sünteetilist peenkeemiat tõelise orgaanilise keemia mõttes olemas. Olid olemas tehnoloogilised arendused ja sünteesi tehti vaid otseselt tööstustele. Keemiateadust ehk uue keemiasünteesi loomist tollal Eestis peaaegu ei olnud, aga nüüd on see olemas, peamiselt Tallinnas, aga ka Tartus.

Mis on olnud sinu panus sellesse arengusse?
Tolleaegses Keemiainstituudis hakkas arenema üks perspektiivne suund, kui 1975. aastal tuli Kohtla-Järvelt üks noor keemiadoktor Ülo Lille ja alustas prostaglandiinide sünteesiga. Ta sai omale uurimisgrupi, kus kõik olid noored, enamik alla 30-aastaseid. Sellest uurimisgrupist on nüüd välja kasvanud väga erisuunalised uurimis- ja teadusgrupid. Üks haru on orgaaniline süntees, mis on rohkem minuga seotud. Nendest noortest meestest, kes tollal sealt tulid, said enamikust teaduse edasiviijad.

Nii et muidugi – maailm on nüüd hoopis teine! Kui praegu tuleb noor laborisse, siis ta satub kindlasti ühte maailma parimasse töökeskkonda, mis on varustatud maailma kõige paremate aparaatidega, kus teadmiste ja õpetamise tase on selline nagu mujal. See hüpe on täiesti kirjeldamatu. Ma kadestan praeguseid noori!

Mis sa arvad, kui palju nendest praegu keemiat õppima asuvatest noortest on tulevased teadlased, kes jõuavad maailmatasemele?
Seda ei tea kunagi! See on äärmiselt põnev asi! Ma saan igal aastal endale esimese kursuse, kellele hakkan esimesest septembrist orgaanilist keemiat lugema ja siis saan vaadata, mis neist saab, kellest saab mida… Praegu on võimalused ju tohutud – on orgaaniline keemia, on analüütiline keemia, bio-orgaaniline keemia ja kindlasti bioloogia!

Nüüd on Tehnikaülikoolis ka Loodusteaduste maja ja selle ideoloogia on selles, et viia algusest peale kokku keemia ja bioloogia. Bioloogidele õpetada keemiat, et nad saaksid aru bioprotsesside tagamaadest ja keemikutele õpetada bioloogiat, et nad teaksid, kuidas elusorganism ja rakk töötab ning saaksid tänu sellele oma keemilist teadmist rakendada. See sünergism toimib juba praegu ja loodame sealt väga-väga head tulemust. Õppekavadki on juba kokku viidud.

Mis selle tulemusena on praeguseks juba sündinud?
Ümber Loodusteaduste Maja tekivad praegu arendusfirmad – olgu nad geenitehnoloogilised, kus on keemikud tööl või keemiafirmad, kus on geenitehnoloogid tööl. Keemikud tulevad oma alaga toime ja oskavad teha erinevaid ühendusi, aga milleks, kus, kuidas neid bioloogilistes protsessides kasutada – need teadmised jäävad siiski nõrgaks.

Teisest küljest jälle – bioloog ilma keemilisi protsesse mõistmata jääb väga-väga jänni. Nüüd on need kaks asja kokku viidud ja tõesti – esimesed lõpetajad tulevad ja me näeme, et oleme olnud õigel teel. Ameerikas õpetatakse bioloogiat ja keemiat koos ja nad saavad Nobeli preemiaid.

Nii et Eestist on pidevalt järele tulemas maailmatasemel teadlaste järelkasvu?
Küll! Laborites on inimesi ja kutsume esimestelt kursustelt paremad tudengid juba laborisse. Tallinna Tehnikaülikool on praegu väga kiiresti arenev. Meil on palju moodsaid tehnoloogiaid – robortroonika, biotehnoloogia ja geenitehnoloogia. Palju on tulnud mitte-traditsioonilisi tehnoloogiaid, mida varem ei olnud.

Kuid ega teadlaseks saamine pole mingi omaette eesmärk. Omaette eesmärk on ikkagi tulemus – üks haritud ja mõtlev inimene. On ta siis majanduses mingis firmas, mõnes ettevõtteks inseneriks või mingis muus ametis – see ei ole tähtis. Tähtis on see, et ta on teadja ja oskaja.

Olid ise lihtne maapoiss, käinud Kaali koolis ja lõpetasid linnas keskkooli. Kui vaadata su praeguseid saavutusi, siis on pikk tee selja taha jäänud. Mida sa oled elus õieti teinud, et oled jõudnud siia, kus oled praegu?
Ma olen kogu aeg teinud seda, mida olen tahtnud ja mille vastu on huvi olnud. See on tegelikult iga edu alus. Ma ei mäleta, et oleksin mingeid administratiivseid eesmärke seadnud, et ma tahan saada kindlasti professoriks, aga ma olen kogu aeg tahtnud teha huvitavat tööd, mida ma olen ka teinud.

Kuidas oled endale teaduses eesmärke seadnud?
Teaduses on tarvis mõnda asja – uudishimu, järjekindlust ja oskust mõtestada, mida sa saanud oled. Püüan oma noortele tudengitele õpetada, et ei ole olemas ebaõnnestunud katseid. Kui mingi asi ei tule välja, siis tegelikult sa saad uut informatsiooni.

