Söödavarumiseks aeg soodne

Käesoleva aasta külm ja kevadvihmadeta ilm pani põllumehed muretsema – Vilja, kartuli või juurvilja saagi pärast. Loomapidajad kartsid nigela rohukasvu tõttu söödanappust ees ootavat.

Veidi enne jaanipäeva ilmataat põllumeestele siiski halastas ja saatis vihmad nii loodust kui põlde turgutama. Tänane ilm ei soosi neid, kes on pidanud heinavarumise plaane, päikselised päevad ja vihm pidevalt käsikäes. Silovarujatel on siiski hästi läinud, materjal on kvaliteetne, õigeaegselt niidetud ja siloks töödeldud. Seega oodatav tulemus ehk kvaliteetne sööt silo näol on tagatud.

Oma Saar uuris põllumeestelt, kuidas käesoleva aasta söödavarumine on läinud, milliseid probleeme on esinenud ja mis veel teoksil on.
Oma Saare Aasta Põllumees 200 7 Orissaare vallas Väike-Pahila külas Jurna talu pidav Indrek Haamer on nii eelmise põllumajandusaasta kui ka käesoleva söödavarumisperioodiga igati rahul.

“Kunagi ei tohi liiga rahul olla, alati peaks olema parem, aga üldjoontes olen rahule jäänud. Eks selle põllumehe elus mingeid erilisi muutusi pole ju olnud, kõige suurem muutus oli mul see reis ehk puhkus, mis minule omistatud tiitliga kaasnes,” arvas Haamer.

Söödavarumise käik sel aastal on Indreku arvates läinud küllaltki hästi. Kui silotegemisega alustati, tundus kasvanud rohumassi vaadates, et kätte saab vaid veerandi vajaminevast kogusest. Õigel ajal tulnud vihm pani rohu kasvama ja seda oli eriti näha just uuendatud rohumaadel. Need andsid parema saagi kui möödunud aastal. Vanemad maad, kus heinaseeme mulda pandud veel kolhoosiaegadel, olid kesisemad. Nigelamad lapid jäeti esimeses ringis niitmata, neid saab niita nüüdki. Kvaliteet küll kehvem, kuid purustame ikka ära. Koristatud maadel edeneb rohukasv tublisti, teine niide, mis peaks nädala-paari jooksul toimuma, annab söödale tugevat lisa.
Söödavarumises pannakse põhirõhk silole. Aasta lõpus sai söödamiksergi muretsetud. Piima- või lihakarja pidajale on silo peamine sööt, mis toodangu tagab.

Silo teeb Haamer peamiselt rullidesse. Vanad silotranšeed on lagunenud ja kunagi sai selle tõttu rullimise tehnika muretsetud. See paneb asja paika. “Samas on põllumaad mul suhteliselt laiali ja peab ka transpordi peale mõtlema,” selgitas peremees.

Augusilo tehnoloogiat ei kasutata talus selle tõttu, et kui on väga kuiv aeg ja materjal vilets või kaugelt vedada, ei saa siloauku täis nii ruttu kui vaja oleks. Mida kauem seda täidetakse, seda suurem on oht kvaliteedi languseks.
Heinagi on sel aastal tehtud juba rohkem kui varasematel. Tekkinud on mõned kliendid, kes sooviksid seda osta. Oma talus kasutatakse heina peamiselt noorloomade söötmisel. Heina ja põhu jaoks on press olemas.
Teravilja kasvatab talu vähe, ainult oma loomade tarbeks. Vähe on ka sobivat põllumaad.

“Omal ajal kui oli maade deklareerimine, siis oli ju viljakasvatuse järele vajadus väiksem ja kirja läksid püsirohumaad. Eks järgmised paar aastat näitavad, kuipalju väiketootjate lõpetamise tõttu põllumaid vabaks jääb. Kui muidugi üldse jääb. Siis tasub kaaluda, kas oleks vaja teraviljakasvatuse laiendamist,” arvas Haamer. Orissaare kandis kõvad viljakasvatajad olemas, nii et kellel vaja on, saab vilja osta. “Haljas on, Põri Aarne on, sellel alal tegijate puudust meie kandis ei paista.” Eks oma töö teeb ju ära ka tööjõupuudus, sest Indrek Haameri arvates vajab teraviljakasvatus palju kallist tehnikat, mida igamehe kätte usaldada ei saa. Hoolsaid ja õppinud mehi aga kusagilt võtta pole.

