Muhu ninad – postkaardihetked ümber saare

Muhu ninad – postkaardihetked ümber saare

 

Kui Oma Saar hakkas Saaremaa jalgadest kirjutama, teatas osa lehelugejaid, et kui Saaremaal on üheksa jalga, siis Muhus on üheksa nina ning nendest võiks kah midagi teha. Tõepoolest, Muhus on päris palju ninasid, nagu neid on ka Saaremaal ja mujal Eestis.

Kui palju neid ninasid Muhus täpselt on, seda ei oska vist keegi öelda. Ninasid otsima minnes teele juhtunud kohalikud inimesed teavad enamasti vaid oma kodu ümbruses olevaid kohti. Muhu vallarahva kogutud info kodulehel pakub tosinat nina ja kutsub inimesi üles teatama rohkematest veel, kui neid peaks leiduma: Adjanina, Anenina, Kalama nina, Koeranina, Neitsite nina, Pikasääre nina, Seanina, Sääre nina, Vahtna nina, Villemi nina ja lisaks veel Püssina ja Lepana, mis on ilmselt tuletatud Püssi ninast ja Lepaninast.

Keeruliseks teeb ninade otsimise see, et kõik rannaäärsed kohad on ninad ja ei ole ka – sageli nimetab Muhu rahvas ninadeks kohti, mida naaberkülas äkki nukaks, neemeks või otsaks peetakse või vastupidi, nii et seiklemist kuipalju. Võibolla ehk tänu sellele võime teatada, et leidsime inimestega jutustades ja kaarte vahtides veel mõned ninad, ehkki igale poole kohale ei jõudnud. Nii mõnigi koht on roogu kasvanud või ligipääsmatu.

Niisiis julgeks lisada sellesse loetellu veel kohaliku mehe pakutud Ahenda nina, mis enamasti esineb nukana, Rübjagi nina, mis vahel neemena ette tuleb ja Üllissaare nina.

Seanina

Seanina on Muhumaa ja ka Saare maakonna kõige põhjapoolsem punkt. See on ainus nina, kuhu saab vastavanimeliste liiklusmärkide järgi minna. Aastaid tagasi tegutses ninal tohutu kalatööstus, mille hooned jätavad rannaäärsest üsnagi trööstitu mulje. Nüüd, aastaid hiljem ostis järjekordselt selle tööstuse jäänukid ära ettevõtja, kes taaskord kavatseb kogu kompleksi maha lammutada ja sinna rajada moodsa tervisekeskuse ehk spaa. Peale selle teab külarahvas, et sinna tuleb jahisadam.

Anenina / Hanenina

Aneninas nimetati ühte talukohta niimoodi. See on üks heinamaanurk, mis ulatub otsapidi merre. Seal olid kaluritel paadid ja vahel sõideti paadiga sealt välja ja käidi teistes randades kala püüdmas, aga vesi on väga madal. Anenina lähedal on üks laid, nii et jalgsi sai sellele laiule minna läbi vee. Praegu on Anenina talu alles, aga sellel on uus nimi – Jaani.

Anenina kõrval külas enam palju elanikke pole. Talvel on kolm peret, suvel on veel suvitajaid. Eesti vabariigi alguses oli aga koguni 18 peret.

Vahtna nina

Vahtna nina on kuulus selle poolest, et sealt juurest käis Väikese väina uisk, millega, nagu Muhus on öeldud, “veeti üle nii saksu kui sante”. Lisaks inimestele viis uisk üle ka loomi ja hoburakendeid. Viimaseid mahtus uisule viis tükki.

Uisk oli umbes kümne meetri pikkune, lai, lahtine, madal purjepaat. Kui uisk oli vastaskaldal, süüdati selle välja kutsumiseks lõke, millisel juhul pidi topelt maksma, sest laev sõitis ju kaks otsa. On öeldud, et kiirustavad härrad tossutanud mõnikord päris kõvasti ja selle järgi uisu mehed teadsid, et tähtis tegelane on tulemas. Uisk lõpetas regulaarse tegevuse 1896. aastal, kui tamm sai valmis.

Saare nina

Saare nina on kohe esimene koht, kuhu Saaremaa poolt Muhusse sõitja jõuab. Saare ninast ehitati tamm Saaremaale. Kohalikud teavad rääkida, et kui muiste Saare nina alt kanal läbi kaevati, hakkas rahvas seda tillu nireks kutsuma.

Villemi nina

Bruno Mägi pakub välja, et ninad ja nimed on pandud Muhu uuemate asukate poolt, kes pärast 1227. aastat sinna ilmusid, sest pärast vabadusvõitlust tehtud külad inimestest tühjaks.

Villemi nina on Väina tammist kuskil 200 meetrit lõuna poole jääv ala. Tammiäärne piirkond kannab tegelikult Kinda kare nimetust, võibolla sellepärast, et see on labakinda kujuline ja Villemi nina on sõrmede osa. Aga samas võisid vana aja inimesed panna nimesid ka selle järgi, et naabrimees kaotas seal kinda ära.

