Norma Jõekalda: mu ümber on kogu aeg

Norma Jõekalda: mu ümber on kogu aeg

Jahulill on telerežissöör Norma Jõekaldaga, kes 9. juulil pidas oma 70. sünnipäeva, kaasas käinud J. Laidoneri majast Rohuneemele.

Norma Jõekalda on sündinud Saaremaal Kihelkonna vallas Liiva külas. Vanavanemad olid aga Vilsandi juurtega, kes eelmise sajandi algul Ameerikasse rändasid. Norma ema ja onu sündisidki Uues Maailmas.

“Tädisid oli aga ka siin ja kuna ühel tädil polnud lapsi, siis olid nad minu ema oma pärijaks vormistanud. Aga tädimees vist jäi väga raskelt haigeks ja tädi kutsus ema Ameerikast omale appi,” meenutab Norma. Ka siis, kui Ameerikas olid kriisiaastad, oli ema Vilsandil elanud ja nõnda Norma tulevase isaga – lokkis peaga Saaremaa poisiga kohtunud. Noored abiellusid, plaan oli tagasi Ameerikasse minna, kuid sõda tõmbas sellele kriipsu peale.

Kolmeaastasena Harku vanglas

1941. aastal, kui algas küüditamine, jõuti tänu hoiatusele13. juunil metsa minna. Pärast kahe nädalast varjamist tuldi metsast välja, kuid seda NKVD-lased peale passisidki ja 30. juuni hommikul kell kuus kostus aia tagant automürin. Et aga rinne lähedal oli ja vaguneid ei jätkunud, jõuti ära viia vaid mehed, naised-lapsed jäid umbes pooleteiseks kuuks Harku vanglasse, kus Norma sai 3-aastaseks, ja saadeti koju tagasi. Isa aga viidi Siberisse, kust naases 50-date keskel koos parandamatu haigusega, mis mehe varsti manalasse viis.

“1949. aasta küüditamise ajal olime Tallinnas ja seekord õnnestus end ühe maja pööningule heintesse ära peita. Seal ema mulle ütleski, et sul on tegelikult Ameerika kodakondsus, kui seda peaks kunagi vaja minema,” meenutab Norma.

Keskkool sai lõpetatud Kuressaares ja juba selleks ajaks oli süvenenud soov teatriasjandust õppima minna. Siiani on Normal asjade säilitamine veres, olgu need siis lindid, mis muuseumi antud või käsikirjad. “See vist on vähkidele omane,” arvab Norma nüüd.

Kuid ega teatrist ju erilisi teadmisi polnud, seetõttu asus Norma koos sõbranna Saimaga õppima Tallinnas kultuurharidusalakoolis, mis asus J. Laidoneri majas ja kus õppeaeg kestis 1 aasta ja 9 kuud. “Ja muide see lill on sealt pärit, sest jäi tee tegemisele ette,“ näitab Norma ja räägib, kuidas ta selle Tondile oma aeda viis, seejärel Saaremaale, kui peale teletööd Nässuma külasse elama otsustati asuda. Nüüd on jahulill, nagu Norma teda kutsub, koduaias.

18-aastasena Moskvasse teatriteadust õppima

Norma koolitee algas 6-aastaselt. Õigem oleks öelda – Norma sai lõpuks oma tahtmise, sest sättis raudse järjekindlusega end iga hommik värava taha ja ema küsimusele, mida sa ootad, vastas Norma – tahan kooli minna. Mõni kuu hiljem sai Norma oma tahtmise: vanaema kootud valged villased sukad jalas viidi tüdrukutirts kuue kilomeetri kaugusel asuvasse kooli – mis sa hulluga teed!

Nii juhtuski, et 6-aastasena lõpetas Norma esimese klassi, keskkooli 16-aastasena ja Moskvasse minnes oli vanust vaid 18. Vastuvõtukomisjonis tekitas see umbusaldust, küsitigi otse – kust te selle keskkoolidiplomi saite? Kui Norma asja ära seletas, polnud enam probleemi. “Ma oleks võinud sinna pärast mitu korda sisse astuda – “naša estonka” käis kogu aeg,” naerab Norma, kes pärast aastat statsionaaris õppimist kaugõppesse üle läks ning raamatukogutöö ja õppematerjalide ettevalmistamisega lisa teenis.

