Eesti on Euroopa Liidus olnud juba üsna mitu head aastat. Sellega seoses on meie elu palju muutunud. Jätan nüüd kõik muud asjad kõrvale ja räägin natuke sellest, milliseks meie elu siin kõrvalt vaadates on muutunud.
Sellest, kuidas me oma miljöö, sisu ja identiteediga ümber käime ehk jutt tuleb sellest, kuidas me tahtlikult ja vahel ka tahtmatult lahustame end halliks sisutuks massiks. Kas siis laiskusest või lollusest või mõlemast korraga. Eelkõige aga on need muutused, mis meiega ja meie ümber siin Eestis täna toimuvad,
EL-ist tulevate reeglite ja nende püüdliku täitmise tulemus. Me ei saagi enam teisiti kui nii, nagu ma nüüd allpool olukorda reflekteerin…
Nii et lähtugem tulemustest. Näitena keskendun valdavalt söögikultuurile, sest see on see esmane, mille põhjal mingist paigast muljed hakkavad kogunema. Ehk siis laiemalt võttes räägime elustiilist siin ja täna. Räägime Saare asjadest.
Mis te arvate, miks inimestele meeldib näiteks minna automatkale Prantsusmaale või siis ringi kolistada sellistes suurepärastes kultuurikantsides Belgias nagu Brügge või Gent? Miks tahame puhkama minna Alpidesse või nautida päikeserannikut Hispaanias? Loomulikult sellepärast, et seal on eriline, seal on teistmoodi. Seal on säilinud nende riikide vaimne pärand kunsti ja kultuuriväärtuste näol.
Kuid seal on säilinud ka vaimne pärand elustiili näol. Seda pärandit väärtustatakse vanas Euroopas väga. Pärandit kaitstakse kiivalt igasuguste lahustavate ja standardiseerivate reglementide eest. Kõige vähem euronõudeid ja standardeid on näha just sealsamas Euroopa südames, julgen väita oma isikliku kogemuse põhjal.
Samuti on terve Euroopa väljaspool suurlinnu täis ehedat kohalikku traditsiooni. Kohalikke väikseid restorane, kus koerad magavad köögipõrandal või kassid lesivad vana trahteri söögitoa aknal ja meelitavad kliente siss. Või ajab peremees külakõrtsis taga kuurist lahti pääsenud kana (kõik eelkirjeldatu mööda Euroopat reisides ise nähtud ja kogetud).
Või pakub peremees 200-aastaste vanade kivimüüride vahel oma talumaadelt korjatud viinamarjadest tehtud veini ja oma juustu. Teises nurgataguses kohas pakutakse aga spetsiaalset selle piirkonna vorstikest, suppi või mida iganes. Sõnaga, alles on see miljöö, mis teeb kohast koha, erilise ja kordumatu. On olemas veel vaim ja sisu, mis on ses kohas olnud sajandeid…
Traditsioonid elavad ja Euroopa Liit elab ka. Üks ei välista teist ja vastupidi. On leitud kompromissid ja vastastikku kasulikud lahendused. Et elul oleks jumet.
Aga tuleme nüüd automatkale Eestisse, Saaremaale näiteks. Alustame Tallinnast.
Teekonnal Tallinnast Virtsu leiame kindlasti paar kuuri, kus pakutakse meile mingit sööki, millest tõepoolest võib vahel kõhulahtisuse saada. Ei ole sel tegu ega nägu ega tekita see tahtmist seal järgmisel korral peatuda.
Virtsu sadama söökla on ses mõttes stiilne, et vana nõukaaegne hoone ja ka kohvik samas vaimus. Selline kooslus võiks isegi naljakas ja põnevust tekitav olla. Menüüs pelmeenid, pannkoogid ja muu kraam. Kuigi portsud on kitsilt kasinad ja atmosfäär selline jahe – eemalt vahtivad umbusklike nägudega külanaised, kelle olekust selgelt näha, et noh kui raha antakse, eks siis pea ju midagi tegema. Tegemise ilu ja rõõm on puudu…
Jõudes teisele poole väina – Muhu saareke, nämm, milline pärl ja kui kaunis loodus! Sellega kogu ilus elamus piirdubki. Esimene suurema asustusega paik sel teel on Liiva, kus võiks ju ehedat Muhu elu natuke nuusutada.
