Joomarlusvõistlust juhtis Saare Dolomiit (3)

Kakskümmend aastat tagasi oli kord liikluses majas. Kontroll oli kõva ning patuoinaste nimed ja töökohad läksid otsejoones avalikustamisele. Asjaosaliste sõnul see aitas.

“Kuu rekordi tegi ülivõimsalt Saare Dolomiidi võistkond,” kirjutas 1988. aasta 21. mai Kommunismiehitaja.

Pingeline “joomisvõistlus”

Ehitustööline oli juhtinud mootorratast ebakaines olekus ja ilma juhiloata. Keegi juhtis kallurautot purjus peaga, samal ajal mootorratast pukseerides. Lisaks oli purjus veel üks autojuht ja kõige tipuks oli purjus ka see, kes pidi selle eest vastutama, et keegi purjus ei oleks. “Kui inspektorid läksid Koguva karjääri, tuli välja, et otsene ülemus, kommunist V. P ei olnud ka kaine. Kõik see juhtus keskpäeval,” andis autoinspektsioon rajoonilehes teada.

Teist ja kolmandat kohta jagasid Saare Kalur ja Saare KEK. “Saare Kalurit esindasid A. H isikliku autoga ja kalur T. T isikliku motorolleriga. Saare KEK-i eest võistlesid müürsepp M. K isikliku autoga ja elektrik T. P samuti isikliku autoga,” kirjutab leht. Autoinspektsioon avaldas arvamust, et kui Saare Dolomiit sama ägedalt jätkab, saavad nad osaleda ka vabariiklikel võistlustel.

Kord oli karm

“See on tögamise mõttes kirjutatud,” ütles artikli kohta toonane autoinspektsiooni rühmakomandör, vaneminspektor Ants Ley. Tema kinnitusel oli liikluses kord siiski karm ja kurikaelte püüdmiseks rakendati lisaks pärisinspektoritele ka ühiskondlikus korras tegutsevaid autoinspektoreid.

“Vene ajal oligi arvestus asutuste lõikes, kui palju on rikkumisi – joobes juhtimisi, loata juhtimisi,” rääkis Ley. Siiski toimis ka tugev asutusesisene kontroll. Ettevõtetes olid tööl oma liiklusohutuse inspektorid, suuremates ka oma ühiskondlikud autoinspektorid. Liiklusohutuse inspektorid kontrollisid muuhulgas ka hommikuti asutuse väravas, kas autorooli istujad on ikka kained. Kuid ikkagi sattus mõni patustama ning vahelejäämisele järgnes lisaks karistusele kõva peapesu.

“Võeti parteikomitees ette, igapidi anti vastu päid ja jalgu. Liiklus oli üks tähtis asi. Seda kontrolliti kõvasti,” kirjeldas Ley tolleaegseid kombeid. Asutuste lõikes tehti kokkuvõte ja kus oli asi hullem, sinna suunati rohkem patrulle.

Kui rajoonis kord käest ära minema hakkas, said vastu pead juba autoinspektorid.

“Rajoonide lõikes oli arvestus. Meil olid suured nõupidamised üle vabariigi, autoinspektsiooni ülemad ja rühmakomandörid koos, kus võeti sind letti ja tehti teiste ees kord üle, kui rajoonis oli kord käest ära.” Toonane Kingissepa rajoon oli Ley sõnul paremuselt üle keskmise. “Liiklusteenistused töötasid meil hästi ja ühiskondlikke inspektoreid oli palju,” kinnitas Ley.

36 kuud ja nimi lehte

Vastupidiselt praegusele ajale, kus isikuandmed on salastatud ja roolijoodikud pääsevad vaid paarikuulise lubadest ilmajäämisega, oli tollal kord väga karm. “Mingi probleem ei olnud nime lehte panna. Avalikustamine oli kindel asi. Juhuse hooleks ei jäetud midagi,” kinnitas Ley. Lisaks ootas joobnud juhti 36-kuuline juhtimisõigusest ilmajäämine, mille kõrval tänane paari-kolme kuu pikkune karistus tundub naljanumbrina.

“Karistuseks oli joobes juhtimise eest enamasti 36 kuud. Seda karistust kardeti, ja teine asi, mida peljati, oli see avalikustamine,” rääkis Ley.

Nii palju enam ei jooda

Kuigi praegu räägitakse alkoholismist kui riigi probleemist number üks, siis ka Eesti Politseis töötanud Ley arvates tänapäeval töö ajal nii palju enam ei jooda. “Kui nüüd meenutada, siis töö ajal jõid sellised töötajad, kellel oli selleks võimalus. Tööstiil oli võrreldes praegusega erinev. Oli lihtsalt võimalik rohkem juua. Praegu on osaühing, üks-kaks traktoristi, neil on tööd kõvasti,” võrdles Ley 20 aasta tagust aega praegusega.

Vahelejääjad Ley sõnul aga aja jooksul muutunud ei ole. Samad jutud, samad vabandused.

*Kommunismiehitajas olid kõik nimed toodud täisnimedena.