Arvamus: Lõpukirjandi lugu (10)

Küpsuskirjand on eksam, mille käigus kaotasin palju närvirakke, rahuliku meelt ning eneseusku. Ei paista just eduka abituriendi retseptina, ega ju?

Aga kes ütleski, et päris elu lihtne peab olema ning millalgi peab ju see õnnelik ja muretu lapsepõlv kord ka lõppema. Mina jätsin enda omaga küll 26. aprillil lõplikult hüvasti – hirmutavale ülesandele pidin üksi vastu astuma, ainsateks abimeesteks ÕS ja Karl Fazer.

Neist viimase teened lõppesid juba esimese kümne minuti jooksul, kuna sel ajal kui teiste kirjutajate käed kiiresti pliiatsi järele haarasid, et valitud teemal kirjutama hakata, mugisin mina paaniliselt šokolaadi, lootes, et äkki hakkab mõte paremini tööle. Ei hakanud. Selle asemel kirjutasin tund aega kahel valel teemal ning järgmise tunni veetsin muretsedes, et kukun eksamil läbi.

Lõpuks võtsin kolmanda tunni algul jällegi uue teema, mõeldes: tulgu, mis tuleb. See, mis tuli, oli aga ühe hirmunud lõpetaja kirjutis, millele tagantjärele mõeldes autori peas vaid üks mõte keerleb: pabistamine ja muretsemine keerasid kirjandi nässu. Miks siis seda eksamit nii kardetakse?

Lõpukirjand on sõna, mis kõlab hoiatavalt ja ähvardavalt iga abituriendi kõrvus läbi terve viimase kooliaasta. See on eksam, mida tuleb karta kui tuld, kuna legendid kõikvõimalikul moel läbikukkujatest, teemast mööda kirjutatud kirjanditest ning meeletutest grammatika-, sõnakordus- ja stiilivigadest on tuttavad igaühele.

See on töö, mille käigus peab ära näitama kõik oma teadmised, oskused ning omapära. Samuti peab iga kirjutatud sõna, täht ja lause mahtuma rangelt üldiselt seatud piiridesse nii sisu kui vormi mõttes. Reegleid on nii palju, et oma arvamust kirja pannes ületab mure piirangute ning nii-öelda sunnitult õigesti kirjutamise pärast autori enda mõtted.

Ideaalis peaks lõpukirjand peegeldama eelkõige abituriendi enda mõtteid, teadmisi ning suhtumist. Äärmiselt tähtis on ka omapära, aktuaalsus ja uudsed lähenemisnurgad. Vastupidiselt soovitule vormib eksam aga päris suure hulga nii-öelda stampkirjandeid, mis väljendavad vaid kirjandusõpetajate, tuntud mõtlejate ning esseistide või kirjanike seisukohti.

Noored ei arutle enam lähtuvalt oma mõtetest, vaid jutustavad teiste sõnadega ümber neile räägitud “tarku ja õigeid mõtteid”. Et õpetus ütleb, et esimese asjana tuleb leida teemaga sobivad kirjanduslikud näited, kujuneb terve kirjand aruteluks maailmale juba tuntud tegelaste ning raamatute probleemide ja ideede ümber, mitte aga tulenevalt autori oma arvamusest ja kogemusest.

Loomulikult ei ole kirjanduslike näidete toomises midagi halba, ent kui toetutakse eelkõige kirjanike raamatutes toodud mõtetele, mitte ei tooda neid näidetena iseenda väidete juures, ei ole tegu enam õpilase nägemusega probleemist, vaid erinevate “vanemate ja targemate” mõtete kompotiga.

Lisaks kirjandile eelnevale aastapikkusele muretsemisele ja õppimisele on veel suuremaks takistuseks edukale kirjutamisele valesti mõtlemine. Mina kirjutasin oma kirjandi teemal “Tänapäeva maailma hirmud” ning tõin seal välja põhimõtte, et paljud tänapäeva hirmudest on meie enda välja mõeldud ja küllaltki ülepaisutatud. Samalaadne on ka hirm lõpukirjandi ees.