Lähme sealsesse ainsasse ja uude restorani – sisekujundatud puha ja rahvuslikus stiilis vaibad seinal. Jah, aga mis on puudu? Söögil polnud viga – see oli peen ja restoranipärane, aga mitte ehe ega Muhu saare pärane ja hind oli päris vigane – liiga kallis. Puudu oli atmosfäärist, puudu oli Muhu sisu.
Kui oleks tõeline Muhu atmosfäär olnud, kui oleks ihu ja hingega asja juures olev omanik oma koeraga leti taga (mitte ilus tüdrik, kes küll naeratab nagu trillitud palgatööline kunagi, kuid kellel tegelt pole sooja ega külma, kas seal on atmosfääri või ei ole, kes tahab välja teenida vaid oma palga ja muu teda ei huvita), oleks ehk isegi mõnuga maksnud ka seda hinda söögist, mis küsiti, ja söönud seda toitu, millele müüginipina kohalikku vürtsi nimede abil lisatud. Kuid Muhu sisu oli puudu.
Kõik oli tehtud steriilseks ja puhtaks, euronõuded vist. Kõik oli liiga uus, ülelimpsitud ja äradisainitud, mis lõppkokkuvõttes muutis asja taas standardseks. Ausalt, järgmine kord pole küll viitsimist seal enam autot kinni pidada, sest elamust pole, Muhu hingest, elust ja olemusest ei saa sealt miskit sotti. Asjadega – nagu vanaemade vaibad seintel – seda tunnet üksi ei tekita. See tuleb ikka koos inimestega, see tuleb lihast ja luust ja südamest… selle tunde tundmine ja sisu.
Mida ma tegelt oleks sealt Liiva külakõrtsist oodanud – kohalike meeste poolt hommikul merest püütud kala muhu naiste retseptide järgi tehtuna, mõni mõnus kohalik õlleke, teenindamisest tõeliselt huvitatud omanik leti taga mõne muheda kohaliku uudisega söögi kõrvale…
Seda analüüsi võime siin jätkata. Muhu ainus paik, kus saab Muhu hingust natuke kätte, on väinatammi otsas seisev tuulik oma pakkumistega. Tõeline kompvek ja ainus paik Muhu saart läbival teel, kus meel rõõmsaks läheb. Aga sealgi võiks olla võimalus võtta tassike pärnaõieteed ja kodusaia soolavõiga.
Edasi Kuressaarde, põiki läbi Saaremaa, võid mitte midagi loota, sest seal ei ole mingit nüanssi, mis tekitaks tahtmist ja tunnet auto kinni pidada. Paar söögikoha moodi kuuri on ja üks sepikoja tehasepood, kus kliente tegelikult teenindada ei taheta. Miks ma peaksin nendes paikades auto kinni pidama?
Kuressaare ise on aga üks kena friikartulite ja “auto alla jäänud kana” pakkumise linn – see viimane jutumärkides iseloomustus pärineb paarilt minu soome sõbralt, kes mulle oma Kuressaare söögielamusi pihtisid.
Milles siis asi? Rahvuslikku hingust, mõtet, ideed ja Saare Sisu taga ajades võidki tegelikult mööda linna lontsima jääda ja kui paar vahvat suveniiripoodi (Liisbeti pood näiteks vana kohtumaja kõrval) ja Veski trahterit siia hulka mitte arvata, siis seda va Saaremaa vaimu ja eripära, seda Saare Sisu lihtsalt ei näe.
Seda hoolivat omanikku, kes vahepeal sulle mõne vahva vana saare nalja räägiks või hommikul merelt tulnud naabrimehe käest lõunaks mõned haugipoisid võtab või oma vanavanaema marjakoogi retsepti järgi kohvikõrvast küpsetab, seda atmosfääri pole. Kõik on uus, puhas, disainitud ja väidetavalt Euroopa Liidu reeglite järgi korda seatud. Sisuliselt pole vahet, kas sööd friikartulitega serveeritud “lömmi löödud kana” Roomassaare sadama klaaskuudis või teed seda mõnes kesklinna euroremonditud kuudis.