Kuna Norma õppis hästi, taheti teda instituudi juurde teadust tegema jätta. Kuid et Eesti televisioon hakkas 1955. aastal esimesei samme tegema, keelitas pearežissöör Leo Martin Normat televisiooni tööle tulema.
“Algul olin ma sellele täiesti vastu, et mis televisioon – ikka minu teatriteadus,” põhjendab Norma, kuid asus siiski režissööri abina tööle.

Amet meeldis. Edasi taheti Normast assistenti teha, kuid ka see pakkumine oli esiti vastukarva, sest abina sai ise rohkem kamandada ja tegutseda. Assistendist aga sai varsti režissöör, kuigi Norma taas sõrad vastu ajas. “Siis pandi mind fakti ette – kas võtad selle ameti või jätad üldse televisiooni. No, ega nad poleks mind televisioonist ära ajanud, aga võtsin töö vastu,” on Norma 1965. aastal tehtud otsusega siiani rahul.

Ainult head inimesed!

Norma on õnnelik, et tema ümber on olnud kogu aeg ainult head inimesed: Moidela Tõnisson, kellega aastaid sai Nota Bene! saadet tehtud, Helle Tiisväli, Irene Haak, Anne Tuuling, Annely Reili. “Televisioonis ei tee üks inimene mitte midagi!” ütleb Norma, kes kokku oli kümmekond aastat kultuuri-, kirjanduse ja kunstiala pearežissööriks, samaaegselt teatrisaateid tehes. Norma tuletab meelde paljudest n-ö oma vastuvõetud lastest Toomas Kirssi ja Gerda Kordemetsa.

Klassivend ja Kaljo, Inga ja Kristjan

Norma kiidab siiani, kui vahva sell klassivend oli, kellega esimest korda abiellus. Kuid möönab naerdes, et sõbraga ei tasuks siiki abielluda… Inga sündis 1965. aastal. Ja kuigi mindi lahku, käiakse perekonniti siiani läbi. Kaljo Jõekaldaga sai paari 1970. aastal. “Virve Koppel, kui ta režissöör oli, kiitis kogu aeg seda Kaljot. Mina sellest jälle aru ei saanud, sest Kaljo ajas kogu aeg niisugust sulla-mulla juttu.

Me võime niisama eraeluliselt nagistada, kuid töötades mitte kunagi. Me tundsime ilmselt teineteise käekirja nii hästi, et kui ma ütlesin, missugune süžee üles tuleb võtta, siis tema juba teadis. 1989. aastal saime esimeset korda Nõukogude Liidust välja Ameerikasse, kus ühest Eesti kunstnikust lugu tuli teha. Seal imestatigi, et nad näevad esimest korda abielupaari, kes töö juures kaklema ei lähe. Aga see, kuidas Kaljo filmi võttis, see mulle hästi meeldis,” viitab Norma ka ajendile, kuidas nende paariminek alguse sai.

Kristjan sündis 1971. Karme reegleid pole Norma oma lastele kunagi seadnud, vaid on püüdnud käituda sama moodi nagu emagi, kes Ameerikas oli lasteaiakasvatajaks õppinud. “Ma olen ikka öelnud, mis vanaema selle või teise asja kohta oleks arvanud. Meil on ikka arvamused, kas nende järgi ka päriselt talitatakse…” mõtiskleb Norma, kes end rangeks kasvatajaks ei pea, pigem on ta püüdnud lastest aru saada.

Nüüd on aga lapsed vanemad oma valve alla võtnud: kui Norma ja Kaljo kuhugi sõidavad, siis helistatakse, kuidas ja kas nad on kohale jõudnud. Ja eks ole nüüd 20-aastane tütrepoeg Mihkel, 10-aastane tütretütar Ingrid ja 6-aastane pojapoeg Kristofer need, kes vanaema “arvamust” peavad kuulma.

