Kihelkonna Rahvamaja leidis endale ise koha

Kihelkonna Rahvamaja leidis endale ise koha

ET OLEKS ILUSAM MINNA: Juunikuus peetud Kihelkonna päevade aegu joonistasid lapsed vana vahva rahvamaja seinad kirevamaks kui valla keskel seni ühtki maja nähtud.

Sadakond aastat tagasi ehitasid Pärnu kandist pärit isa ja poeg Weided Kihelkonna keskusesse, otse suure tee äärde uhke fassaadiga maja, mis esiti kaupluseruumideks mõeldud, kuid aastate jooksul nii mõndagi nägi ning ühel heal päeval suure saali võrra rikkamaks sai ning sedaviisi kohaliku rahva kultuurikantsina avati.

Suurte väärikate vahtrapuude varjus oma vanaduspõlve veetev Kihelkonna rahvamaja ei pruugi alevikust läbi kihutajatele esialgu silmagi hakata, kuid moodustab teda ümbritsevate hoonetega mõnusa terviku, mis kohalike jaoks nii armsaks saanud ning kaugemalt tulijatelegi meeldivat näib.

Alguses olid poed

Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus 1995–1996 kirjeldab Reet Truuväärt seda, kuidas praeguse Kihelkonna kultuurimaja vanemas osas, riietehoiu ja fuajee kohal asus kõigepealt Oskar Weide koloniaalkauplus. “Hoone oli siis märksa väiksem ja teise kujuga. Eesti Vabariigi ajal peeti seal jätkuvalt poodi, siis küll ETK poolt. Alles nõukogude ajal ehitati hoone ümber saali ja lavaga kultuurimajaks. Kuigi maja funktsioon ja kuju on tundmatuseni muutunud, on välisfassaad säilitanud esialgse väljanägemise,” seisab raamatus.

Kaupluste olemasolu kinnitavad ka juba üle 59 aasta üpris rahvamaja lähedal elanud Milde ja Lembit Jõeleht. Mingil ajal olla seal kaks poodi korraga. “Ühistupood oli ja meie pool otsas asus Minnuse erapood,” meenutab Milde, kelle sõnul elas samas majas ka ühistupoe juhataja. “Hästi suur mees oli ja pisike naine,” ei tule aastakümnete tagused nimed enam meelde.

Jõelehtede mäletamist mööda likvideeriti Minnuse pood siis, kui peremees Venemaale küüditati, ühistupood eksisteerinud kauem.

Kaks maja korraga

Enne kauplustemaja ümberehitamist rahvamajaks, kasutati viimasena Artur Thomi ehitatud nn teemaja, mis asus praegu aleviku keskel oleva kolmnurkse haljasala koha peal.

Kui venelased sisse tulid, siis oli endises kauplustemajas mõnda aega söökla, kus lisaks kõhukinnitusele sõdurid ka jalga said keerutada, meenutavad Milde ja Lembit.

Samas oli kindel kord, kes kus peol käis. Lembitu sõnul olid igal pool venelased ees ning kohalik rahvas ei pruukinud peole saadagi. Teemaja olnud lendursõdurite jaoks. “Nemad olid härrasmehed,” naerab Lembit. Pidude ajal seisnud seal ukse peal sõdurid ning ainult tüdrukud lasti sisse, poisse mitte. “Meiesugused ei võinud sinna minna,” kirjeldab Lembit olukorda. “Teise majja lasti meid aga sisse. Sääl me siis tantsisime koos nende naistega, kes meie jaoks olid järgi jäänud.”

Saal lisaks ja ongi rahvamaja

Valla rahvaarv muudkui kasvas ja ühel hetkel tuli tõdeda, et väike teemaja ei rahulda kõiki vajadusi. Tuli teha uus. Miks otsustati aga päris uue maja ehitamise asemel hoopis olemasolevat endist kauplustemaja laiendada, seda ei osanud ükski kõnetatud inimene öelda.

Küll aga tõdeti üksmeelselt, et vallarahvas toetas mõtet igati. Suuri vastuväiteid ei meenu kellelegi. Töid teostas Remontkontor, ehitamas olid nii omad kui kaugemalt kandi mehed. Kihelkonna kultuurikomisjoni esimehel, omal ajal ühiskondlikel alustel valla kultuurijuht olnud Sirje Salongil, ametilt hoopis raamatupidaja, on eredalt meeles üks pikk Sõmera kandi mees, kes majale põrandat oli tegemas.