Muhus Linnuse külas Aadu talu pidav Jaan Kesküla arvas, et esimese niitega oli külma kevade tõttu ikka suhteliselt kehvasti. Nüüd saab aga esimese siloringiga siiski maha. Silo teeb ta maa peale kinni tallates. Heina paneb rulli, sest pressimisel on vaja abitööjõudu, mida aga pole kusagilt võtta. Teravilja ei kasvatata, kartulit-juurvilja ainult oma tarbeks. Teine niide tuleb hea, sealt saab söödale lisa kõvasti.

Talus edendatakse peamiselt piimakarja. Küsimuse peale kas loomade arv on piisavalt suur, et ei ole ohtu sattuda nende tootjate hulka, kelle piima kodust enam ära ei viida, vastas Kesküla: “Kari mul ikka üle paarikümne pea ja ega seda piima vedu siis ikka nii peade arvu järgi ka otse mõõdeta. Kui ikka toodangu hulka on ja piim kvaliteetne, eks ikka viiakse tööstusesse ära küll. Minu talul küll seda ohtu, et tootmine tuleks lõpetada, karta ei ole.”
Urmas Lehtsalu, Mereranna PÜ juht, arvab samuti, et söödavarumise algus oli kehvapoolne. Kuiv aeg pani kevadel rohukasvu tõesti toppama. Aga praegusel hetkel enam kurta ei saa. Esimesest niitest tehti silo, ka teisest niitest – see töö juba käib – tuleb samuti peamiselt silo. Silo pannakse rullidesse ja kasutusel on ka silohoidlad. Siloaugu töö on käinud usinamalt, sinna pannakase suurem osa silomaterjalist.

Heina varumine seisab põhiliselt ees. Heina varutakse võimaluse piires, mingeid numbrilisi plaane ette ei seata. Heinaga söödetakse peamiselt vasikaid.

Teravilja kasvatab ühistu samuti “auku” panemiseks ehk siloks. Tehnoloogia on selline, et vili koristatakse ikka tavalise teraviljakombainiga ära, aga seda ei kuivatata, vaid terad muljutakse katki ja pannakse silomassi hulka. Kari on ühistul 1400 pealine, suurim maakonnas.
Ülar Tänak Kärla PÜst arvas, et esimene niide väga tugev ei olnud. Pani algul muretsema. Mass oli väike. Aga see-eest oli materjal kõrge kvaliteediga ja esimene niide püüti varakult kätte saada. Sellel aastal oli enne jaanipäeva suurem osa sellest tööst seljataga, mõnel aastal alles jaanipäeva paiku alustati.

“Silo teeme suuremas osas tallates maa peale. Rulli enam silo ei tee. Eks kile ole kallinenud ja on muidki probleeme. Üks näiteks selline, et piltlikult öeldes on iga silorull nagu omaette mini-siloauk, kvaliteet on mingil määral erinev. Kuivaine sisaldus seda ju mõjutab. Tallatud silol seda probleemi ei ole. Kvaliteet on ühtlane ja säilivus parem. Eelmisest aastast jäi silo veel järelegi ja selle kvaliteet on nii hea, et söödame seda jätkuvalt edasi, kuni otsa saab. Seega on meil silovaru olemas,” selgitas ühistu juht ja lisas, et söödavarumise aeg oli nii hea, et saab vahepeal ka puhkust võtta.
Ilmade paranedes kavatsetakse teha veel heina, see läheb söötmiseks peamiselt vasikatele.

Teravilja praegu veel kasvatama ei kavatse hakata, ehkki hind on märgatavalt tõusnud. Aga mingeid stabiliseerumise märke on siiski näha. Mõtteid on olnud, aga teha tuleks üsna suuri investeeringuid ja neid saab teha vaid siis, kui tasuvus on kusagilt näha, arvas Tänak.

Liilia Eensaar Valjala PÜst hindab söödavarumise poole pealt aastat heaks ja probleeme ei näe. Rohukasvule kevad Valjala kandis halvasti mõjunud ei ole, esimesest niitest saadi saaki rohkemgi kui möödunud aastal.

Silo tehakse rulli, heina varutakse vasikatele ja noorloomadele. Vajaminev siloports on juba käes, nüüd tehakse heina. Teravilja kasvatab ühistu oma loomadele söötmiseks, müügiks mitte. Rohusööda pärast ühistu juht muretsema ei pea, mure on aga viljade pärast.

“Viljad said kuiva ja külma kevade tõttu kannatada. Eks tera jääb pisemaks, seega ka saak väiksemaks. Kuiva käes kannatas rohkem suvivili, taliviljale tegi külm aga oma osa. Eks ta võtab natuke taastumiseks aega. Loodame ikka paremat, mis muud,” võttis Liilia Eensaar optimistlikult teema kokku.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)