Siis tulebki jälle tahtmine küsida, et mille pärast peaksin ma tahtma siia Saaremaale turistina tulla. Ainult looduse pärast? Kuid kauaks sedagi… Üks pärl Saaremaal tõepoolest on – Lümanda söögimaja, kus sageli ka perenaine letis ja pääsupesa räästa all.
Söögiportsud suured ja toitvad nagu Saaremaal muiste külalisi on toidetud. Aga see pärl on ka ainus. Kõik muu on just niisugusel tasemel, et jah… Turistina teist korda Saaremaale tagasi küll ei igatse. Vaatad lossi ära, teed kaks tiiru linnapeal, sööd kõhu itaallase juures pastat täis või satud mõnda friikartuli- ja kotletipaika, ja ongi kogu ilu.
Või leotad end natuke kohalikus spaas, kus enamasti on teenindus veel selline, nagu näidatakse filmis “Mehed ei nuta”. GO Spa pihta see kriitika ei käi – seal pole küll Saare Sisu, kuid on ometi stiili, hoolimist ja teenindust. See on näide sellest, et ilusad tidrikud võivad vahel kenad ja sisulised teenindajad olla.
Nõnda keeradki järgmisel korral autonina taas hoopiski Lõuna-Prantsusmaa poole, kus on põlvest põlve edasi kantud mitmesaja aastase ajalooga elamiskultuur. Seesama elamiskultuur ja elustiil on ju meil ka Eestis, Saaremaal, Muhus olemas.
On meilgi oma õunavein, marjakook ja kohupiim, on muud peale kadakast tehtud vidinate ja villakampsunite. Tegelikult ju süda jääb siia, sest see on mu kodu. Meil pole enam omapära, me oleme lahustumas. Ja sellistena ei ole me huvitavad teistele ning ka iseendale oleme frustreerivad…
Mis meid päästaks? Kuidas saada tagasi tõeline sisu ja omapära, julgus pakkuda külalisele ehtsat Saare kanaklimbisuppi või tuhlist ning notti või siis stiilset saarepärast teenindust, mille põhisisu on külalistest lugupidamine.
Kena turismihooaja algust köikidele!
Loading ...
Proua Tampere on kenasti küll kõik tee peale jäävad söögikohad läbi hekseldanud, millegipärast pole mitte SÕNAGAGI märgitud seda röövellikku praami silotorni. Aga noh, olgem ausad, see siin vast polegi SEE leht, milles seda teha või siis on sealne toidupoolis ja teenindus nii hea. Soovitaks eheduse otsimist alustada ehk kõigepealt iseendast, sest see saarluse eksponeerimine teie enda juures on küll nii võlts mis võlts….
Olgem siiski ausad – te esindate vaid väga marginaalse osa inimeste kui mitte tõesti ainult vaid enda seisukohta antud teemas….
“Ja ka igapäevaelus tasuks meil euronormide-hüsteeriat veidi rahulikumalt võtta.”
meie võime ju tahta rahulikumalt võtta, aga härrased ja prouased nii tarbijakaitsest kui veterinaariast ei luba seda kuidagi. nemad peavad kuidagi oma eksistentsi õigustama
Väga irooniline, mötlemapanev ja kurbust tekitav artikkel. Samas on asjal tösi taga! Puudub kuidagi entusjasm ja armastus asja vastu, aga loodame, et asi paraneb. Vöib-olla on silmaring natuke kitsa vöitu, et väärtustada seda mis meil endil ukse eest vötta on. On vale arvata, et kusgil mujal alati parem on ja köike paremini osatakse , kui me ise. Selles peame me ise köigepealt aru saama.
Söbralike tervitustega
K.Alberti
Kaja kirju on alati hää lugeda, kuigi ma kõigega nõus ei ole, millest ta siin räägib.
