Kodus ja võõrsil (1)

Kodus ja võõrsil

 

Euroopa Parlamendi ja Oma Saare konverentsil arutlusel olnud teema

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et eestlased lähevad liiga hulgaliselt ja liiga sageli mujale õnne otsima. On isegi äärmuslikke arvamusi, et Eestimaa jookseb tühjaks. Teisalt – inimesed normaalselt toimivates ühiskondades on alati liikunud ja maailma uudistanud. Ja nüüd kui meil raudse eesriide piiranguid enam pole, siis miks mitte ka seiklevad ja maailma uudistavad eestlased. On ju kuulus kirjanik Hemingwaygi öelnud midagi taolist, et igas sadamas võib möne eestlase leida – kui nüüd sedasi lohakalt ja laias laastus refereerida.

Saarlased on tuntud maailmarändurid

Saarlastel on selle mööda maailma ringirändamisega hoopis oma suhe. Saarlased on kogu aeg olnud avatud ja mereteed pidi maailmas tööd, leiba, önne, uusi teadmisi ja seiklusi otsimas käinud. Ses mõttes on ka Eesti sees elamise subkultuurid väga erinevad. Kui saarlase elamiskultuuri tavaline ja iseenesestmõistetav osa on, et keegi perest ikka kuskil kaugel maailmas tegutsemas on, siis sisemaal, näiteks mulkide, setude juures, on need elamise kombed olnud hoopis teistsugused.

On väärtustatud ka teisi asju: paiksust, oma põllumaad, oma metsa, päikesepaistet ja kõike muud. Nagu Oskar Luts oma raamatutes on kirjutanud ja Tammsaaregi, kui nüüd kirjanduslikest tekstidest väärtusi käsitlevat analüüsi teha. Neid asju on ka saarlased väärtustanud, aga teise rakursiga, lugege näiteks Mälku ja võrrelge, mis on inimeste maailmatunnetuses erinevat mandrimehe ja saarlase kirjatükkides.

Saarlased on võõraste suhtes sallivamad

Üldiselt võib minu arvates rahvaid, mõtlen siinjuures ühe rahvuse sees olevaid rahvaid, jagada – eelkõige jagan siin eestlased saarlasteks, muhulasteks, mulkideks, setudeks, mis teaduslikult ehk ei ole päris korrektne käsitlus. Kuid jagan eestlased väga laias laastus kaheks: rändavad ja paiksed. Avatud ja väljapoole suunatud ja kinnised ehk sissepoole suunatud rahvad. Avatud rahvastel ei ole probleemi, kui perre tuleb võõrast verd. Olgu siis kasvõi teisest rahvusest või rassist – on ju Saare ja Muhumaalgi peresid, kus Hispaania või Rootsi või mingi muu maa juuri leida võib.

Samas paiksed rahvad on suhteliselt konservatiivsed ka oma “vere segamisel”. Mujalt tulnud paarilistel on päris keeruline kohaneda ja koduneda. Ja omaks ei võeta neid sageli kuni lõpuni. Pean siinkohal muidugi mainima, et ega mu hüpoteetilistel väidetel siin kirjutises mingit konkreetset teaduslikku põhjendust taga pole. See on pigem eluline tähelepanek erinevate kultuuride keskel elamisest, kirjandusest ja inimeste juttudest. Ses mõttes, mu arutlus peakski olema tõlgitsetav kui arutlus, mitte kui absoluutne tõde…

Rändamine avardab silmaringi

Saarlaste avatus maailma suhtes on olnud minu arvates saar-laste edu võti läbi sajandite, püsimise ja elujõu võti. Saarlaste elustiil on soosinud uute teadmiste ja tarkuste tulekut saarele, uute kogemuste omandamist.

Saarlane on mööda maailma reisides ja mööda meresid seilates korjanud kokku kõik järgimistvääriva ja selle targasti oma koju kandnud ja siin elu edendamiseks ära kasutanud. Ses mõttes ei ole vaja muretseda, et saarlased kõik mööda maailma laiali kaovad ja maa inimestest tühjaks jääb.

Saarlane armastab oma kodu vaatamata oma avali olekule ja olen tähele pannud, et saarele tullakse tagasi palju sagedamini kui mandril – mandri noored näiteks, kes kodust lahkunud, jäävad kergemini paikseks oma uues elukohas, aga saarlase hing kibeleb ikka ja jälle saarele tagasi.

Või ei ole see nii? Kuigi mööda maailma hulkumas, on saar-lased oma hinges oma kodakoha küljes palju tugevamini kui mõned mandrimaa rahvad, eestlased ka üldisemalt – no toome näiteks kasvõi saarlaste seltsid nii Tallinnas kui Tartus. Äkki see mujal elamine suurendab patriotismi ja koduigatsust, õpetab väärtustama oma kodu ja maad ja oma juuri? Saarlase identiteet on tugev ja endale antakse väga selgelt aru, kus on kodu ja kus on süda tegelikult.

Eluviis on kujunenud läbi aastasadade

Muidugi tänapäeval need saare meeste mandril tööl käimised ja merel olemised on teatud aspektist ka probleemsed – kojujääjatele vaimselt ja füüsiliselt rasked – nädalaid ja kuid üksi koju mahajäänud majapidamise vankrit vedada pole ju lihtne. Kuid siingi on ajaloost näide, nii on see kogu aeg olnud. Leidsin oma vanaema aastakümneid tagasi tehtud majapidamise märkmed. Saare naine sai tehtud kõik metsa- ja põllutööd. Lisaks veel hilisematel aegadel kolhoosi normipäevad.

Ja vanaisa oli merel, algul suurtel laevadel tsaari teenistuses, hiljem väiksematel kalalaevadel Eesti riigi teenistuses ja veelgi hiljem kolhoosis olles.

Ikka oldi õnnelikud ja rahul, sest nii on kogu aeg elatud. Võõrsil käimine ja olemine, elamine ja töötamine on olnud saarlaste elamiskultuuri lahutamatu osa aastasadu. Miks ta peaks siis nüüd praegu teisiti olema?

Pigem kasutagem seda maailmast kogemuse, teadmise, tarkuse kojutoomise võimalust targalt enese kasuks ära, et eluga senisest paremini ja tulemuslikumalt hakkama saada. Saarlasele on omane olla uudishimulik, ja avatud. Ja oma olemuse vastu ikka ei saa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)