Eraettevõtluse tekke algaastatel võis märgata kapitalismi pürgiva eestlase omapärast suhtumist rahvuskaaslasesse. Igaüks püüdis tegutseda omaette, naabri poole vaadati vaid siis, kui sel paremini läks. Olgugi oma majutuskohad täis, aga ega ikka hea meelega teisi teadaolevaid kohti tahtnuks välja pakkuda küll. Kadeduseuss uuristas hinges.
Ettevõtluse edenedes räägiti pidevalt koostöö arendamisest, ühistest ettevõtmistest, kõik ikka selleks, et meile rohkem turiste meelitada. Loodi mitut sorti ühistöövorme turismi arendamiseks, aru pidasid koos teenusepakkujatega nii maavalitsuse kui ka omavalitsuste spetsialistid.
Ühistegevus hakkas tasapisi hoogu sisse saama. Täna ei kujuta Õlletoobrit, merepäevi või muid suuremaid üritusi ilma ettevõtjate, omavalitsuste ja kultuuritegelaste koostööta enam ettegi. Saaremaa nimel oleme täna valmis igal pool seljad kokku toetama. Saaremaa on saavutanud suure populaarsuse, meile tahetakse tulla. Seega toob turism meile vähemasti osaliselt leiva lauale.
Seesamune leib iseenesest on aga saarlastele alati kuulsust toonud. Sestap mõjub hästi positiivsena uudis, et kaks ettevõtet on pooleaastase koostöö tulemusel saanud maha uue tootega. Ka täna on Saaremaa leib mandrimaal minev kaup. Soovime edu Pilguse mõisale ja Karja pagariärile ning jääme ootama Pilguse saia!
Loading ...
Eraettevõtlus sai suurestu alguse ärastamisest, hiljem ka ersatamisest. Kes varem lagunenud sovhooside ja kolhooside suunas kombitsad välja ajas, see oligi juba pumba juures; vajalik polnud ei eri-, kutse- ega ametialane ettevalmistus, vaid sotsiaalne kameeleon, afrestiks olemine, petmine, varastamine, naabrimehele ärapanemine. Tegemist oli ja on ka preagu kasuahnete pragmatikutega, kes võtavad malli riigikogulaste plutokraatlikust politikaanlusest (muidugi on mõlemal pool ka õnneks erandeid). Mingit sisulist koostööd aset ei leia, on vaid koos tööl käimine või koos ühes ruumis “eesti asja” ajamine, jättes mulje, et kõik, mida tehakse, tehakse rahva hüvanguks. Nüüd on jäänud veel mõned puud, mõni raudteliiper, mõned kännud – aga needki ostetakse lähiajal kõik kokku, et ahjukütja saaks tuhat krooni ruumi eest maksta.
Õnneks on eelpoolkirjeldatu Saaremaal minevik. Meil läheb juba suhteliselt hästi ja kuna meil raudteejuppe jagada pole, oleme oma koostöö käima saanud.