Noore ema ilu – väikse lapse valu (25)

Noore ema ilu – väikse lapse valu

 

Tänaval noort ja kaunist ema koos lapsevankriga nähes läheb meel rõõmsaks. Kohe kahju on, et pisike poiss või tüdruk aru ei saa, kui tore ja ilus ema tal on. Ei teagi on see emapalk, mis noored vankritega tänavatele on toonud või on kõige taga looduse vingerpussid. Hea meel on ikka, vähemalt esmapilgul.

Lapse sünd on kahtlemata hetk, mis muudab inimese elu jäädavalt. Tegelikult toimub muutus muidugi juba rasestumise hetkel. Loomulikult võtab asjade muutusest arusaamine ja sellega leppimine veidi aega, aga lõpuks tuleb oma uus elu vastu võtta. Vahel aga tundub, et mõned ei olegi aru saanud, et seoses lapse saamisega ka nende elu muutub.

Mõned päevad tagasi oli ühes Kuressaare poes juhtum, mis pani sügavalt mõtlema selle peale, mis on ühe noore ema huuleläikega särama löödud muretu naeratuse taga. Pisike tüdruk, pulgakomm käes, seisis keset õllekaste suures külmriiulis, kus müüakse õlut, siidrit ja gini.

Ei tea, kas ta oli ise üle kõrge ääre alkoholipudelite vahele roninud või aitas kellegi abistav käsi ta sinna, igatahes seal ta nukrutses. Üks jalg pooleldi üle ääre, teine seisis nagu püha kantsi viimne õbluke sammas, pilsneritest ja premiumitest moodustatud armee vahel. Üksi ja hädas.

Abivalmid noored neiud aitasid ta sealt välja ja küsisid, kus on tüdruku ema. Üheskoos mindi poest ema otsima ja leiti ta kaugemast nurgast ka üles. Abilistel oli muidugi suur rõõm näha perfektse solaariumipäevitusega naisterahvast, kelle pisike tüdruk ära tundis. Ema vaatas aga abivalmeid neide nagu nad oleksid vargad või perverdid. Tänu tema tuka alla peitunud pilgust igatahes välja ei lugenud.

Laps ei saa suitsust keelduda

Kahju, kui emal ei jää endaga tegelemise kõrvalt aega mõtelda oma lapse heaolule – seda mitte ainult lapse kasvatamise, vaid ka kandmise ajal. Meenub üks juhtum, mille rääkis mulle minu kursusekaaslane. Ta elab ühes Tartu Ülikooli õpilaskodu ühiselamus, kuhu on tehtud spetsiaalsed klaasseinaga suitsunurgad.

Selles klaasist puuris istusid kaks noort tudengineidu – mõlemal oli suits elegantselt huulte vahele rippuma asetatud ja üks vajutas oma kõrva vastu teise suurt kõhtu, et kuulata, kuidas pisike inimene ema poolt sisse imetavat suitsu välja köhib.

Hiljuti keelati Eestis pubides ja restoranides suitsetamine, et mittesuitsetajad ei peaks taluma suitsuvingu või ebameeldiva lõhna pärast hoopis lahkuma. Laps ei saa lahkuda. Last ei aita ka mitte ükski seadus. Teda saab aidata vaid hoolitsev ema. Loomulikult ei saa kedagi sundida loobuma ühest sigaretist või pisikesest siidrist. Küll saab aga last sundida neid tarbima.

Pärast lapse sündi jätkub pahatihti tema harjutamine eestlastele loomupärase keskkonnaga. Noored lapsevanemad tahavad ikka minna suurüritustele õlut jooma ja laps võetakse kaasa.

Tõepoolest on hea vaadata ilusaid lapsevanemaid koos vankriga, purjus lapsevanemaid, aga mitte. Suurüritustel kohtab sellist pilti päris tihti. Midagi ei saa olla selle vastu, et vanemad oma lapse kuhugi kaasa võtavad, kui nad tahavad pidudel käia, aga mõne õlle võiks siis vähem juua. Ja ega keegi ju ei sunni ka seda viimast pitsi viina alla kulistama, mis isa mõneks tunniks mäluauku viib.

Juhul, kui lapsed osalise vanemate hoolimatuse süül haigeks peaks jääma, peab selle eest muretsema loomulikult riik: haigekassa ja sotsiaalministeerium. Ja kui pisike poisikene koolis pahandust peaks tegema hakkama, on loomulikult süüdi kool ja õpetajad – mitte kunagi lapsevanemad.

Laps, kui õnnetu õnnistus

Vahest silmatorkavad ebameeldivad näited lapsevanemate käitumisest ei ole muidugi mingi üldistuse tegemise koht. Väga palju on noori ja ilusaid emmesid-issisid, kelle elu on muutunud pärast lapse sündi täielikult. Nad armastavad oma lapsi ja pühenduvad neile. Loomulikult ei tähenda see, et ise ei saaks oma elu elada. Kui on vaja kuskile minna, leitakse lapsehoidja või pöördutakse vanaema poole. Keegi ikka aitab. Noorelt ja väga noorelt emaks saamine ei ole tihti planeeritud. On arusaadav, et muutus tuleb kiiresti, aga sellest tuleb aru saada.

Enamus noored, lapsevanemaks saanud, inimesed saavad sellest väga ilusasti aru. Last õpitakse kiiresti armastama ja ta ei ole mingi tahtmatu õnnetus. Ta on õnnistus.

Ma tean tüdrukuid, kes on lapse saanud juba põhikooli aegadel, osad neist on suitsetanud, teised mitte. Mõned neist on olnud igaõhtused pidutsejad, teised vähem. Paraku ei ole nende esimene laps olnud planeeritud, kuid kõik nad armastavad oma pisikest. Oma tavapärase elu edasi elamine ei tähenda veel lapsest mitte hoolimist, kuid peole minnes võiks lapse koju jätta ja poes käies oma tütrel käest ilusasti kinni hoida, et ta juba nii varases nooruses alkoholipudelite vahele kinni ei jääks.

Eesti rahval on muidugi hädasti lapsi vaja, et meie armas rahvas elujõuline püsiks, aga mis saab meie tulevasest põlvest, kui eeskujud on kaheldava väärtusega. Hoolitsevate sõnade asemel kuuleb laps juba emaüsas vaid tubakasuitsu kopsudesse imemise vilinat. Emapiima asemel ammutab laps energiat Saksamaal purki pistetud roosast plägast, mänguväljaku asemel õpib ta kodu mängimise selgeks Õlletoobri platsil ja päikese asemel muudab lapsukese naha pruuniks isepruunistav kreem.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 50 korda, sh täna 1)