Harald Toll oli aga üks neist kohalikest elanikest, kes maja ümberehitamisel abiks oli. Tema mäletamist mööda sai rakkes oldud üle kahe aasta, aga seda jupikaupa, mitte kiiresti-kiiresti ühe jutina. “Neli-viis meest olid korraga peal,” räägib Harald, “Heinlaid Oskar oli asja juhtimas.” Selleks, et praegusel kujul rahvamaja valmiks, tuli kõigepealt kauplusehoone taga olnud abihoone lammutada, kuna see oli saali jaoks liiga madal.

Öeldakse, et kultuur on vaimu valgus. Uue rahvamaja ehitamise aegu saabus Kihelkonnale ka muudki peale sellesamase valguse. Nimelt 1963. aastal jõudis alevisse elekter.

Talvine avamispidu

Paljud pensioniealised kihelkondalsed mäletavad 1964. aasta jaanuaris peetud suurejoonelist kultuurimaja avamise pidu. “Rahvas sisenes saali pidulike orkestrihelide saatel,” on kauaaegsel kultuurielu edendajal Juta Tõkmanil selgelt meeles.

“Kõik olid kohal, lapsed ja vanad – üheskoos nagu üks müts!” on Salongil meeles ning mäletab isegi seda, kuidas kõik see rahvas laulis “Olgu jääv meile päike…”

“Siis läks kõigil alles elu sisse,” kirjeldavad Jõelehed, kui ühest suust uue maja avamisele järgnenud aastaid.

Tundub, et neid isetegevuse valdkondi, mida Kihelkonna rahvamaja seinte vahel ei oleks harrastatud, pole kuigi palju. Pasunakoor, ansamblid, segakoorid, tantsurühmad, meesvõimlejad, näitering jne. Kes aga midagi oskas, see oma annet teistega jagas. “Kõik kooliõpetajad juhendasid midagi, oldi väga aktiivsed,” sõnab Tõkman.

Kauaaegse kultuuri- ja pedagoogitöö eest tänavu Kihelkonna valla aukodaniku tiitliga pärjatud Tõkmani mälestustes on elavalt meeles ka üks paljudest suurejoonelistest saavutustest – 1953. aastal võitsid lauljad üleriigilisel konkursil I koha. Kohustusliku lauluna esitati “Tere, Moskva” ning vaba valikuna “Saaremaa valss”, millega publik ja hindajad lõplikult lummati.
Maja tuulte pöörises

Alates 1990ndate aastate algusest on rahvamaja saatus olnud rohkemaks või vähemaks kõneaineks, kuid eriti teravalt tekkis küsimus “Mis majast saab?” esile paar aastat tagasi. Kas ehitada uus või renoveerida vana (mis muuseas juba 1993. aastal ametlikult kinni pandi, sest olevat varisemisohtlik, kuid mida sellest hoolimata kõiksugu pidudeks ja muudeks üritusteks ikka edasi kasutati)? Kui ehitada uus, siis kas vanale kohale või leida uus asupaik? Kui renoveerida, siis kas sel on mõtet? Lihtsam tee on hinnata olukorda vaid majanduslikust aspektist, kuid samamoodi nagu seda ei saa teha kultuuri juures, ei saa seda teha ka ühest kultuuri-ja rahvamajast rääkides.

Milde Jõelehe sõnul ei tahtnud kohalik rahvas uudist vana maja lammutamisest ning uue hoone hoopis teise alevi otsa koolimaja juurde ehitamisest suurt omaks võtta. “See on viimane maja, mis siin sellest Kihelkonna asutamise ajast siia maha jäänud on,” räägib Milde.

Rahvamaja naaber, vaid napid mõned meetrid eemal elav Helju Kaar leiab samuti, et too plaan polnud teab, mis kõige parem. “Mo meelest, kes sinna läheb, seda rahvast ennegit vähe, see on ikka kauge,” on Helju arvamus.
Kui rahvamaja asukohateema veel volikogus vaidlemisel oli, viis Sirje Salong kaasvolinikud hetkeks mõttes mööda Kihelkonnat läbivat teed jalutama. “Mehed, hakkame Lümanda poolt tulema,” andis ta teeotsa kätte, “laadaplats on tühi, Toomi plats on tühi, kooperatiivimaja on pooltühi, suvemaja on kut ta on, rahvamaja on seal praeguses kurvas seisus, endine kolhoosikontor laguneb, sest pole ostjat…” Ja tundub, et mehed võtsid Sirjet kuulda, sest varasemad otsused said ümber hääletatud ning juba uuel nädalal tulevad rasked raudloomad maja lammutama, et siis mõne aja pärast see uuesti üles ehitada. Küll pisut suurema, soojema ja tänapäevasema, aga samas kohas ja sama palega. Nimelt seadis vald ehitajale üheks peamiseks tingimuseks selle, et säiliks vana rahvamaja fassaad.

