Bussisõit Põrgu värvasse

Tahtsivad kord sõbrad Miikael ja Thomas minna maaelu imesid vaatama. Nad olid kuulnud, et maal elavad imelikud inimesed kes autodega ei sõida, vaid kasutavad liikumiseks hoopistükkis suuremaid raudruunasid, kes nüüdseks väljasuremise piiri peal olevat.

Poistel oli kindel tahe teha nendest loomadest, millest vanaemad-vanaisad kolehirmsaid jutte rääkisid, paar pilti, et omakorda enda lastelastele näidata. Ja pealegi pidid maal elama inimesed, kellel muud polegi kui vaid kaks kätt, kuid ikka saavad oma eluga hakkama. Eriti tuntud pidi olema nende veidrate inimeste poolest just Saaremaa põhjarannikul asuv Veere kant.

“Kust see asi, see buss läheb?” uudistas Thomas sõber Miikaeli käest, kes tegi küsimuse peale lolli nägu ja jättis oma kukekujulise pulgakommi lutsutamise korraks järele.

“A kust ma pean teadma, sina tahtsid sinna minna ja busse näha. Mul on täiesti ükskõik,” vastas Miikael rahulikult ja tõmbas oma pika keelega üle kuke saba.

“Tont sinuga, loll sa oled ja lolliks sa jääd. Ma pean ikka ise kõikide asjadega hakkama saama,” sajatas Thomas ja näitas salamahti sõbra poole keskmist sõrme. “Ma küsin siis kellegi käest.”

“Möh,” urises Miikael, kes oli hammaste vahele saanud kuke pea ja järas seda ilmselge mõnuga.

Thomas vaatas otsiva pilguga üle väljaku, et leida kedagi, kes oskaks talle nõu anda, kus selle imelooma üles leiaks, millega saaks sõita. Järsku nägi ta üle väljaku komberdavat vanameest.

“Kuule sina, kust siit bussid lähevad. Veerele tahan sõita,” karjus Thomas üle väljaku. “Sealt sildi alt, kui nad üldse lähevad. Viimasel ajal on neid siin harva näha,” vastas papi, näidates sinimustvalge sildi peale, kus oli kujutatud kahe rattaga musta kasti.

Thomas haaras juba järgmist kukke limpsivat Miikaeli kaenlasse ja suundus sildi poole. “Ole nüüd siin, ma lähen käin enne pikka matka asjal ära. Karju, kui buss tuleb,” käratas Thomas oma sõbrale ning suundus turu peal asuvasse kollasesse majja. Ta polnud veel jõudnud asjalegi hakata, kui õuest kostis meeletut karjumist, seejärel jooksumüdinat ning peldikuuks lendas lahti ja Miikael üritas Thomase selja taha loputuskasti otsa ronida. Sõbral paistis suust vaid pulgakommi pulk. Kukk ise tolknes arvatavasti kusagil söögi ja hingetoru vahel.

“Ssssssss-eeeeeeee,” pobises Miikael üle keha värisedes.
“Mis asja?” käratas vihast vahutav Thomas, kes tundis, kuidas pooleliolev asi mööda säärt sooja tekitades alla niriseb.

“Seeeee tt-uu-lll-ii jj-uu-bb-aa,” kokutas Miikael loputuskasti otsast edasi. “Selline suur ja hirmus, silmad põlesid peas ja tagant tuli tossu välja. Ja need inimesed, ma ei julge mõeldagi. Mind nähes kukkusid vanduma. Ma ei julge sinna minna. Läheme koju palun. Ostame kommi ja läheme teki alla peitu.”

“Mis jutt! Muidugi läheme tagasi. Kao nüüd minema, ma pean su pärast ennast puhtaks rookima,” käratas Thomas sõbrale.

Miikael ronis välja ja Thomas kuulis, kuidas peldikuuksele toetava sõbra hirmuvärinad panid kogu maja värisema, nagu oleks oodata maavärinat. Thomas astus asjamajast välja ning hakkas sammuma tagasi väljaku poole. Ümber nurga pöörates tundis ta, kuidas teda haaras hirm ning tema soojad sääred kattusid külma higiga. Peatuses seisis koledaim monstrum, keda ta kunagi näinud oli. Bussi kollased silmad põlesid meeletu kirega ning tagant asuvast torust lõi aeg ajalt välja tulekeeli ja musti suitsupahmakaid. Terve väljak kajas aga bussi lõrinast.

Thomas haaras nüüd juba süldiks muutunud Miikaeli kaasa ja astus kogu julgust kokku võttes bussitrepile. Suure rooliratta tagant vaatas talle otsa võikalt naeratav mees, kelle nimeks näitas rinnus olev silt “Püha-Jüri”. Kogu buss oli täis imelikke olendeid, kel puudusid jalad, kuid olid otsas käed. Need inimesed pidid olema Veerelt.

“Kas te sõidate Veerele?” küsis Thomas väriseval häälel bussijuhilt.
“Ha-ha-ha-ha, Põrgu väravasse tahad sõita. Muidugi sõidame. Viimast korda. Tagasi enam ei tule. Papid otsas. Võta oma sült kaasa ja istume peale. Ha-ha-ha-ha,” irvitas bussijuht võikalt.

“Ei taha põrgusse minna,” ulgusid Miikael ja Thomas ühest suust. Isegi Miikaeli taskus olevad kukekommid kukkusid kirema.

“Hilja poisid, hilja,” ütles Püha-Jüri ja tõmbas mõlemad nutvad mehed bussi. Andis gaasi ja kollase-pruunitriibuline buss võttis kohalt. Viimast korda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 22 korda, sh täna 1)