Minu suurim kartus enne kirjandit oligi hirm hirmu enda ees: äkki ma lähen nii närvi, et mõte jooksebki kokku… Mu peas oli üks suur murede matrjoška, kus iga uue hirmu sees peitus omakorda hirm vana hirmu olemasolu pärast. Seetõttu muretsesingi lõpuks olematute ning enda esile kutsutud asjade pärast, mis pidurdas igasugust kirjutamiseks vajalikku mõttelendu.

Sama vea ohvriks langesid ka paljud minu koolikaaslastest. Kipume unustama, et tegelikult on meil kõik ressursid olemas: mõtted, aastate jooksul kogutud sõnavara ja grammatikareeglite pagas. Tuleb neil lihtsalt lasta välja pääseda, mitte oma hirmudega kõik uksed teadmiste ees sulgeda.

Nüüdseks on kirjand kirjutatud ning kõige hullem peaks ju möödas olema. Oh ei, see on alles ees. Eksamitulemused! Ühegi teise eksami hindamist ei kardeta niipalju kui kirjandi oma. Võib öelda, et hirm on ka põhjendatud. Küpsuskirjandi punktisumma määrab suures osas ära hindaja isiklik arvamus ning sageli võib see olla äärmiselt subjektiivne. Mure, et kirjutatu ei meeldi hindajale, pärsib samuti kirjutaja mõtteid ja originaalsust.

Siinkohal näib lõpukirjand ebaõiglase nuhtlusena. Halvima stsenaariumi puhul on hävitatud õpilase loovus, ta saab oma kirjutise eest ebaõiglase hinnangu ja punktisumma ning lõpetab veel närvihaiglaski. Paljude jaoks näib pääseteena asendada küpsuskirjand osaoskuste testiga. Kui selle üle mõtlema hakkasin, taipasin, et mul ei olegi ses asjas päris otsest arvamust.
Loomulikult kõlas kõrvus kirjandusõpetajate suur pahameel ning vastuseis osaoskuste testile ning seetõttu oli ka minu arvamus algselt, et ega see üks õige asi olla saa, ise teadmata, mida uus eksam endast kujutab. Natuke asja uurides sain teada, et osaoskuste testi suurimaks plussiks ning eksamikorra muutmise põhjuseks on väide, et see looks võrdsed võimalused ehk hindamine oleks objektiivsem.

Esmapilgul näis see tõesti loogiline: õigekirjaharjutustel on tõepoolest ainult üks õige vastus ning subjektiivsusest ei saa seal juttugi olla. Ka sisaldab eksam senise 600-sõnalise kirjandi asemel lühema, 400-sõnalise essee kirjutamist, seega ei kaoks ka nõutav eneseväljendus- ning arutlusoskus. Näib küllaltki mõistlik.

Ent kui mõelda sellele, et ainus osa, mida küpsuskirjandi puhul subjektiivselt hinnatakse, on kirjutise sisu ning üldine mulje õpilase arukusest, teadmistest ja oskustest, kuna õigekirjavigade ja sõnakorduste puhul on asi lihtne – need kas on olemas või mitte –, tekib küsimus: kuidas saab olla 400-sõnalise essee hindamine objektiivsem kui pikema ja põhjaliku kirjandi oma.

Vastupidi, usun, et mida lühem on õpilase kirjutis, seda halvema ülevaate annab see sellest, mida lõpetaja tegelikult oskab ja teab. Seega ei näe ma osaoskuste testil võrreldes kirjandiga mingisuguseid plusse.

Aga võib-olla tuleks kirjutamise osa üldse kaotada? Saaksime lõpuks ometi objektiivsed ning ühesed lõpueksamitulemused. Usun, et sellest ei võidaks lõpetajad ega ülejäänud. Ausad oleksid küll punktisummad, aga samas lõpetaks igal aastal ports inimesi, kelle eneseväljendus- ning arutlusoskus piirdub märksõnade ja heal juhul lihtlausete moodustamisega.

Lõpukirjand on halb eksamivorm – usun, et sellega nõustuksid paljud minu eakaaslastest. See on pingeseisundis, närverikkuv, “silmaklapid ees” kirjutamine. Ent samas on ta siiani parim ning töötavaim eesti keele eksam, mis lõpetajatele pakkuda on. Seega peame temaga leppima ning tast kuidagi jagu saama. On ju ka oma pabistamisest ülesaamine küpsuse näitamine. Ja üleüldse, mis ei tapa, teeb tugevamaks, seega kirjutame aga kirjandeid edasi.