“Mul on nii õudsalt vedanud väimehe ja miniaga,” kiidab Norma ja lisab, et ka nende vanemad on väga toredad. Norma ei tule Kuressaarest muidu äragi, kui pole väimehe emaga surnuaial või kusagil istumas käinud.
Omamoodi harukordne on ka see, et kõik kolm peret elab kolmes majas Rohuneemes justkui ühe õue peal koos.

Norma on andeksandja, kuid ütleb, et võib surmatunnini selle üle kurb olla, kui inimene, kellesse sügavalt uskunud, talle haiget teinud on. Õnneks on seda aga väga vähe ette tulnud. Ja taas kordab Norma: “Mul on elus ikka väga palju õnne olnud, ma ei saa üldse nuriseda!”

Kolmeks aastaks Ameerikasse ja 26 tunniga Torontost Floridasse

Norma ütleb, et peale koolimineku, mille ta välja nõudis, on kõik muu tema juurde ise tulnud. Pensionile minek ja Nässuma jäid ära, sest Kanal 2 hakkas pead looma ja Norma ning Kaljo kuldaväärt kogemusi läks vaja.
Täiesti ootamatult tuli Ameerikast Norma ristiemalt Lindalt, kes polnud millegagi oma haigusest märki andnud, kõne, kas nad saaksid teda aitama tulla.

2000. aastal sõitsidki Norma ja Kaljo ookeani taha.

Norma näitab albumit, kus kodu pildid, et see võõrsil ära ei ununeks, samuti ülesvõtted Ameerika kodakondsuse nö taastamisest, kui tollane Ameerika suursaadik Eestis Melissa Wells vastavad dokumendi pidulikult üle annab. Norma ütleb, et tema ei osanud sellest suurt midagi pidada, aga üliõnneliku pr. Wells’i jaoks oli selline toiming esmakordne ning šampust oli jooma kutsutud mitmed peretuttavdki.

Ameerikas oleku ajal „pugisid”, nagu Norma ütleb, lapsed neile majagi valmis. Maja oli enne küll olemas, aga seal oli kunagi Kirovi kalurikolhoosi lõpul popkorni valmistatud.

Ameerikasse viidi ka mõnes mõttes Eesti linnakultuur muru ja rooside näol, mida seal eramute juures tavaliselt ei näe. Muruga oli raskusi, sest see ei tahtnud kuidagi kasvada ilma et poleks paar korda päevas kastma pidanud. Paduvihm aga “pesi” nii mõnigi kord kogu õhukese rohelise kamara kividelt minema. Ka lauad-toolid pidid tormi vastu maa külge kinnitatud olema. Pärast ristiema manalateele saatmist läks maja müüki ja uus omanik taastas roheluse ja lillede asemele harjumuspärase kivi.

Norma ütleb, et on terve Ameerika läbi sõitnud. Kõige pikem ots, millest Norma arvates vist rääkida ei tohigi, oli 2600 km ja 26 tundi pidevalt rooli taga.

Teleeluga on Norma hästi kursis, Kristjan lubanud neid ükskord kaasa võtta ja näidata, millist uut tehnikat tänapäeval kasutatakse.

Näputööd on Norma eluaeg teinud, kuid hobiks seda ei pea. “Poes olid ju ainuld sinised ja roosad sipukad, aga tahad ju, et laps ilus välja näeb! Küll ma siis õmblesin aplikatsioone. Tütrel läks lasteaias kõrv haigeks, kudusin ühe ööga sooja mütsi,” seletab Norma õhinal.

Ristsõnu lahendab Norma kogu aeg, neid peab hunnikute viisi olema – Eesti ristsõnad hoidsid Norma sõnul ta närvid Ameerikaski korras.

