Alkoholiprobleeme keeluga ei lahendata

Alkoholiprobleeme keeluga ei lahendata

 

Eestlastel on, kui nii võib öelda, eriline suhe alkoholiga. Selle suhe üle mõeldes tuleb mulle pähe üks elamus, mis pani mind paar aastat tagasi tõsiselt imestama.

Rääkisime ühe sõbrannaga õllest. Maitse asemel läks jutt alkoholi üle. Ta teadis täpselt, mitu protsenti ja promilli on igal Eesti tollal müüdaval õllemargil. Kui ma tahan nii palju, siis võtan seda, kui aga nii palju, siis toda pudelit, oli umbes tema mõtteviis. Ma ise tean ka, et on erinevaid pruulimisviise, mis teevad rohkem või vähem alkoholi. Näiteks müüakse ka Tšehhis nn kümnekraadi ja kaheteistkümnekraadi õlut. Kas aga siis on sees 4,8; 4,9 või 5,2 promilli alkoholi, ei oma aga minu arust suurt tähendust.

Mulle meenutas see alkoholisisalduse lugemine pudelilt lapsepõlve. Mu vanemad jõid pühapäeviti pudeli veini. Kuna meie vendadega tollal ei jaganud veinidest midagi, vaatasime, kas isa ja ema joovad kangemat veini kui nädal varem või mitte. Vanemaid need numbrid aga ilmselt ei huvitanud.

Alkoholiga probleeme piisavalt

Täiskasvanuna olen ka ise sellistest teadmistest loobunud, kuna see ei oma mu arvates eriti tähtsust. Sõbranna aga väitis, et iga eestlane teab õlle sortide kangust ja kui ta seda ei teaks, siis ta naeruvääristaks ennast. Mis tema jutust tõele vastas, ei oska ma öelda. Aga kui vastab tõele, on ta mu arust paljuütlev: tähtsamad on alkoholiprotsentid kui maitse. Mina aga eelistan endale valida õlut või teist alkohoolset jooki maitse järgi. Igatahes ma ei tea oma keldris seisvate veinide alkoholikraadi peast ega ole neid kunagi selle järgi valinud.

Alkoholitarbimine on tekkitanud aga ka mitu suuremat lahendamata küsimust, nendest kerkisid Eesti meediasse viimastel aastatel nii noorte alkoholi tarbimine, roolijoodikud ja viimasel ajal ka öine alkoholimüük ja selle keelamine kohaliku omavalitsuse poolt. Probleemide küllusega jäi Eesti vaid ühes punktis Leedule alla. Leedus käis sel kevadel diskussioon selle üle, kas on vaja parlamendihoonesse sisse ehitada alkotestereid, millesse saadikud saavad enne tööle minekut puhuda ja oma hingeõhku kontrollida. Loomulikult oldi selle vastu, siis hakatakse arvama, et Leedu parlament on joodikute kamp.

Keelud ei too lahendust

Öine alkoholimüügikeeld sai viimasel ajal tegelikult arutletud paljudes Euroopa riikides, muu hulgas ka Šveitsis. Eestis aset leidnud diskussioonis torkas mulle silma, et keelu pooldajad põhjendavad oma algatust ennekõike rahva tahtega.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium viitas näiteks läinud aasta novembris ühele küsitlusele, mille järgi rohkem kui pooled Eesti elanikud soovivad rangemat alkoholipoliitikat. See on sisutühi, sest rahva soovi on väga raske mõõta. Pealegi ei tohi silmapiirist välja jätta tõiku, et see on suuresti mõjutatud meedias levitatud infomatsioonist.

Lisaks, miks just nüüd alkoholimüügi osas arvestada rahvaga? Poliitika on lai ala ja kindlasti leiaks ka muid küsimusi, kus saaks rohkem arvestada inimkonnaga.

Eelmine aasta ei toonud ka loodetud tulemust. Alkoholi müük on kõikidest kohaliku omavalitsuse tasemel kehtestatud piirangutest hoolimata suurenenud. Keeluga ei lahendata probleeme.

Näiteks pärast seda, kui Šveitsis raudteejaamades asuvad poed, kust ainukesena sai ööpäev läbi alkoholi osta, otsustasid müümise kell üheksa õhtul lõpetada, hakkasid noored lihtsalt vajalikke sisseoste sooritama juba päeval pärast kooliaja lõppu. Aga eesmärki pole saavutatud, noored alkoholist ja purjutamisest ei loobunud.

