Hakkaks õige paikse(ma)ks! (1)

Hakkaks õige paikse(ma)ks!

 

Uurisime kodus vanu perekonnapilte. Ühel neist, vast läinud sajandi kolmekümnendatest aastatest, oli peal Meedla mõisa esine päris kirev seltskond, arvatavasti mingi seltsielu jäädvustus, sest mäletan, et kadunud vanaema rääkis ikka Meedla mõisas peetud pidudest.

Taaskord tuli äratundmine sellest, et “vanal Eesti ajal” oli ikka külaelu praeguses mõistes uskumatult aktiivne – laulukoorid, näiteringid, pasunaorkestrid, mitmesugused seltsid ja ühendused. Mida kõike nn kohtadel tehti! Jah, ei olnud siis ajaraiskajaid televiisoreid-arvuteid ja raadiod. Need olid ka minu vanaema sõnu kasutades vaid “väga jõukatel inimestel”. Nii, et külades tuli lihtsalt oma aja sisustamiseks midagi ette võtta.

Minu tark mees aga tõi välja veel ühe nüansi toonase külaelu aktiivsuse kohta – nimelt kehvake transport linnaga. Kui mõelda, siis ongi see ju nii – kolmekümnendatel ju liinibussid liikusid, kuid selleks, et näiteks linnas tööl käia, muretseti endale ikka linna öömaja. Pole ükski vanainimene rääkinud linnas kontserdil käimisest või teatrisse minekust – ikka tehti kõike ise ja omas külas. Elu ikka sätiti selle järgi, kus on kodu.

Samas võib ka vanadest ajalehtedest lugeda, et külalisesinejaid jagus nii maalinnadele, kirikutesse, rahvamajadesse kui ka koolidesse – mis tähendabki seda, et mõistlikum oli tuua kultuuripisik inimestele kodukanti. Ja see toimis.

Sestap ei olegi võib-olla teab mis hirmus õnnetus, kui vähendatakse ühistransporti ning inimesed peavad tahes-tahtmata muutuma natukenegi paiksemaks. Ehk siis nähakse ka seda, milliseid võimalusi isetegemiseks pakub oma väike ja armas koduküla.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)