Õlle seostest kultuuri ja patriotismiga (5)

Õlle seostest kultuuri ja patriotismiga

 

Nädalavahetusel möödus Saarema suve üks tippsündmusi – õlletoober.

Vähemalt minu väikese tutvusringkonna liikmetes tekitas see üritus enamasti juba a priori negatiivseid tundeid. Ka toimetuse selle nädala alguse esimesel uudiste nõupidamisel oletati, et just õlletoobriga seoses võib politseiteadetes oodata intrigeerivat ja hõrgutavat, mida siis lugejale omapoolse vürtsi ja muu lisandiga serveerida.

Kuigi ise pole ma kunagi ei õlletoobril ega õllesummeril käinud, söandaksin siiski astuda sellistele negatiivsetele stereotüüpidele vastu.

Kunagi lugesin, et Ameerikas jagatakse inimesed kahte suurde rühma – need, kes joovad veini, ja need, kes joovad õlut. Esimesi peetakse õilsateks aristokraatideks, teisi aga lihtrahvaks, plebeideks. Meeleldi pean end teise rühma kuuluvaks ja seda mitte populistlikel eesmärkidel.

Minu meelest seisneb õlle veetlevus võrreldes teiste alkohoolsete jookidega selles, et see jook ei päästa kirgi valla. Pigem vastupidi, ta maandab ja nüristab neid. Õlu pigem rahustab ja lõdvestab.

Ajalooteaduses on omapärane hüpotees, mis seob inimkonna ülemineku nomaadielult paiksele eluviisile just õlle leiutamisega. Seega on väga palju ülistatud kodu- ja kodumaa-armastus, patriotism, mille puuduse üle meie väikeses Kuressaares nii väga kurdetakse, seotud just õlle ja õllejoomisega.
See oleks esimene punkt õlleürituste pooldaja ja muidu õllesõprade kasuks!

Kuid mingem edasi ja tehkem veel üks, palju globaalsem järeldus – vastavalt eelpool toodud teooriale on õlu olnud inimtsivilisatsiooni arengu üheks võimsamaks faktoriks. Sel hüpoteesil on olemas teatud tõetera. Tõepoolest, miks on vaja inimesel, kelle kirgi on õlu maandanud, veel rabeleda või kuskile tormata?

Minu arvates ei pea paika väide, et tormamine, n-ö faustlik rahulolematus on igasuguse progressi sümbol ja kehastus. Inimene loob tõsiselt võetavad asju siis, kui ta istub paigal ega rabele. Vaid paigal istuv inimene hakkab millegi üle sügavuti mõtisklema, ta tungib olemise sügavustesse.

Ühesõnaga kultuuri rajajateks on Sancho Panzad, mitte aga Don Quijotid. Kuid Sancho Panza, vaatamata sellele, et ta on rahvapäraselt teravmeelne, on ta veel suur õllesõber. Ega muidu poleks tal säärane nimi. Tähendab ju panza hispaania keeles suurt vatsa ja kõhukat inimest. Veini eelistavad Don Quijoti taolised geeniused on aga vürtslik ja ekstravagantne järelroog.

Kuid ainuüksi geeniustega ükski tsivilisatsioon end ei toida. Palju on räägitud, et tsivilisatsiooni (ka demokraatia) säilitamiseks on eelkõige vaja väikekodanlust, n-ö kultuurset tõusiklust, tugevat ja arenenud keskklassi. Nemad aga on enamalt jaolt mitte niivõrd veini- kuivõrd õllesõbrad.

Järelikult võib öelda, et õllejoomises ja Eestimaa õlleüritustes tuleks siiski näha ka midagi positiivset. Need nähtused pole vaid vabaduse ja demokraatia liialdus.

Vastupidi, nende eksistentsil on sügavam filosoofiline mõte ja oma sümboolne tähendus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 23 korda, sh täna 1)