Presidendiinstitutsioon Eestis – 70

24. aprillil möödus seitsekümmend aastat päevast, mil ametisse astus Eesti Vabariigi esimene president – Konstantin Päts.

Esimest korda sätestas presidendiinstitutsiooni Eestis 1938. aasta alguses kehtima hakanud põhiseadus. Rahvasuus on seda kutsutud ka nn Pätsi põhiseaduseks, sest selle väljatöötamine ja vastuvõtmine toimus ajal, mis meie ajalukku on läinud kui “vaikiva ajastu” periood (1934. aasta märts kuni aasta 1938).
Eesti riigi lühikeses ajaloos oli see juba kolmas põhiseadus.

Võim peab olema hajutatud

Esimene põhiseadus, mille Asutav Kogu võttis vastu 1920. aasta juunis, kuulutas Eesti rangelt parlamentaarseks riigiks. Selle järgi kuulus kõrgeim seadusandlik võim 100-kohalisele riigikogule, mis valiti rahva poolt demokraatlikel valimistel iga kolme aasta tagant.

Täidesaatvat võimu, mille moodustas riigikogu, kehastas valitsus eesotsas riigivanemaga. 1920. aasta põhiseaduse koostajate soov oli võim riigis võimalikult hajutada. Lähtuti põhimõttest: ühegi inimese kätte ei tohi anda liiga suurt võimutäiust.

Teatud mõttes oli selline samm tol ajal ka õigustatud. Eesti oli ju noor demokraatlik riik ja see nn võimu kollegiaalsuse põhimõte oli tõenäoliselt mõeldud selleks, et välistada võimu usurpeerimine ühe isiku poolt.

Hea külg osutus veaks

Samas oli aga just see 1920. aasta põhiseaduse demokraatlik külg asjaoluks, mis talle hiljem saatuslikuks sai. Võimu liigne hajutamine tingis, et 1920. aastate Eesti poliitilist maastikku ilmestasid pidevad valitsuskriisid. Faktid kinnitavad, et aastail 1920–1934 (s.o “vaikiva ajastu” alguseni) oli valitsuse keskmine eluiga Eestis vähem kui aasta – täpsemalt aga 8 kuud ja 20 päeva.

Suureks takistuseks muutus selline valitsemissüsteem 1930. aastate alguse majanduskriisi ajal. Kriis nõudis kiireid otsuseid, kuid just nende langetamist ei võimaldanud kehtiv põhiseadus, mis andis suure võimutäiuse Eesti oludes väga killustatud parlamendile.

Rohkem võimu ühele

Seepärast tekkiski vajadus põhiseadust muuta ja seda järgmises suunas – kärpida oli vaja parlamendi pädevust ja rohkem võimutäiust tuli anda valitsusele kiirete otsuste langetamiseks.

Aastail 1932–1933 käisid Eesti valijad kolmel korral rahvahääletusel, et vastu võtta uus põhiseadus. Alles kolmandal katsel (see oli 1933. aasta oktoobris) rahvahääletus õnnestus ja meie teine põhiseadus kiideti heaks. Kuna selle olid välja töötanud Vabadussõdalaste Liidu esindajad, siis hakkas rahvas seda kutsuma vapside põhiseaduseks.

Tugev riigipea

Sisuliselt kehtestas juba see põhiseadus Eestis tugeva võimuga riigipea ametikoha, kuigi terminit “president” tookord veel ei kasutatud.

Vapside põhiseadus andis riigivanemale kui riigipeale laialdased volitused: 50-liikmelisel riigikogul oli täidesaatvat võimu kehastava riigivanema kõrval vaid nõuandev funktsioon, riigivanem ise aga valiti otse rahva poolt viieks aastaks, ta moodustas ainuisikuliselt valitsuse, riigikogu otsuste suhtes oli tal vetoõigus ja igal hetkel võis ta riigikogu oma dekreediga laiali saata ja välja kuulutada ennetähtaegsed valimised.

Vapside põhiseadus hakkas kehtima 24. jaanuaril 1934. Uue riigivanema esimesed valimised pidid selle järgi toimuma sama aasta aprillis. 1934. aasta kevad-talve iseloomustabki väga aktiivne valimiskampaania, kusjuures kõik märgid viitasid, et valimistel võidab ülekaalukalt vapside liider Andres Larka (1879–1942).

