On üks kauge maanurk, millele riik on halastanud. See on Ruhnu, keset merd ja tuuli. Kas riik ulatab oma “regionaalpoliitilise käe” sinna sellepärast, et maalapikest mitte loovutada juhust ootavale naaberriigile või on hoopis kohapealsete aktiivsete vallajuhtide ja elanike initsiatiiv oma mõju avaldanud.
Sadam, saekaater, tankla, kool või mis iganes on 50–60 elaniku kohta juba näitaja. Samal ajal ei ole sealsetel inimestel võimalust isegi siis, kui soovi oleks, istuda lapse naabervalda kooli viimiseks bussi või autosse või tuua traktorile ja muruniidukile linnast kütust. Tervitatav on valla initsiatiiv muretseda saarele saekaater, sest sellist hulka kvaliteetpalki kui Ruhnus pole mujal Eestis ammu enam olemas. Veel raskem on vedada saarele puitmaterjali, mida igas majapidamises pidevalt vajatakse.
Ruhnu puhul on hea tõdeda, et riigi ja kohaliku kogukonna ühise pingutuse tulemusel on elu edendamine võimalik mis tahes paigas. Millal küll riik hakkab nägema ka teisi hädasolevaid maanurki? Olgu siis mandril või saartel.
Loading ...
Lisa kommentaar