Delegaadi muljeid soome-ugri rahvaste maailmakongressilt (1)

Delegaadi muljeid soome-ugri rahvaste maailmakongressilt

Kongressi avapäeval olid pildistamiseks trepil üles rivistatud rahvariides lapsed.

Samal teemal: Viktoria Lummo “Miks venelased ja eestlased jälle teineteisest mööda räägivad?” Oma Saar, 5. juulil

Soome-ugri rahvaste maailmakongressid said alguse 1992. aastal, mil pärast Nõukogude Liidu lagunemist saabusid Venemaa Föderatsiooni rahvastele vabamad olud oma emakeele ja kultuuri arendamiseks. 1990ndate esimene pool oli rahvusromantiliste meeleolude aeg. Ka Eesti oli äsja taasiseseisvunud.

Tänavu 28. juunist 1. juulini Venemaal Handi-Mansi Rahvusringkonna keskuses Hantõ-Mansiiskis toimunud V soome-ugri rahvaste maailmakongressil esindas eestlasi 20 delegaati, kelle hulka kuulus ka käesoleva artikli autor, ja 20 vaatlejat.

Tavaliselt on kongressil osalejate hulgas olnud poliitikuidki ning kongresse on väisanud ka riigijuhid: näiteks olid 2004. aastal Tallinnas kohal Eesti ja Soome president ning Ungari peaminister, saabumata jäi Venemaa kõrge esindaja (osales suursaadik). Tookord Tallinnas tekitas Venemaa ägeda reageeringu Ungari keeleteadlase János Pusztay plenaarettekanne, nüüd siis Eesti presidendi kõne. Ka Ungari presidendi Laszlo Solyomi tänavune esinemine pani Venemaa presidendi Dmitri Medvedjevi laua taga nihelema, paraku pole Eesti ajakirjandus teiste presidentide esinemiste sisu ammendavalt kajastanud.

Soome press on nentinud, et Venemaa käitus naabritega hoolimatult. Soomlastel on õigus: Hantõ-Mansiiski kongress näitas, et Vene võimud vastandavad end üha avalikumalt kogu soome-ugri maailmale. Vene duuma välisasjade komisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi ettekande tähelepanelik kuulaja sai aru, et mees ei pea lugu ühestki soome-ugri rahvast. Seega polnud kongressil mingit tegemist ainult eestlaste ja venelaste üksteisest möödarääkimisega.

Kongress suletud linn-reservaadis

Hantõ-Mansiisk sai linna õigused alles 1950. aastal. 1970. aastatel oli siin elanikke veidi üle 20 000, viimase 10–15 aasta jooksul on elanike arv hüppeliselt kasvanud 67 000-ni. Linna peatänavad ja hotellid on lääneliku väljanägemisega ega meenuta millegagi Venemaa teisi linnu.

Kõrvaltänavatelgi on osa barakke üle värvitud või uute materjalidega kaetud ning peatänavate kõrged plangud on sadade meetrite viisi tumeroheliseks värvitud. Linna välisilme on naftarahade teene, kuigi erinevalt Jeltsini-aastatest himustab Moskva praegu endale tulust üha suuremat tükki. Hantõ-Mansiiskist tahetakse teha nn näidislinn suusa- ja turismikeskuse ning kõrgetasemeliste kohtumiste tarvis, tööstust linnas ei arendata.

Enne Medvedjevi ja Euroopa Liidu tippametnike kohtumist ning soome-ugri kongressi ei müüdud tükk aega Hantõ-Mansiiskisse ühtegi lennuki-, rongi ega laevapiletit, jalgsi matkates sinna aga ei pääse: ümberringi on soomaastik ja vesi. Seega on ka looduslikud tingimused igati sobivad linn-reservaadi loomiseks ning ebasoovitava elemendi linna imbumise takistamiseks.