“See meeldib mulle nii kangesti, et mul lihtsalt ei ole sõnu selle jaoks,” on Sirje südamest õnnelik. “Ma olen kogu aeg selle nimel olnud, et vanasse kohta teha rahvamaja, see on ju meite oma ilme.”

Maja asukohta kiidab ka Sirje Huul, kes oli kulturnikuna ametis aastatel 1999-2006. “See on fantastiline koht! Tee ääres, tõmbab kohe rahvast ligi. Mõnus oli seal töötada, hea auraga,” räägib Huul ning lisab, et ju see ikka peab üks hea maja olema, kuna nahkhiiredki tekitasid endale seal koduse olemise.

Rahva maja vajab rahvast

“Rahvamaja võib olla kui suur ja ilus, aga see ei anna üksi midagi, kui ei ole eestvedajaid,” toob Lembit Jõeleht välja paljude väikeste maakohtade valupunkti. “Nüüd noored lähevad minema, keegi siia ei jää, kõik lähevad kaugemalt tööd otsima.” Tema arvates hakkas asi allamäge minema pärast Laulvat revolutsiooni. Siis veel tehti lapsi, nüüd on aga needki suured ja maalt linnadesse, kes kooli, kes tööle läinud.

“Üks vana mees ükskord ütles, et nüüd oleks aega lapsi teha ja kasvatada, aga nüüd ei saa enam,” mõtiskleb Lembit. “See vanajumal on need värgid kehvasti loonud.”

Hea sõnaga meenutavad Jõelehed aga kõiki juhte, kes Kihelkonnal lühemalt või pikemalt kultuuritööd vedanud. “Salongi Sirje on võimas, ta toob või vägisi kodust ära, aga pole enam tuua, inimesed on otsas,” räägib Lembit tõsisel ilmel. Sirje ise loodab, et uues kuues rahvamaja meelitab ehk siiski inimesi ligi, olgu siis omade lapsed või kaugemalt tulnud.
Sirje sõnul on tema südameasi see, et inimesed saaksid kuskil käia ning et kultuurielu läheks edasi.

“Peaks tulema ükskord aeg, kus inimesed hakkaksid üksteist rohkem sallima. Sellepärast tahangi neid kodudest välja tuua,” selgitab Sirje, kelle hinnangul kodus muudkui urgitsetakse ja räägitakse halba, “pole vaja. Lähme! Teeme!” On näha, et Sirjel on peas juba ohtralt lennukaid ideid, mida uues vanas rahvamajas ellu viima hakata.

“Kui me üldse tahame, et pealinnast kaugel siiski elu oleks, siis kultuur on see, mis paneb elu käima,” rõhutas pisut üle aasta tagasi Kihelkonnal ringi vaadanud kultuurminister Laine Jänes kohaliku rahvamaja olulisust.

Majavaim on vaimustunud

2006. aastal juurte juurde tagasi pöördunud ning nüüd otse rahvamaja taga elav Maarika Toomel kirjeldab oma suhet kohaliku kultuurikoldega järgmiselt: “Kihelkonna vaimu nähti alles hiljuti ringi luusimas ja vana rahvamaja nurga taga laste seinamaalinguid imetlemas. Vaatas seal pea viltu ja käed taskus laste loodud ilu ja mõnules silmanähtavalt. Viimasel ajal on majast kuulda kopsimist. Selle üle tunneb vaim vaid rõõmu – algamas on vana, soliidse, mitmetele põlvkondadele seltsielulist ja kultuurilist läbikäimist pakkunud hoone renoveerimine.

Aastatepikkune vastasseis vana versus uus rahvamaja on lõpuks lahenenud, tulemas on uus maja vana koha peale ja kuuldavasti saab uus maja endale näo oma väärika esivanema järgi. See on kindlasti ka kõigile “muinasjulledele” (Astrid Lindgreni Karlssoni-raamatut parafraseerides) meelepärane, sest sedasi säilib Kihelkonna keskuse endisaegne ilme ning samas saavad kaasaeg ja minevik kenasti ühendatud. Muinsuskaitseamet on meie alevi keskuse miljööväärtuslikuks hinnanud.

Et siis vana maja uues kuues, uutes ruumes. Kes hoolega uurib ja kel süda õigel kohal, see näeb ja tunneb, et nende aastakümnete jooksul, mil selles hubases hoones kultuuri tehtud ja tarbitud, on tegijate ja osasaajate jalgadest alevi vahel ja vallaski rajad rahvamaja poole nii sisse tallatud, et pimedamalgi sügisööl pole muret maja leidmisega. Vaim lubab hääd hoolt kanda, et ka ehitustööde ajal need rajad rohtu ei kasvaks. Vana vaim on rahul, väga rahul, sest Kihelkonna ärkab taas elule. “

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 116 korda, sh täna 1)