Et mereline tarkus ei ununeks

Nüüd võtame purjed maha. Papisaare sadamasse sisse sõidame mootoriga.
Seal räägib Jaan loo, kuidas üks koht võib tekitada kahetisi tundeid. Papisaare sadam on Vilsandilt tulles koht, kus mõtled sellele, et taas tuleb sukelduda linna argiellu. Ja see on kurb.
Kui aga tulla mandrilt, on sama sadam koht, millest rõõmsat ja lootusrikkamat ei ole.

Nõnda on rääkinud nüüdne Vilsandi saarevaht Jaan Tätte ajakirjanik Margus Mikomägile neli aastat tagasi. (Maaleht 23.09.2004).

Papisaare sadam Lääne-Saaremaal on koht, kust saab paadiga Vilsandi saarele ja kus asuvad I maailmasõja aegsed Tsaari-Venemaa sõjaväe vesilennukite angaarid. Sadamas on OÜ Papisaare väike kalatööstus, kus tehakse Eestimaale juba aastakümneid tagasi au ja kuulsust toonud Tallinna kilusid. Siin seisab ka mälestuskivi kuulsatele Vilsandi laevaehitajaile.

Sellel nädalavahetusel võib Papisaare sadamas näha üsna arvukalt sukeldujaid. Panga pangal sukeldumishooaja avanud sukeldumiskeskuse Sebak sukeldujad tutvuvad hüljeste omanäolise maailmaga, sukelduvad möödunud aastal merepõhjast leitud mootorpurjeka Oskar vrakile ja imetlevad 230 aasta vanuseid koralle.

Mootorpurjekas Oskar valmis 1937. aastal Saaremaal Papisaare sadamas ning oli mõeldud puistlasti vedamiseks. Laeva omanikuks oli Julius Teär, kellele kuulusid veel mootorpurjekad Jaen Teär ja Juuni. M/S Oskari esimene navigatsioon toimus 1937. a. Oskar sai pommitabamuse Saksa lennukilt 15. septembril 1941 reidil olles ning plahvatuse tagajärjel sai surma ka üks meeskonnaliige.

Sakslased pommitasid kõiki laevu, mis võisid olla potentsiaalsed põgenikelaevad. Laev sai pommitabamuse paremasse pardasse, mille tagajärjel süttis põlema. Praegu lebab laev kiilul 7,5 m sügavusel. Säilinud on vöörtääv, vasak parras ja ahtertääv koos propelleri ning roolilehega.

Laeva keskel võib näha mootorit ja vööris peli. Tekiehitus ja parem parras hävinesid pommitabamuse ning põlengu tõttu. Laeva leidis Tarvo Kullapere möödunud aasta 10. septembril – 66 aastat pärast uppumist. (Internetist)
Kõigest sellest ja paljust muust kuulsid ning nägid Lümanda ja Kihelkonna põhikooli õpilased nädal tagasi Papisaare sadamas korraldatud õppepäeval “Et mereline tarkus ei ununeks”.

Looduskaitsekeskuse Saare regiooni ja merekultuuriseltsi Salava korraldatud koolitusel jagasid lastele merelisi tarkusi loodushariduse spetsialist ja Salava ühingu liige Kadri Kullapere, OÜ Papisaare juhataja Jaan Köster, kalatöötlemis-spetsialist Katriin Kassuk, sukeldumiskeskuse Sebak sukelduja Tarvo Kullapere jt.

Tsaariarmeele oli Papisaare I maailmasõjas üheks tugipunktiks

Õppepäeva hakatuses andis Kadri Kullapere lastele lühiülevaate merelisest tegevusest Papisaares, rääkides ka I maailmasõja aegsetest sündmustest selles kaunis mereäärses paigas. Möödunud aasta mihklikuus möödus 90 aastat Saksa armee dessandist Tagalahte. End Papisaares sisse seadnud venelased ei osanud sakslasi maa poolt oodata.

“Tagalahes maabunud saksa sõdurid sõitsid Papisaarde jalgratastega. Ööpimeduses, kui vastase armee soldatid magasid, võtsid sakslased nad kinni. Vesilennukid hävitati ja mehed viidi vangi. Angaarid on alles siiamaani. Lümanda vallas on sellest kompleksist üks väärt asi, mida sealse söögimaja lähedal turistidele näidatakse. Kes teab sellest midagi?” küsis Kadri Kullapere.

Lapsed ei teadnud. Ja lektoril tuli ise oma küsimusele vastata: “Te teate, et söögimaja juures on õigeusu kirik. Selles kirikus asub I maailmasõja ajal Papisaares kasutusel olnud tsaariarmee välialtar. Tol ajal peeti vene sõduritele igal pühapäeval jumalateenistusi. Kuna kirikut siin ei olnud, siis toimusid teenistused õues ja kirikuõpetaja kasutas välialtarit.”