Asi ilmselt ikka nii hull ka ei ole nagu proua Kaja seda näitab :-) Väidan julgelt, et olen tihti kogenud äärmiselt meeldivat teenindust Kuressaare söögikohtades ja saanud sealjuures ka maitsvat sööki.
Olles küllalt palju reisinud, võin kindlalt öelda, et on hulka hullemaid kulinaarseid elamusi võimalik saada kui Eestis (või siis trassil Tallinn-Kuressaare) ;-)
Kuulge proua mida te virisete? Lõuna-Prantsusmaal antakse iga toidu kõrvale friikartulit, aga selle vahega et Saaremaa “kuutides“ maksab see 25 EEK-i, seal aga 25 EUR. Eks igaüks teab ise kus ta oma raha kulutab, nii et head teed teile. Artikkel on tõeliselt valus ja tõusiklik nende inimeste silmadele kes tõesti maailmas veidi ringi liikunud. Ilmselt ei ole teil ka õrnaaimu eesti tervisekaitse seadusest, mis küll sellest teie suurepärasest euroopast mahaviksitud, kuid kahjuks seal ei kehti. meil aga pedantsete ametnike igapäevase täpse kontrolli all. Ja päris kindlasti ei olnud selliste seaduste eestisse toomise juures kuidagi saarlased süüdi. Oleks Te enne artikkli kirjutamist eelnevalt natuke kodutööd teinud teaksite et jutud restoranides ringi jalutavatest koertest, kassidest ja koduõllest võivadki jääda igaühe koduõuele, aga mitte toitlustusasutustesse. Kuressaare on ilusaid söögikohti täis, kus enamuses friikartulid vaid lastemenüüs, samuti tõuseb teeninduse tase iga aastaga erinevalt Euroopast, kus see kolinal allapoole langeb. Pange siis rahvariided selga, võtke oma koduloomad kaasa ja tulge ja näidake meile ette kuidas asjad käima peavad, aga ärge targutage.
Ütleks, et 5+ selle kommentaari eest. Proua Tamperele ütleks, et ei ole midagi nii, et Euroopa muudkui lõhnab ja meil on siin üks pa*ameri, kus kõik kehvasti on.
jah, tõe huvides võiks ikka praamidel toitlustamist ka pisut lahata
kuidas on hinna-kvaliteedi suhe, kui tihti pakutakse haisvat salatit (minu kogemusel iga teine kord), kuivanud võileibu, kas KEEGI KUNAGI on saanud sealt värkema(poolse)t leiba? jne.
et küllap jäi see proua Tamperel lihtsalt kogemata kahe silma vahele, et praami söögist rääkida :)
Meie tervisekaitsenõuded ja kõrtsus magavad koerad. Autor on liiga kaua vist elanud välismaal ja kohaliku eluga just mitte kursis. Kiivalt euronõudeid jälgiv ametnik teeks endale harakiri kui midagi sellist näeks.
Miks ei tehta ega pakuta seda kodust soolavõid kusagil mida mainitakse. Sest see ei ole meie euronormidega võimalik. See nõuaks liialt palju bürokraatiat ja ametnikega vaidlemist. Milleks? Et turistil oleks hea meel?
Miks ei pakuta enam nii palju avalikult head koduõlut? Või miks ei saa osta kalurikülast ametlikult suitsulesta vaid müüjad poevad mingi muu artikli taha, et sulle salaja siis öelda, et lesta saab ka. Nagu juudivanamees Svejkis, kes salaja konjakit müüs. Aga sellepärast et ametnik tahaks näha niklist kiiskavat, arvutiga juhitavat suitsuahju ning valges kitlis ja kummikinnastes kalasuitsetajat-kalurit, mitte muhedat vanapapit, kes sulle oma enda paljaste kätega kala taldrikule paneb ja kapatäie koduõlut peale annab.
Euroopa, see on euroopa, mis on meie traditsioonid välja suretanud. Vähemalt sellised mis puudutab natukenegi autentsemat sööki-jooki-elamist. Ainult needsamad vanad ja traditsioonidega euroopa riigid on nii kõvad ja ülbed, et saadavad kõik need seadused kuu peale ja teevad seda mida nad on eluaeg teinud.