Keelud tavapäraselt ei mõjuta riskrühmi, vaid majandust ja tavainimest. Alkoholikeeld või selle müügipiirang trahvib ka riiki, sest riigieelarve täitub ju ka alkoholi- ja tubakaaktsiisist nagu ta teenib endale kuldset ninaesist ka kasiinodega.

Kindlasti leiavad ka need vähesed eestlased, kes alles pärast kella kümmet õhtul viinaviskamise või õllejoomisega alustada tahavad, väljapääsu hiljuti Eestis kehtestatud olukorrast. Gorbatšovi ajast teame, et ka eestlased on selles suhtes vähemalt sama leidlikud kui Šveitsi noorukid. Kell 22 on niigi hilja, et alkoholimüügipiirangust enam eriti rääkida ei saa.

Paljudes Euroopa riikides – näiteks Saksamaal, Austrias, Hollandis või Šveitsis – on tavalised toidupoed nii hilja juba ammu kinni. Pigem võib selle pärast hiljuti kehtestatud alkoholiseaduse muutust nimetada Eesti kõige suuremas kohalikus omavalitsuses Tallinnas alkoholi müügiaja pikendamiseks.

Ma arvan, et uus säte ei vähenda alkoholitarbimist – nii kurb kui see ka on. Näen selles hoopis teist kasu: inimesed hakkavad varem mõtlema, mida neil vaja on. Nad plaanivad ette juba varem. Ka mina ei osta vajaduse puhul õlut viimasel minutil ja kui mulle on keegi tähtis, siis ostan talle ka sünnipäeva kingitust varem. Seda ka siis, kui kingituseks on alkoholi sisaldav pudel.

Selles näen ma seaduse positiivset külge. Sest alkoholiga hoolikalt ümberkäimist võib õpetada vaid ennetustöö, teema päevakorral hoidmine ja alkoholisõltlastega rääkimine. Arstid on need, kes inimeste ja nende terviseprobleemiga iga päev kokku puutuvad. Nemad peaksid oma klientidega ka selle üle võimalikult tihti arutlema.

Vastakad ettepanekud

Reformierakond, kes on enamasti iga piirava sätte vastu, tuli veebruaris oma alkoholipoliitika ettepanekutega välja. Keit Pentus avalikustas neid ühes Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos. Õigesti räägib ta selles ennetustöö ja poliitikute eeskuju rolli tähtsusest. Paraku ei tundu need mõtted mulle, Toomas Teini ja Peep Aru, paar aastat tagasi olnud käitumise taustal eriti tõsiselt võetavaks. Aru, kes eelmise Riigikogu perioodil pidas oma ebasünnise käitumise pärast tagasi astuma, sai Viljandi linnapeaks ja nüüd isegi taas Riigikogusse, nagu ei olnuks juhtunud midagi.

Pentuse idee paigaldada autorooli külge väike alkolukk, mis ei luba joobes ehk alkoholi hingeõhuga inimestel ära sõita, kõlab esmapilgul küll veenvalt. Teisalt näitab ta aga Eesti taset. Kui Eesti autojuhtidele sellist seadet tõesti vaja läheb, siis on see signaal umbes sama nagu üleval kirjeldatud Leedu parlamendi alkotestrid: eestlastel on tõsine probleem alkoholiga ja riik kohtleb oma kodanikku nagu autoritaarne isa oma enesevastutuseta lapsi. Et just Reformierakonna liige oma partei nimel sellise ettepanekuga välja tuleb, on hämmastav ja küüniline.

Ühest küljest kärbitakse kodanike omavastutuse nimel riigis kõike, mida kärpida annab, teisest küljest peetakse aga inimesi nii lapselikuks, et neid isegi ilma turvameetmeteta rooli ei lubata.

Pean selliseid sätteid koguni ohtlikuks, sest eestlaste leidlikkusest on selles loos juba räägitud. Nimelt antaks selliste seadusesätetega teistele põhjendamatut kindlustustunnet, lapselik käitumine aga jääks. Tervet mõistust kasvatatakse teisiti.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 20 korda, sh täna 1)