Lühikese elueaga põhiseadus

Mis juhtus edasi, selles osas lähevad ajaloolaste hinnangud ja tõlgendused lahku. Ühed väidavad, et kujunenud olukorras püüdsid Päts&Co (n-ö vanad tegijad Eesti poliitikas) päästa oma tulutoovaid ametikohti ja karjääri ning korraldasid 1934. aasta 12. märtsil coup d’état’.

Teised jälle on seisukohal, et Päts, olles vapside põhiseaduse kehtima hakkamise ajal riigivanem, kasutas talle seadusega antud suurt pädevust ning päästis autokraatia kehtestamisega Eesti demokraatia, hoides nii ära vapside palju julmema diktatuuri.

Kuid on fakt, et 1934. aasta märtsis vapside põhiseaduse kehtivus peatati ja selle juurde ei pöördutud enam kunagi tagasi. Järgnevad neli aastat valitses Päts koos oma lähimate kaaslastega ning opositsiooni tegevus oli piiratud.

Demokraatlikkuses tuleks siiski kahelda

Kuigi järgnevatel aastatel (täpsemalt aga veebruaris 1936) korraldati ka rahvahääletus, kus küsiti, kas peaks kokku kutsuma uut tüüpi kahekojalise parlamendi (Riigikogu asemel Rahvuskogu) – mille valimised samal aastal toimusidki –, on Pätsi tegevuse demokraatlikkuses siiski kaheldud.

Ja põhjust selleks on, sest opositsiooni tegevus oli kogu “vaikiva ajastu” pärsitud. Näiteks 1936. aasta novembris (see oli vahetult enne rahvuskogu valimisi) olid neli endist riigivanemat – J. Tõnisson, J. Kukk, J. Teemant ja A. Piip – oma märgukirja valitsusele sunnitud avaldama Soome ajakirjanduses, sest ükski Eesti leht ei julgenud seda ära trükkida.

1937. aasta veebruaris kogunenud rahvuskogu (mõned on seda kogu nimetanud ka Pätsi kuulekaks käsutäitjaks) kiitis sama aasta suvel heaks Eesti uue, järjekorras juba kolmanda põhiseaduse, mis meie riigis suurte volitustega presidendi institutsiooni kehtestaski.

See põhiseadus hakkas kehtima 1938. aasta 1. jaanuaril. Suurte volitustega president valiti ametisse sama aasta aprillis ja nagu oodata võiski, kandideeris neil valimistel Konstantin Päts ainuisikuliselt…

Kuidas ajalehed päev hiljem, 1938. aasta 25. aprillil Eesti esimese presidendi ametisse määramist kajastasid:

Saaremaa ajaleht Meie Maa (MM) toob esileheküljel ära presidendi foto ja ka ülevaate tema ametisse valimisest. MM-i artiklis on muu materjali hulgas tsiteeritud ka lõiku Pätsi kõnest, kus ta taunib üksikisiku kultust: Meie oleme jõudnud üle neist kiusatustest, mis kogu Euroopas maad võtmas, kus üksikisiku kultus nii kõrgele tõstetetakse ja asutused ära unustatakse.
Meie oleme sellepärast neist nüüd üle, sest meie kindel tahtmine oli näha valitsust ja riiki oma korralduses, mida rahvas neilt ootab.

Märkimisväärne on aga, et Tartus ilmuv opositsiooniliselt meelestatud Postimees ei kirjutanud Eesti esimese presidendi ametisse asumisest sõnagi. (Tõsi, eelmise päeva numbris oli leht seda teemat siiski põgusalt puudutanud.)
Kas see oli juhus või taotluslik, kuid 25. aprilli Postimehe esiküljel ilmus suur reklaam selle kohta, et Apollo kinos linastub Nõukogude Vene suurfilm Peeter Esimesest: isevalitsejast, kes Eesti alad 1710. aastal okupeeris. Reklaamis on kõrgelt hinnatud selle linateose kunstilisi väärtusi.