Kui see, mida sa lootsid või ootasid, ei tule, siis võibolla on see informatsioon, miks ta ei tulnud, vahel tähtsam, kui see, et kõik oleks läinud nii, nagu sa tahtsid. Sa ei saagi ju midagi uut, kui juba tulemust ette tead! (Naerab). Nii et on vaja uudishimu ja õnne. Ei tohi oma õnne maha magada, sest kui sa ei mõtesta oma tulemusi ära, siis sa viskad oma tulemuse ja õnne kraanikausist alla.

Milles sul endal õnne on olnud?
Kunagi oli mul vaja mingit ühendite sünteesi teha. Täiesti praktiline eesmärk oli. Mõtlesin aga, et miks ma peaksin neid vanu meetodeid kasutama, need on väga pikad ja tülikad, prooviks midagi uut – asümmeetrilist oksüdatsiooni. Ja pean ütlema, et see ei töötanud nii, nagu lootsin. Aga – ta töötas teisiti, täiesti uutmoodi. Ja ma ei visanud seda väikest teadmist ära.

Sellest on möödas umbes 15 aastat. Ja nüüd 15 aastat olen ma selle ühe mõtte tõttu uurinud uusi asümmeetrilisi reaktsioone, mille tagajärjel oleme leidnud palju uut ja selle järgi on praegu mitu patenti vajalike ühendite saamiseks.

Teine asi oli see, et kunagi 80ndate lõpus ja 90ndate alguses mõtlesin välja ühe meetodi, kuidas saab sünteesida lihtsaid käelisi molekule. Ja umbes kuu aega tagasi lugesin ühte raamatut „Ravimite sünteesi kunst“ ja ennäe – see meie kunagine metoodika on aluseks ühele praegu maailmas laialt tuntud ravimi sünteesile, kusjuures meie grupi töö oli viidatud ja tunnustatud.

Sinu avastused on Sinu väljatöötatud tehnoloogiat kasutatakse praegu, et töötada välja uut tüüpi vähiravimeid. Kas usud, et kunagi on võimalik vähki täielikult ravida?
Vähk tähendab kümneid erinevaid haigusi korraga, aga kõike neid erinevaid haigusi ühe ravimiga kindlasti ravida ei saa. See eeldab juba automaatselt seda, et sul on väga erinevaid ravimeid tarvis. Vähil on ka väga erinevaid staadiumeid – mõjutatakse ühte staadiumit, teist kolmandat – iga asja isemoodi. Nii et ühe ravimiga kõiki vähke ravida ei saa, sellist imerohtu ei tule ja ei ole loota. Aga kindlasti paljusid vähke saab ja on võimalik hoida mingisuguse kontrolli all.

Kas selles ravimis, mida eestlased on välja töötamas, on midagi uut ja unikaalset?
Iga uurimisgrupp teeb midagi unikaalset. Näiteks professor Mart Ustav uurib ühte konkreetset ravimit ja loodab sellega ühe vähiliigi arengut pidurdada. Sealt võib tulla uus ravim, kuid peab alati meeles pidama, et kümnetest, sadadest tuhandetest ühenditest jõuab ravimiks vaid üks. Ravimite väljatöötamine on väga keeruline ja pikk protsess.

Mis projektidega oled ise praegu aktiivselt seotud?
Tegelen praegu asümmeetrilise oksüdatsiooniga, praegu tegelen selle meetodi praktiliste rakendustega. Mis mulle praegu huvi pakub ja mis on ilmselt kogu inimkonnale väga põletav küsimus, on see, et mis saab fossiilkütuste järgse tsivilisatsiooniga. Selles osas olen vaikselt alustanud mõningat tööd, kuidas biotoodetest võib saada keemiatööstusele lähteaineid. See pakub praegu huvi ja võibolla sellel alal jõuan veel midagi teha.

Millist tulevikku sa maailmale ennustad pärast fossiilkütuste otsa lõppemist?
Need ei saa kohe otsa. Kõigepealt saab otsa ilmselt nafta, siis hakkab gaas otsa saama ja sütt jätkub ilmselt kauaks. Siis tuleb kasutusele võtta taastuvressursid – päikeseenergia ja
bioproduktid

Millal see juhtuda võiks?
Ikka päris varsti. Ma ütlen oma tudengitele ikka, et praegused üliõpilased peavad muutma selle tsivilisatsiooni põhitehnoloogiaid. Meie praegu võime ainult alustada, aga järgmine inimpõlv peab järgmise 30 aasta jooksul põhiosa nendest ümberkorraldusest ära tegema. Siis veel 30 aastat ja siis peab juba olema tsivilisatsioon teistel alustel, praegu põhineb see täiesti naftal.

Mida soovitaksid noorele, kes on küsimuse ees, mida oma eluga peale hakata ja mis ala valida?
Õppima peab – eks pärast elu paneb ise asjad paika. Kui on korralik haridus olemas, siis selle pealt saab teha kõike. Minu kursusekaaslaste seas on väga erineva ala spetsialiste – näiteks üks on turismifirma omanik, teine on finantsärimees, siis on veel aednik, kes annab ajakirjas nõu. Harima peab ennast, siis võib kõiki asju teha.

Tahan ise kindlasti ära mainida kahte õpetajat – II keskkooli keemiaõpetaja Viikov, kes mind keemia juurde viis, väga võimas isiksus ja tema mõju oli suur. Teine on Endel Kurgpõld, kes oli meie füüsikaõpetaja ja kellega mul oli kogu aeg kontakt ja loomulikult Kaali koolist Osvald Saar, kes oli minu klassijuhataja ja matemaatika ning füüsika õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)