Lihaveiste tarbeks on maad piisavalt

Lihaveiste tarbeks on maad piisavalt

VÄRVIKIREVUS: Saaremaa looduspilti sobivad eri värvi loomad suurepäraselt.

Vjatšeslav Leedot tuntakse kui suurärimeest, kelle peamisteks tegevusaladeks on laevandus, ehitus, finantstegevus ja kinnisvaraarendus. Äritegevuse laiendamise eesmärgil omandas Leedo mõni aeg tagasi ka Saaremaa Lihatööstuse, mis on üks vähestest toiduainetööstuse suurettevõtetest, mis ei ole läinud välismaiste omanike kontrolli alla. Vähem teatakse Leedost kui põllumehest. Oma Saar käiski uurimas, kuidas läheb Kärla vallas Kogula külas firmal Saare Veisekasvatus lihaveiste kasvatamine.

Mõte hakata kasvatama lihaveiseid saigi alguse kombinaadi ostmisest. Karja kasvatatakse mitmes kohas, Kogulas, Audlas, Saarekülas ja Kastis, juriidiliselt on firmad eraldi. Loomakasvatus on alles algusjärgus ja ärimehe arvates läheb aega oma 5–6 aastat, enne kui on käes teadmised ja kogemus. Loomakasvatustöö korraldamisega tegeleb igapäevaselt Martin Leedo, kellel hetkel kiired söödavarumise tööd käsil.

Loomatõud on erinevad, et katsetada, milliseid Saaremaal pidada tasub. “Kui oleme teistelt küsinud, siis iga loomapidaja kiidab oma tõugu, aga mis see ikka kõige parem on, selgub siis, kui kogemus käes,” selgitas ärimees.
Firmas kasvatatakse lihaloomi ka sellistel maadel, mille kasutamine muuks otstarbeks ei ole võimalik. Koostöös Saaremaa Looduskaitsekeskuse juhataja Tõnu Talviga on leitud võimalusi laheäärsete alade ja niitude kasutuselevõtmiseks karjamaadena. Koostöö on sujunud hästi.

Loomad on täielikult looduslikul söödal, neile maitseb hästi nii sealne rohi, võsa kui pilliroog. Karjatataval maal on hästi näha, kui palju on maa puhtam kõrvalolevast, kus mingit tegevust ei toimu. “Loomapidamine on vajalik ka selleks, et ega me ikka kõik linnadesse ei mahu küll. Või tõesti tahame me seda?” püstitas Leedo küsimuse.

Samal ajal on kasutusel ka haritavad rohumaad, osa karja kasvab seal. Tee äärest on karjamaal näha mitut värvi loomi, mida firmas nimetatakse omavahel päritolumaa tõttu Hollandi või Taani omadeks.Veiseid on hangitud veel mujaltki.

Kogulas on kari üle 450 pea, kokku on veiseid veidi alla tuhande. Võimsaim loom, mida mere ääres peetakse, on Šoti mägiveis. Vaba maad, kus loomi pidada, jätkub, sest söötis maad on palju. Tootmise algul on esinenud juhtumeid, kus öeldi, et nüüd tulevad linnamehed ja võtavad maad ära.

Inimesi, kes ise midagi teha ei taha, aga maid teistele ka kasutada ei anna, leidub. Nii need võserikud tekivadki. “Tegelikult on Saaremaal kasutamata maid veel nii palju, et siia mahuks ära veel oma kümmekond sellise suurusega tegijat,” arvas Vjatšeslav Leedo, “ma ei saa aru neist, kes peavad väikese tootmismahu pärast piimakarja ära kaotama ja loobuvad põllumajandusest üldse. Võiks ju hakata muu tegevuse kõrval lihakarja pidama. See vajab vähem tööd ja pole sellist kellaajast kinnipidamist kui piimalehmadega on. Lisasissetulek on tagatud.” Ärimehe sõnul toidaks Saaremaa ära kindlasti 10–15 tuhat veist, kolhoosiajal oligi 15 majandit, igaühes keskmiselt tuhat looma.