Vilsandlastele kujunes Papisaare XIX sajandi lõpus ja XX sajandi esimeses pooles sobivaks laevaehituspaigaks. Aastatel 1881–1940 ehitasid kuulsad laevameistrid Papisaares 36 laeva. Sadama lähedal mälestuskivil on kaptenite Jaen, Julius ja Karl Teäri nimed.

Kadri Kullapere sõnul munsterdasid paljud rannakülade noormehed pärast leeris käimist ennast välismaa laevadele. Nii läksid Saaremaa poisid maailma avastama Vilsandilt, Kihelkonnalt, Papisaarest ja mujalt.

Kalandusega on kehvad lood

45 aastat kalanduses töötanud OÜ Papisaare juht Jaan Köster näeb kalanduse hetkeseisu üpris mustades värvides. Õpilastele kalandusest rääkides ja tsehhi näidates püüdis kogenud kalamees ja -töötleja asjasse siiski rohkem rõõmsamaid värve sisse tuua.

Tallinna kilud vana hea retsepti (autor Erika Ivaste) järgi tehtuna on õnneks nõutav kaup. Kahjuks saavad saarlased seda osta vaid Kihelkonna poest ja Selverist. Kevadel ja suvel jäävad kalatöötlejad tööta, sest toorainet pole. Karpi panemiseks kõlbab sügisel püütud kilu.

Papisaare sadamakompleksist kui tervikust kõneldes ütles Köster, et midagi rõõmustavat siin pole. “Hooned on lagunenud ja kai vajab remonti. Üldkoosolekul otsustatakse, mida edasi teha. Õige oleks sadam Saarte Liinide hallata anda, kuna väikesaartega ühenduse pidamine on ju riigi kohus,” võttis Jaan Köster asja kokku.

Staažika kalamehe väitel on Kihelkonna kandi meri kalavaene. Lesta veel on, aga teisi kalaliike praktiliselt polegi. “Lintsi on meres nii palju, et kalad ei saa kudeda. Lesta kudemisele see vist ei loe. Ainult lest on see, kes kaluril elu sees hoiab. Kui ma kalurina alustasin, siis oli meri puhas. Asi on ikka päris hulluks läinud,” nentis kalandust hästi tundev Jaan Köster.

Aastakümneid tagasi oli tavaline, et kalurid tõid Papisaare sadamasse püügihooajal 180 tonni lesta, 60 tonni ahvenat, 15 tonni siiga, peale selle toodi kaldale üsna suurtes kogustes haugi ja säinast.

“Mäletan, panin mõrrad kevadel Kuusnõmme lahte sisse ja sügisel võtsin välja. Meri puhastas need ära. Panen nüüd mõrra sisse ja kohe läheb see umbselt lintsi täis. Tuulega tekkinud hoovused võivad mõrdu ka lõhkuda,” andis Jaan Köster kalamehe elust ülevaate.

Kalatöötlemisspetsialist Katriin Kassuk oli Jaan Kösteriga ühte meelt. Kui kalureil pole merest midagi püüda, pole töötlejail midagi karpi panna.

Sukeldujaile pakub Papisaare lähedane meri põnevust

Merede süles üles kasvanud Tarvo Kullapere hakkas sukeldumisega tegelema alles kaks aastat tagasi. Möödunud aastal õnnestus noormehel koduvetest üles leida Papisaare sadamas ehitatud purjekas Oskar, mille sakslased II maailmasõja ajal põhja lasid.

“Õnne peab ka olema. Tegelikult teadsid kohalikud elanikud enam-vähem kohta, kus laev põhja lasti,” selgitas Tarvo Kullapere.
Õpilased said ise proovida, kui palju sukelduja ülikond kaalub, mis asjad vee alla minekuks varustusse kuuluvad jm. Tarvo Kullapere sõnul pakub Vilsandi ümbruse ja Saaremaa lääneranniku meri sukeldujaile tulevikus ilmselt palju avastamisrõõmu. Aastasadade jooksul on meri võtnud oma embusse sadu laevu.

Õppepäeval oli lastel võimalus näha, kuidas Vilsandi liinilaev sadamas sildus ja mis hästi põnev – nautida merel kaatrisõitu. Kuigi vist kõik õpilased olid enne paadiga merel käinud, oli kiire kaatrisõit neile elamuseks.
Võrgukudumist näitasid kohalikud noormehed Hannes ja Kalev.

Õpilased said ka ise kätt proovida ja mõnelgi tuli see töö päris kenasti välja.
Kadri Kullapere arvates peaksid kõik Saaremaa põhikoolide õpilased merelisi algtarkusi omandama. Ajalooõpikutes paljusid asju pole. Seda nentis ka õppepäeval osalenud Lümanda põhikooli ajalooõpetaja Pille Jõgi.

Jätkuvalt pakuvad Papisaare, Vilsandi rahvuspark ja kogu Vilsandi saar ka algaval suvel põnevust paljudele uurijatele, nii teadlastele kui tudengitele ja lihtsalt loodushuvilistele.