Villemi ninas ei olevat praegu mitte midagi vaadata. Eesti ajal olid selle nina peal kaks paati, üks oli Saadu Priidu paat, küla kehvik, kes käis vahetevahel enda jutu järgi litikaid merest püüdmas. Teine oli Laasu talu Robi oma. Villemi ninast käidi veel lodjaga Põris isegi heinu toomas. Põri on Väina tammist kahele poole jäävad suured rooalad ja heinamaad Saaremaal.

Praegu peab see olema üsna kunsttükk sealt sõita, nii et kinni ei jää.
Vanasti oli sealkandis inimesi rohkem. Näiteks Linnusel oli nii palju rahvast, et külas ühel õhtul kolmes talus tantsiti. Kõik ei mahtunud mujale ära, kui pidid kolme talusse panema rahva tantsima.

Adjanina

Vassili Valk jutustab Adjaninast:
Vanasti oli Adjanina räimepüügi koht. Siis sadamat polnud, oli lihtsalt Adjanina lauter. Seal olid külaperede räimepüügi juhtmed. Igal perel oma juhtmerida, kuhu peale siis räimevõrgud kuivama pandi. Seal olid püügimaad, palkidest kokku laotud ja katus oli peal. Kui merelt tuldi, toodi võrgud sinna alla, tõmmati juhtme otsa rippu ja päästeti kalad välja.

Võrgud jäid sinna kuivama, ja kui võrgud olid kuivand, siis mindi ja võeti need maha, rulliti ära järgmiseks korraks valmis. Kui merel ei käidud, siis pandi võrgud sinna varjule, nii kaua kui jälle merele mindi. Sealt käidi Jaagu madalas räimevõrku laskmas. Jaagu madal oli seal vasakul kohe kõrval.

See oli kevadel. Ja suvel, kui räimepüüki polnud, sealt suurt merel ei käidud. Püügimaad on ammu ära lõhutud. Kui venelased sõja ajal Adjaninal olid, lõhkusid ja põletasid püügimaad ära. Praegu seal ei ole mitte midagi enam näha. Lautri koht on ka peaaegu ära kadunud.

Ega seda kala suurt ei saadud, aga oma tarbeks. Sel ajal tarvitati kodus palju räime. Talveks soolati tünnid täis ja nii palju sai, et oma kala talveks oli.

Koeranina

Tänavuaastase Muhu murdevõistluse auhinnalise koha saanud luuletus Koeranina kadagas, mille kirjutas hetke ajel Liiva raamatukogu juhataja Erika Pints.

“Elu sii oo selge kahu,
ühtejuoni ei soa rahu.

Ei tia ette, ep tia mette,
millal meri vaotab vette,
patsib muda palge pihta,
õerub varba vahel’ kiva.

Tuulgid kisub tuka paljaks,
kõngub kõrvas, lõugab latvas.
Kibuskite küünde taga
ilmast-ilma okkasaba!

Sammal sapsib küljekonta.
Massakad kerel kodivad,
kurjalt kihelevad kuklas!
Lehmad rüistvad, koerad koap’vad.

Kaagas paskab lagipähe!!!
Ei tia, misse veel soab nähe?!”

Peale kadakate olla Koraeninal suur kivi, mis hakkavat silma. Meile ei hakanud, aga see ei loe. Kivi olla lame, kõrge ja sinna olla löödud vaiad, sest kivi tahetud omal ajal lõhkuda. Legend räägib, et Pädaste mõisa parunile tahetud sellest hauakivi teha, aga raiumine jäänud pooleli, sest kivi olnud liiga suur ja paks – ei saadud jagu.

Püssina nina / Püssinina

Püssina on Muhus Kesselaiule kõige lähem koht. Kui ranna ääres olles põhja poolt lõuna poole vaadata, peaks nägema, kuidas Püssina pangast vaatab välja vana mees. Nina, suu, kulmud ja juuksed on täitsa eristatavad.
Tihuse Martin rääkis vana mehe kohta sellise loo.

Kui ta oli veel noor mees ja hakkas naist võtma, siis lubas oma mõrsjale, et enne kui ma sinu jätan, enne Kesselaid see liigub Lalli külla Tooma talu laudile. Enne kui ma sinu jätan, enne hiired hakkavad kasse armastama ja silitama.

Aga juba pulma teisel päeval tundus noorele abielunaisele, et tema mees ei ole see, kes nagu osav konn hüppab igale mättale, kuhu on kasulik hüpata. Ja ei olnud rahul ei hommikul, õhtul ega lõuna ajal, ei kevadel, suvel, sügisel ega talvel. Ja mees ei suutnud pidada, mida oli lubanud.

Aga hiired mitte sugugi ei hakanud kasse silitama ja armastama. Ja nii ongi, et nüüd ta peab vaatama Kesselaidu hommikul, õhtul ja lõuna ajal, kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Ja kogu küsimus seisneb selles, kes selles kõiges süüdi on.

Sergo Selder, Raul Vinni

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 110 korda, sh täna 1)