Pant, Karemäe, Gagarin ja Leonov, Georg Ots, Jaak Joala, Paul Keres, Gustav Ernesaks

Pandist ja Karemäest peab Norma väga lugu. Valdo Pant on ka Kristjani ristiisa, seega nimigi tema pandud. Ristiemaks Moidela Tõnisson.
“Nad olid väga kõvad tegijad, aga televisioonis ei tee üks inimene mitte kunagi midagi ära. Kui Pandil poleks olnud seljataga Mai Uus režissöörina, siis… See oli teada, et Pant kirjutas viimase sõna ja jooksis siis üles, aga Mai pidi ju pildid näitama!

Ja kui oleks midagi valesti läinud, poleks mingit mööndust tehtud. Aare Tiisväli oli toimetajaks ja kirjutas talle raamatukogus hunnikute viisi materjali välja. Sama moodi Virve Koppel Rein Karemäele. Ilma Virve Koppelita poleks olnud Rein Karemäed!”

Norma meenutab, kui paljusid erinevaid inimesi on tänu televisioonitööle tunda saanud õppida. Alles leinasid nad Kirgiisia kirjanikku Ajtmatovit, kes oli suurepärane inimene. Kosmonaut Juri Gagarini autogramm peaks ka kuskil olema, aga ei leidnud üles.

“Gagarin oli sel ajal väga tehtud poiss, me tegemine ju pidevalt saateid Moskvale, sealt käidi siin õppimas, olime nende jaoks natuke “zapad”. Ja Norma meenutab, kuidas kosmonautikapäevaks tuli saade teha, kohale tulid Leonov ja Gagarin. Nende jutt oli aga ülespuhutud propaganda ja Karemäe arvas, et sellest mingit saadet ei saa. Valge vein aga päästis Leonovi keelepaelad valla.

“Gagarin jäi aga kinniseks. Ma olin sel ajal temas nii pettunud – ta oli läinud eputiseks ja ta oli nii väike.., ma olen ükskord väike inimene, aga kui me kätt surusime, tundsin ma füüsiliselt, kuidas ma põlvest end allapoole lasin,” räägib Norma, kel terve Venemaa läbi käidud.

Normal on palju lemmikuid, seetõttu ei taha ta kellelegi liiga teha, kui mõni nimetamata jääb. Meeldis Jaak Joala, ja Norma, kes näinud, mis Venemaal toimus, saab “110 protsenti” aru, miks Joala selle loo ära lõpetas. “See oli kohutav – ta ei saanud süüa ka!”
Keda aga Norma jääbki leinama nii inimese kui lauljana, on Georg Ots. Samuti Paul Keres, kellest mitu saadet Moskvale sai tehtud. “Ja Ernesaks – jumal, kui kena inimne ta oli!”

Kodusaar ikka südames

Kuigi Viimsis on Normal oma perearst, käib ta Hannes Haaveli juures Saaremaal, sest meeldiva inimesega on alati hea vestelda. Norma tervise üle ei kurda – peale pimesoole pole muud lõikust olnud ja kopsud, mis korra sterikima hakkasid, said kiiresti töökorda tagasi.

Kaie Rõõm-Laaneti, kes Norma käe all režissööri assistendi tarkusi taga nõudis, oleks Norma telesse võtnud. Miks ei võtnud? “Aga Kaie läks ju mehele!”

Norma imetleb ja hoiab pöialt ka Urve Tiidusele, kuna ta kaotas ära parkimistasu Kuressaare linnas.

Saaremaa silla kohta ütleb Norma, et läheb kohe tigedaks ja hakkab urisema, kui teised tulevad ja hakkavad otsustama. “Rääkigu saarlastega ja las nemad otsustavad, kas on seda silda vaja või ei ole seda vaja!” läheb Norma ägedaks.

“Inimesed peavad oma riiki armastama ja mulle meeldib, kui riik oma inimest ka armastab. Aga inimene ei saagi vahel teda armastada, kui selliseid seadusi tehakse,” lõpetab Norma, kelle elurõõm ja toimekus suisa nakatav.

Jätkuvalt õnnelikke päevi ja häid inimesi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 585 korda, sh täna 1)