Poliitilisest elust kolmekümnendatel aastatel

Eesti Vabariigi juubeliaastal on juulikuu kohalike omavalitsuste kuu. Vanu ajalehti sirvides ja raamatuid lugedes on jäänud mulje, et kahe-kolmekümnendatel aastatel olid nii Saaremaal kui ka Kuressaare linnas päris ägedad poliitilised võitlused ning erakondadevahelised pinged jõudsid kõikide omavalitsuste volikogudesse.

Teatmeteoses “Saaremaa” kirjutatakse, et revolutsioonid, sõjad ja rahutused, rasked sotsiaalsed olud ei ahistanud eriti poliitilist elu, vaid olid mõnigi kord lausa katalüsaatoriks erakondade arengule ja pingelisele sisepoliitilisele võitlusele. Pole ka ime, sest valijaid, kelle hääli koguda, oli praegusest tunduvalt enam. 1938. aasta Riigivolikogu valimiste ajal oli Saare maakonnas valijaid 33 393, neist Kuressaares 2954.

Pärast 1930. aasta kohalikke valimisi küsis kohalik ajaleht Rahva Hääl “Kes saavad linnaisadeks?” ning märkis samas, et “emad” jäävad ukse taha. Mis tähendab seda, et valimistel kandideerinud naised volikogusse ei pääsenud.

“Ehki “erapooletuil” naistel oma pikk nimekiri oli ja ka “Saaremaa esinaise” Bondartschuk (Maria Bondartschuk oli toonane Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna esinaine ja majaomanik– toim) esimesena oma kaaslaste kirjas ilutses, ei suutnud need nimekirjad ühtegi “linnaemandat” raekotta viia, vaid isad peavad üksinda asju ajama. Veel rohkem – “erapooletu põlluharija” Alma Klaurenile antud häälte varal viisid sakslased ühe mehe rohkem raekotta. Nagu sakslased ikka viisakad härrad – peaksid nad selle eest prl Klaureni meeles pidama ja tänutäheks nähtud vaeva eest temale ilusa suhkrukringli ja pudeli vahuveini saatma!” ironiseeris ajaleht.

1930. aasta valimistel said Kuressaare volikogusse oma saadikud sotsialistid, majaomanikud, baltisakslased, keskerakondlased ning kristlased. “Kuigi sotsialistidele avaldatud suurema poolehoiu tõttu pahem tiib ühe mehe võrra on kõvenenud, jääb üldine olukord raekojas endiseks – kodanlastel on suur ülekaal,” kirjutab Rahva Hääl.

Järgmised kohalikud valimised ning sellele järgnevad sündmused olid juba keerulisemad. 1934. aasta valimiste eel tegid tugevat propagandat vabadussõjalaste liider Andres Larka ning talle vastukaaluks Johan Laidoner ja Karl Parts. Valimistel said vapsid täieliku ülekaalu Pärsama vallas, tugeva toetuse Pihtlas, Torgus ja mujalgi (“Saaremaa” II).

Kuressaare linnas anti kõige rohkem hääli keskrühma, majaomanike ja palgateenijate valimisliidule, järgnes majaomanike liit, vabadussõdalased, sotsialistid, baltisakslased ja kristlased. 12. märtsi riigipöördega keelustati vabadussõdalaste liikumine ning vapsid pidid lahkuma ka omavalitsuste volikogudest. Kuressaares kaotasid oma volitused Oskar Viilip, Mihail Kalm, Eduard Sepp ning probleem tekkis majaomanike rühma ja linnapea Aleksander Lepikuga, kes oli ühinenud vapsidega. Ehkki Lepik, Albert Vessik ja August Sepp teatasid oma suhete katkestamisest vapsidega, tuli Tallinnast siiski korraldus Lepiku ja linnanõuniku Vessiku tagandamiseks. Linnapea kohuseid hakkas täitma Johannes Perens.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)