Meie ühistranspordis toimuv annab juba laiemaid regionaalpoliitilisi signaale. Tähendab see seda, et riiklik regionaalpoliitika ja ühistranspordi korraldamine ei käigi käsikäes. Kas peaks?
Ei ole möödunud just kaua aega sellest, kui saar-lased, hiidlased ja läänemaalased pandi sundseisu. Riik otsustas Lääne-Eesti regionaalseks keskuseks nimetada Pärnu. Vaatamata elanike vastuseisule, sest Pärnu ei ole ju selle kandi rahvale kunagi tõmbekeskus olnud. Ei ole selleks saanud ka täna. Inimesed, kes peavad käima oma isiklikke või ametiasju ajamas, on sundseisus.
Eriti üllatav on asjaolu, et Pärnust Kuressaarde tagasijõudmine osutub üsnagi problemaatiliseks. Nimelt neile, kellel pole lihtsalt võimalik Pärnus autoga ära käia või kes soovivad tänases majandusolukorras veidi kokkuhoidlikumalt käituda. Pärnust Kuressaarde ei tule ühtki otseliini, loota saab ainult tartlaste heldusele. Ja koju tagasi saab saarlane vaid siis, kui läbisõitvas Tartu–Kuressaare bussis vabu kohti on. Kui muul ajal võib selline võimalus veel eksteerida, siis nädalavahetuse või pühade eel kahaneb lootus Pärnus bussi peale mahtuda aga üsna nullilähedaseks.
Loading ...
Pärnu ei ole tõmbekeskus. Pärnu on ise Viljandi satelliit. Midagi on tõesti väga mäda, et Tallinnaga on kõigil ühendus hea, aga lähilinnadega sama harv ühendus, kui Taškendiga. Kas siis tõesti on nii raske üleriigilist transpordivõrku luua ja kattuvate saabumistega ümberistumisaegu korraldada? Samas on liinigraafikute loomisel jäädud sügavasse NL-i aega, mis näiteks lähilinnadega arvestas harvade laevaühendustega – tänapäeval ju Virtsust läheb laev iga tund. Ja Kuressaarest Haapsallu laevale tööle sõidavad SLK töötajad oma bussiga.