Ma arvan, et igaüks, kes vähegi on maailmas rännanud õhkab samamoodi nagu autor, et miks meil ei või olla nii lihtne nagu seal. Et miks meil peab olema kõik nööri mööda ja natuke rohkem ka veel.
Väga hea arvamusartikkel! Saaremaal 4-5 korda aastas turistina käies ei märka ma samuti mingitki Saare identiteeti, mis on mammona tagaajamise käigus ilmselt mandrile põgenenud. Praeguseks peaks kohalikel juba piisavalt kapitali olema, et midagi ehedat rajada, aga selles peab olema valmis ka ise kaasa lööma.
JAH! See on superhea artikkel, Kaja! Just nagu minu kirjutatud oleks ;) Ei, aga nali naljaks, artikkel on VÄGA HEA!
no mida artiklit?! mis kuradi eripära te siit otsite? ei saa aru, korrutate kogu aeg, et omanik ei ole leti taga, no tule taevas appi! seda ei ooska isegi kommenteerida. ja et lümanda söögimaja on teie arust ainuke, lubage köhatada, pärl? ja et kõik teised teie arust kuudid on? palun ärge käige enam kusagil väljas söömas. säästate end ja teenindajat.
ps. selles teie pärlis on hinnad sellised, et oi oi oi! ikka väga kallid selle söögi eest!
ma ka aru ei saa
Loomulikult peab söögikohti olema erinevaid. Igapäevaseks väljaskäimiseks sobivad praegused “kuudid” hästi. Aga kui me ennast suuresti identifitseerime turimipiirkonnana, siis peame mõtlema ka nende küsimuste üle, mis artiklis on tõstatatud. Ja ka igapäevaelus tasuks meil euronormide-hüsteeriat veidi rahulikumalt võtta.
mida vingumist jälle selle nö. saarlase poolt….
üldiselt on nii, et kes armastab, see oskab vaadata ka kriitiliselt…kõige ohtlikum oma omaenese naba imetlemine ja kriitika halvustamine. saarastel on mille üle järele mõelda, et paremaks…ei parimaks saada.
arvan et kaja kirjutab südamega, ja seepärast tasub neid sõnu siin väga tõsiselt võtta. meil on mida näidata ja meil on mida külalistele välja pakkuda, aga see kuidas me seda teeme ja kas me oma potentsiaali ka kasutame, on teine teema…
mul on hea meel, et väga paljud aru said, ja kaasa mõtlesid, et mis mu kirjutise tagamõte oli. eks on alati ka selliseid, kes kriitikat pahaks panevad ja mõned ei talu kriitikat üldse…aga Saaremaa Sisu tagaajamine peaks olema meie kõigi südameasjaks…
Laevade kohvikud jätsin välja meelega, sest neis ma ei käi. Võtsin siia ainult need paigad, millest on isiklik kogemus viimase aasta jooksul ja seetõttu on see valik kindlasti poolik ja puudulik, aga täielik loetelu polegi asja eesmärk…probleemi tõstatamine oli asja eesmärk…
Tore, et keegi probleemi tõstatas. Aga mis seal siis muud kui mõttega asja kallale, kui miski muret teeb, siis peaks ka tegutsema, tühipaljast probleemitõstatamisest on vähe kasu! Või mis?
2003 kevadel kirjutas Helen Sooväli, tookord TÜ Geograafia Instituudi doktorant, mulle kirja lisaks ühele uurimustööle Saaremaa kohta. See uuring viitas samale probleemile. Saaremaa brändi leiab vaid turismibrožüüridest, märkides (Saaremaa viin….). Osa inimesi kes meile, kui legendidemaale, tulevad leiavad eest võsamaastikku uppunud maa. Pole nagu midagi. Meie eripära ja sisu pole enam meelepärane kellegile. selle eest põgenevad ju enamus nooredki. Et oma omapära hoida ja edasi arendada on vaja pingutada, leida sõpru, koostööd teha, vaadata noorte poole….et ikka tahe ja mootor tuksuks ja kodukohaga seotus tugevneks.
