Tänane päev möödanikus

Tänane päev möödanikus

 

Kolmkümmend aastat tagasi, 1978. aasta 13. juulil, mõistis nõukogude kohus – või, nagu irooniliselt ütles nõukogude komöödiafilmi “Kaukaasia vang” üks tegelasi, “maailma kõige õiglasem kohus” – kaheksaks aastaks erirežiimiga vangilaagrisse vene tuntud ajakirjaniku, poeedi ja teisitimõtleja Aleksandr Ginzburgi (1936–2002).

Tegemist oli vene õigeuskliku mehega, kes oli teadlikult endale pseudonüümiks võtnud juudi perekonnanime ja seda selleks, et protestida Nõukogude Liidus vohava antisemitismi vastu. See mees pühendas kogu oma elu võitlusele inimõiguste eest. Sealjuures kasutas ta eranditult vaid vägivallatuid vastapanumeetodeid.

Võib vist öelda, et tema tuntuimaks teoseks on “Valge raamat” – tegemist on dokumentaalteosega, milles jutustatakse kohtuprotsessist vene kirjanike ja dissidentide Andrei Siniavski (1925–1997) ja Juli Danieli (1925–1988) üle (nn Siniavski-Danieli protsess aastal 1966) . Nimetatud kirjanikud arreteeriti 1965. aastal, süüdistus eitati neile Nõukogude Liidu kriminaalkoodeksi §70 alusel (so nõukogude-vastane agitatsioon ja propaganda) ja “õiglane kohus” mõistis neile seitsmeaastase vangistuse.

Mis aga puudutab Aleksandr Ginzburgi, siis lisaks kirjanduslikule tegevusele oli ta veel aktiivne ühiskonnategelane. Nimelt osales ta sotsiaalse fondi tegevuses, mille eesmärgiks oli nõukogude poliitvangide perekonnaliikmete abistamine. Kõnealuse fondi rajas vene maailmakuulus kirjanik, Nobeli kirjanduspreemia laureaat Aleksandr Solženitsõn (s 1918).

Sellise tegevuse eest Ginzburg arreteeriti 1977. aasta 3. veebruaril. 1978. aasta juulis mõistis Nõukogude kohus (muide, sellesama kurikuulsa §70 järgi) ta kaheksaks aastaks vangi. Peagi aga sekkus sündmustesse USA valitsus ja seda kõige kõrgemal tasemel. Tagajärjeks oli, et Aleksandr Ginzburgile määratud vangistus asendati Nõukogude Liidust väljasaatmisega. Irvhambad nimetasid omal ajal sellist karistust Nõukogude karistusõiguse kõige kõrgemaks karistusmääraks. Tegelikult ta aga vahetati välja kahe Ameerikas tabatud nõukogude spiooni vastu.

Elades välismaal jätkas Aleksandr Ginzburg oma kirjanduslikku tegevust ja avaldas ajakirjanduses artikleid olukorra kohta Nõukogude Liidus Peamiselt ilmusid tema kirjatööd Pariisi venekeelses ajalehes Ruskaja Mõsl (La Pensée Russe). Pärast Nõukogude totalitaarse režiimi kokkuvarisemist külastas ta mitmel korral kodumaad, kus tema teoseid loeti ja kus teda austati.

Viiskümmend aastat tagasi, 1958. aasta 14. juulil, toimus Iraagis riigipööre. Võimu haaras end nn vabadeks ohvitserideks nimetanud rühmitus eesotsas brigaadikindral Abdul Karim Quasimiga (1914–1963), kes mõrvas kuningas Faisal II (1935–1958) ja kuninga nimel riiki tegelikult valitsenud peaministri Nuri al-Saidi (1888–1958).

Kuid nagu ajaloos on ikka juhtunud, nii õgis “revolutsioon” ka seekord oma lapsed. Möödus vaid viis aastat ja 1963. aasta veebruaris leidis Iraagis aset uus riigipööre, mille käigus mõrvati diktaator Quasim ja võimule tuli Moskva-meelne sotsialistlik Ba’ath partei. Seejärel oli rahutus Iraagis veel paar riigipööret. Kõik aga lõppes sellega, et 1979. aasta juulis tuli võimule Ba’athi üks võtmefiguuridest, president Saddam Hussein (1937–2006), kes kohe nimetas end Nõukogude Liidu suureks sõbraks.

Kahel korral algatas see mees verise agressiooni – alguses Iraani, seejärel aga naabruses asuva väikeriigi Kuveidi vastu. Mõlemal korral ta kaotas ja seda vaatamata asjaolule, et Iraani-vastases sõjas toetas teda USA nii materiaalselt kui ka moraalselt. Saddam Husseinil õnnestus kuidagi võimul püsida kuni 2003. aastani. Sündmuste edasine käik peaks aga ajaloohuvilisele teada olema…

Ja lõpetuseks lähiajaloo ühest kõige traagilisemast sündmusest, mille tähtpäev eeloleval nädalal ees seisab. Üheksakümmend aastat tagasi, täpsemalt aga ööl vastu 17. juulit 1918. aastal, tapsid enamlased Jekaterinburgis Venemaa viimase imperaatori Nikolai II (s 1868), tema abikaasa Aleksandra (s 1872 nime all Hesseni printsess Alix) ja nende lapsed – suurvürstinnad Olga (s 1895), Tatjana (s 1897), Maria (s 1899) ja Anastassia (s 1901) ning troonipärija Aleksei (s 1904).

Koos keisri perekonnaliikmetega mõrvati samas ka neid teeninud inimesed – perearst Jevgeni Botkin, toatüdruk Anna Demidova, kokk Ivan Haritonov ning teener Aleksei Trupp. Korralduse selleks julmaks tapatööks oli andnud enamlaste liider V. I. Lenin (1870–1924) isiklikult.

Tema korraldust täideti tõepoolest elajalikult, sest oma ohvreid tulistasid mõrvarid korrapäratult, kuid ellujäänud tapeti tääkidega. Hilisem ekspertiis on veel kinnitanud, et näiteks suure tõenäosusega ei tabanud suurvürstinna Anastassiat ükski kuul, ta lihtsalt peksti surnuks. Laibad aga visati ühte kaevandusse ning valati happega üle. Tsaariperekonna liikmete säilmed leiti 1990. aastatel. Alles käesoleva aasta aprillis õnnestus teadlastel DNA analüüsi abil need ka osaliselt identifitseerida

Mis aga puudutab enamlasi, siis nemad oma veretööd eitasid. Nii näiteks kinnitas Nõukogude Venemaa väliminister Tšitšerin 1922. aasta Genova konverentsil Saksa diplomaatidele, et Nikolai II lapsed varjavad end kuskil Ameerika Ühendriikides. Veel kord kinnitus sellest, et kommunism on oma iseloomult valelik ja verine.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)