Kohalike elanikega suhtlemine osutus pea võimatuks: kui miilitsaid ja sõjaväelasi mitte arvestada, olid tänavad kongressi kahel esimesel päeval (laupäev, pühapäev) inimestest sootuks tühjad. Ilmselt ei lubatud neil majadest väljuda. Kongressi välismaalasi transporditi bussiga saatjate valvsa pilgu all. Nõnda käidi poeski. Iga kongressil osaleja kohta oli vähemalt 6–7 valvajat-turvajat, kes meid, kongressi delegaate ja vaatlejaid, muide kolleegideks kutsusid.

Ettevaatlik lõppresolutsioon

Kongressi töö toimus lisaks plenaaristungitele viies sektsioonis: etnopoliitika ja õigus; kultuur; keel ja haridus; meedia; tervis, demograafia ja perekond. Nagu traditsiooniks, võttis ka see kongress vastu lõppresolutsiooni, mille paljud punktid puudutavad Venemaa soomeugrilaste problemaatikat.

Seetõttu on mitmed formuleeringud ka ettevaatlikud – Venemaal on kombeks keele- ja kultuuriedendamise alaseid soovitusi nimetada riigi siseasjadesse sekkumiseks. Siiski ei saanud Hantõ-Mansiiskis vastu võetud lõppresolutsioon sugugi nõrk. Kahju, et Eesti ajakirjandusel Ilvese kõne kõrval plenaarettekannete, sektsioonide töö ja lõppresolutsiooni tutvustamiseks mahti ei ole. Aga loodetavasti on sisuliste kirjutiste aeg veel ees.

Keele ja hariduse sektsiooni kaks kvalitatiivselt uut märksõna olid vene-rahvuslik kakskeelsus

(ka venelased peaksid kohaliku soome-ugri rahva keelt oskama) ning emakeelne või vähemalt kakskeelne põhiharidus: seni õpivad mittevenelased emakeelt vabatahtlikult õppeainena põhikoolis 1–2 tundi nädalas, kooliharidus ise on ainult venekeelne. Seda riigis, kes süüdistab naabreid venelaste keelediskrimineerimises.

Kongressi peateemaks oli tegelikult konsultatiivkomitee peakorteri asukoht: Venemaa soov oli see Helsingist Venemaale üle tuua. President Medvedjev mainis seda oma kõnes ja järgmisel päeval hakkasid vene regioonide esindajad ridamisi seda ettepanekut toetama. Siiski mitte kõik ja konsensuse alusel jääb peakorter järgmiseks neljaks aastaks Helsingisse. Venemaa soov on selge: saada soome-ugri liikumine oma kontrolli alla. Samas oli peakorteri üleviimise ettepanek omamoodi umbusu väljendus ja ebasõbralik samm Soome suhtes.

Eestlaste imelikud juhtumised kongressil

Kongressi sündmusi on kohapeal mitteviibinud ajakirjanikud kommenteerinud tihtipeale vildakalt, mainides tagajärgi ja mitte põhjusi, kuni selleni välja, nagu lahkunuksid Kossatšovi kõne ajal plenaaristungilt Eesti delegaadidki (vt Priit Rajalo, “Ilvese kummalised juhtumised Venemaal”, Postimees Extra, 05.07.2008, lk 3).

Imelikke juhtumisi jätkus tõesti, alates sellest, et kongressile sõites teatati Jaanilinna piiripunktis (kongressile sõideti Peterburisse bussiga, sealt kongressilinna tšarterlennuga) Fenno-Ugria nõunikule Jaak Prozesele, et teda kui ebasoovitavat isikut Venemaale ei lasta. Alles pärast konsuli sekkumist pääses Prozes edasi. Tagasisõidul tekkis jälle tõrge: nüüd imestati, kuidas ta üleüldse Venemaale pääses, ega tahetud enam Eestisse lasta.