Laudaspidamist loomad ei vaja. Enamuse ajast on nad väljas, lauta lähevad omatahtsi, keegi neid sinna ei aja. Värske õhk on neile väga oluline.
“Niiskuses ja metaani keskkonnas loomade pidamine ei ole normaalne. Sellepärast vene ajal lüpsilehmad nii ruttu välja praagitigi. Tänapäeval on ju lüpsilaudadki, kus lehmi üldse karjamaale ei lasta, kõik lahtised. Ikka värske õhu pärast,” arvas Leedo.

Kogula kandis on koos rannaäärsete maadega kasutuses sadu hektareid maad. Rannaaladel on kasvamas puhas maheliha. Seal jõusööta loomadele ei anta, taimestik on toitaineterikas. Kui arvestada asjaolu, et sellised paigad pole ka kolhoosiaegadel mingit väetist saanud, siis on maheliha tõesti tagatud. Kui kellelgi on pakkuda kultuurmaad, mis juba üle kümne aasta kasutusest väljas olnud, võib seda kindlasti teha.

Mingit eriti suurt tulu Leedo nende maade omanikele küll ei luba, aga maade kordategemine karjatamise või niitmise läbi on omaette väärtus, mis neile maadele lisandub. Loomulikult peaks olema tagatud pikaajalised lepingud, sest lihtsalt maade kordasaamise eesmärgil pole mõtet pakkumisi teha. “Niidame, karjatame ja kui on vaja, võime teha isegi natuke maaparandust, aga loomulikult vajame sel juhul kindlustunnet,“ selgitas Leedo.

Sööta toodetakse peamiselt ise, kasutatakse ka sööda sisseostmist. Sel aastal tuleb omatoodetud sööta kindlalt 2/3 vajaminevast kogusest. Peamised söödad on silo ja hein. Lauda juures olevad loomad saavad ka jõusööta, laheäärsed maheloomad sellega maiustada ei saa. Silo tehakse nii rulli kui kasutatakse lauda juures asuvat silohoidlat. Söödatootmise masinapargi uuendamisse on pandud 4 miljoni krooni ümber. Töömehed on rahul ja söödatootmine läheb tõrgeteta.

Loomi viiakse lihatööstusse keskmiselt kahe aasta vanuselt. Palju sõltub ka lihatoodete nõudlusest turul. Maheloomad lähevad lihaks ka 1,5 aasta vanuses. Tootmise põhimõte on see, et liha oleks võimalikult mahe ehk looduslikul baasil kasvatatud.

Vjatšeslav Leedo rõhutas põllumeeste vajadusele teha omavahel rohkem koostööd. Nii piimakarja-, lamba- kui lihaveiste kasvatajatel. Koos looduskaitsekeskusega selgitada välja maad, kus mingit looma on kasulikum pidada, seda just looduse väärtustamise eesmärgil ja loomulikult ka koos põllumajandusest tulu saamisega. Kärla vallas tootmise kohta ütles ta häid sõnu nii Kärla PÜ juhi Ülar Tänaku kui Saare Saba ja Sarved juhi Meelis Sepa kohta. Tegelikult ollakse ju omavahel konkurendid, kuid ellujäämiseks on Leedo sõnul vaja just seda tervendavat konkurentsi ehk üksteise abistamist, kui seda vajatakse. Sealkandis igatahes tema sõnul koostöö sujub.

Erinevalt paljudest põllumeestest Leedo tööjõupuuduse üle ei kurda: “Need inimesed, kes meile tööle on tulnud, on ka jäänud. Teevad head tööd, on normaalselt tasustatud. Kindlasti on olnud ka lahkujaid, suhtun sellesse stoiliselt, eks see ole nii igal pool. Kui ikka töö ei sobi või otsitakse midagi uut, toimub liikumisi ikka. Aga üldiselt oleme rahul. Kiruda ilma ja tööjõudu, on ärimehe seisukohalt mõttetu tegevus.”

Küsimusele, kuidas Vjatšeslav Leedo suhtub levinud arvamusse, et Mart Laar on süüdi Eesti põllumajanduse põhjalaskmises, vastas ärimees nii: “Ilmselt see oli omaaegne paratamatus, ükskõik, kes sel ajal ka võimul oleks olnud. Kolhooslik mõtteviis oli vaja kaotada. Iseasi on selle protsessi läbiviimine, vahest oleks seda saanud teha veidike valutumalt. Kuigi tagantjärele võime kõik targad olla.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)