Põhiharidussüsteem võiks keskenduda kohalike noorte õpilasfirmade loomise motiveerimisele ja kohaliku ajaloo ja ettevõtluse õpetamisele, samuti keskenduma peaks iseseisvale tööle, juhendamisele, sugupuu uurimused ja oma küla ajaloole. Eelkõige on vaja õpetajaskonda koolitada ja nendega alustada. Tähtis on, et ei kaagutataks, et haridus on tähtis. Ei ole tähtis, sest liigharidus põhjustab liigbürokraatiat, liigarendust….tulemuseks on vaid hädad ja kõik ainult kaagutavad ja ajavad tarka juttu, tööd ei tehta. Mis on haridusest kasu kui bürokraatia paisub ja IT lahendused lähevad vaid keerukamatest…..
Õpilasfirmade loomise konseptsioon tuleks ette võtta. Toimivad õpilasfirmad teevad esialgu koostööd ettevõtetega. Kui omanikõpilased valivad edasiõppesuunad, siis on see kindlasti põhjendatud jha asine. Õpihimu on omanikust tudengil mingi muu kui tühikargajatel. Võimalik on õppida e-õppes. Aga lootus on et tullakse tagasi. Kui nii ei ole siis meie toredad noored ja suurim väärtus ostetakse ja meelitatakse ära mujale. Ülikooli pingist juhiks ja ametikoolist meistriks, spetsialistiks. Ta on meile kadunud. Aga just inimesed ja noored põhikooli noored on suurim varandus ja ressurss. Õpetajad hoidke ja innustage neid!
Nii saame aastate vältel oma majandusaktiivsuse käivitada. Selleks pole vaja ehitada silda. vaja on lihtsamaid ja nutikamaid lahendusi!
Saaremaa vaatamisväärsustest kindlasti lisaks Lümanda Söögimajale Kaali Trahter ja Saare Maheköök. Külastage! Selveris ja Raes on ka kohalik talukaup ka mahetooted, Lõngapoodides on saaremaa lõng taas, suvel hakkab jahvatama üks pukktuulik Anglas….on kohti kus veel väge ja tahtmist…kuid seda pole tõesti lihtne märgata kui olla turist!
tädi Kaja, nüüd panid küll puusse oma kommentaaride ja mõtisklustega.Nalja kui palju…mõtled et need saarlased on mingid aborigeenid või kes pole kuskil käinud ja midagi näinud ja peavad teiste järgi ahvima.Teinekord kui saarele tuled võta jalad p…. alt välja ja põika Kuivastu maanteest kõrvale ka ja kui praami peal oled siis roni üles kohvikusse ka.Nii laisku turiste pole mina ennem näind ja sinu sõbrad soomlased kes lömmi löödud kana siin sõid olid vist purjus.Tahaks näha seda kuuti kus sa ise seal soomes elad….Tee natuke kodutööd paremini, nüüd astusid küll ambrisse
miks siis nii vihaselt kohe, see et tädi kaja sulle vastik on, et tähenda veel et siin sedasi räuskama peaks…sugulaste viha peaks ikka kuskil mujal klaarima, onju. ja probleem on tegelikult olemas… sest üks on see kuidas me ise endast arvame, ja mida näeme, teine on see, mida teised näevad…ja see mis kohalikule hirmus vahva tundub, et pruugi olla see, mis turisti siia meelitab. mina lugesin tädi kaja jutust seda välja, ja sel mõttel on kahjuks sisu…kuutidest ka – ausalt öelda need moodsa arhidektuuri näited kuressaares on kuutide ja kuuride moodi küll :)ja mina olen kaineid somme ka näinud:)
sina kes sa vastasid “ka targutajale” ära öienda seal….nägin seda tädi ajalehes esimest korda, mul pole sellisega mingeid sugulus sidemeid.Ma arvan et pole mötet targutada nendel inimestel kes ei tea turismi tegemisest midagi st.kes ei tea millised on seadused – nõuded restoranidele, majutuskohtadele, igasugu ettekirjutused ja muud reeglid mille järgi peavad mängima kõik need inimesed kes seda tööd teevad.Lisaks sellele peab ju ka ära elama.Spektaaklit võib ju teha koerte ja kassidega aga see ei elata.Osaliselt võib selles kriitikas ka tõde olla kuid seda oli seal väga vähe.Artikkel oli asjatundmatu inimese kirjutatud kes ei tea turisminduse köögipoolest midagi.Targutada oskavad kõik kuid tark inimene nii ei praali kus juures iga teine sõna on “kuut” ja” kuur”.Teil on lihtsalt kade meel et Kuressaare nii ilus linn on ja ise peate kuskil soomes elama põtradega koos.Küll me nüüd ise ka teame mis miinus pooled siin on, ega me nii lollid siin saarel polegi. !