Ilvese ingliskeelne ettekanne üllatas esmahetkel meid, kongressil viibinuid, tõesti. Presidendile toodi ettekande tekst samal ajal, kui ta pulti astus. Ilves ei teadnud ilmselt esinemise hetkeni, kas ta esineb eesti või inglise keeles, sest presidendi kantseleile oli teatatud: eesti keelest tõlkijat neil pole (tekst oli ometi ka vene keeles olemas) ning kongressi töökeeled on vene ja inglise keel.

Segadust tekitanud vahejuhtumil oli siiski mitu positiivset tagajärge. Esiteks kutsus see üles ettevaatusele. Järgmisel päeval kavatsesid korraldajad käivitada sama stsenaariumi ka eestlasi esindanud Ivi Eenmaa kõne suhtes. Eenmaa läks aga enne istungit tõlkide kabiini ja lubas ise tõlgi (Andra Veidemann) muretseda. Paugupealt olid probleemid lahendatud ja Eenmaa võis rahumeeli eesti keeles esineda. Märkuse Kossatšovile tegi ta saali suureks imestuseks puhtas vene keeles ja pälvis sellega kogu kongressiks nii Venemaa kui välismeedia tohutu huvi. President saatis Ivi Eenmaale järgmisel hommikul suure kimbu valgeid roose.

Ilvese lahkumisele lisas vürtsi Soome ja Ungari presidendi koos lahkumine üsna pea pärast Ilvest. Olukorda võis tõlgendada mitmeti: kas nii oligi eelnevalt planeeritud või mindi protestiks. Ka nemad lahkusid poolehoidva aplausi saatel nagu Ilveski. Tarja Halonen tegi Kossatšovile esinemise tooni pärast hiljem märkuse. Kongressil osalejad avaldasid nii kõnepuldist kui eraviisilistes vestlustes Eesti presidendi käitumisele oma poolehoidu.

Teine president Ilvese ingliskeelse esinemise positiivne külg seisnes selles, et ta kõne jõudis laia avalikkuseni algsel kujul ning tsensuuri võimalikud muudatused-kärped tekstis ei suutnud sisu eriti muuta, nagu see juhtus järgmisel päeval kahjuks setude nimel esinenud Õie Sarve kõnega.

Vahetult tegelesid eestlaste, setude ja ingerlaste esindajatega kolm ülikonnaga härrat, üks vestiga noormees ning lisaks punt ebamäärase funktsiooniga näitsikuid. Kuna kongressil teevad delegatsioonid vastastikku kingitusi, olid ka meil kaasas kingitustekastid, lisaks raamatud ühise raamatunäituse jaoks.

Üks ülikonnahärradest pakkus juba Hantõ-Mansiiski lennujaamas kastide transportimiseks oma abi. Loomulikult ei öelnud me sellest ära. Tegelikult uuriti kastid abi sildi all põhjalikult läbi ja näituse raamatute kättesaamisega oli pärast suuri probleeme. Näitus avatigi sisuliselt ilma Eesti raamatuteta. Alles Arvo Valtoni karm nõudmine tõi need auto pagasiruumist näitusevitriini. Paraku pole teada, kui kauaks. Eriti kuulsaks on Eesti pressis saanud professor Art Leete ärakeelatud venekeelne raamat “Kazõmi sõda”.

Kongress paistis silma delegatsioonide üksteisest tahtliku isoleerimise ja inimeste anonüümsusega. Minu kongressipraktikas oli Hantõ-Mansiisk esimene, kus oli keelatud riigi- ja rahvuslippude kasutamine. Nimesildilt puudusid inimeste päritolumaa ja rahvuse nimetus.

Kui Venemaal seni toimunud kongressidel on püütud teha vähemalt nägu, et sealsete rahvaste keel ja kultuur õitseb ja areneb, siis Hantõ-Mansiiski kongressi korraldajad ei pidanud isegi seda enam vajalikuks. Soovile näha mõne handi või mansi ansambli esinemist ja pääseda mõnda külla, vastas üks meie saatjatest: “Nad pole selleks valmis.”

Jaan Õispuu
filosoofiadoktor, kongressi delegaat
jaan.oispuu@oishum.edu.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)