mis te siia saaremaale siis kurat oma väliskülalisi kutsute kui siin nii paha kõik on…olge nendega tallinnas või viige narva.siis saate alles elamuse.eestlased need kõige hullemad kliendid ise just ongi kes kunagi millegagi rahul ei ole.ei tasu ennast nii peeneks ka teha või olete te ära unustanud kus riigis me alles olime.olgu siis et üks somm söi lömmis kana aga üldjuhul ollakse rahul ja tean soomlasi kes käivad siin juba KAHEKÜMNENDAT korda kuna siin on HEA.
Tuli meelde, et kunagi keegi kommenteeris – turistid tahaksid, et saarlased siiani muldonnides elaksid.
turismindus on kindlasti teadus, aga selle lõpptulemus peaks ikkagi ju suupärane olema neile, kes seda tarvitavad. ega siis need turismindusega tegelejad iseendale seda turismi ei tee, ikka neile võhikutele, kes seda tarbivad…
ja ma just lugesin sellest artiklist seda kriitikat, et need euronõuded on eestis vinti keeratud, mistõttu ei lasta asjadel loomulikku arengutpidi minna… see oli ikkagi pigem kriitika ametnike pihta, kes tegijaid ahistavad…
et mo meelest pole loo autor küll tahtnud siin turismieksperdiks hakata, pigem on kirjutatud asja sellest nurgast, et kuidas nagu välja paistab, või mis nähtavale kipub.
ja kui nüüd mina, ka turismisala mitte ekpert ja lihtne loll kommenteerija ja lehelugeja hakkaks ja tahaks et mu turismiäri õitseks, siis siit artiklist sain üsna mitu head nõuannet, kuidas turueeliseid hankida, ja omas elemendis parimat teenust pakkuda, sest tõsi ta ju on, üldine pilt on hall…ja teenindusega on ka nii nagu on…juhuse värk, vahel satud kena teenindaja otsa, aga kahjuks harva…
Eks 1 lömmis kana tunneb ikka teise ära või mis Kaja?:)
selleks et kliendi fookusest asja vaadata, ei pea turismiala asjatundja olema. ja saarlastel ei maksa siin niiväga solvuda midagi – tahtsin eelmisel suvel oma väljamaa külalistele pakkuda ehtsat saaremaa sööki, ja me ei leidnud selleks vöimalust…sõime ka selle “va itaallase ” juures lõppkokkuvõttes…ja isegi mõtlesin, et mispärast ma siia peaksin teist korda tagasi tulema, ma võin täpselt samasugust sisukust saada ükskõik kust eestis, rootsis või ameerikaski…targad turundajad ikka üritavad eristuda, aga saarlased üritavad end kõik ühte nägu ajada ja ühte tegu ja moodi ka veel…aga see pole enam kaval turundus nipp, kahjuks, ja sedasi kliendi käest ikka raha kätte ei saa ka.
ega ei olesiin midgai ärbelda ja ülbitseda. klient on kuningas ja klient toob raha. kui me saarel oma teenindust tasemel ei hoia (kohmetud ja häbelikud koolilapsed suvel, näiteks) ja kui see saare eripära jääb vaid piduidamise ja ilusa looduse lagastamise kategooriasse, on ikka jama küll. sesmõttes oluline praegu asja peale mõtlema haata, enne kuiomadega pe…ses oleme.