Tänapäeval ei mõtle enam keegi sellele, et kui kohvimasin toanurgas vaikselt mulksub, siis saab midagi sellist, mida kunagi võis endale lubada harva. Rääkimata suhkrukogusest, mida kohvi sisse panna. Seda sai talongi alusel. Ja see oli alles algus. Hiljem tulid veel leiva-, saia-, seebi- ja sokitalongid.
31. märtsi Kommunismiehitaja kirjutas sellest, et varsti on linna saabumas suur kogus kohvi, mida jaokaupa elanikele müüakse. Aprilli keskel olid aga toimetuse telefonid punased, kuna hüva rüübet ei jätkunud kaugeltki kõigile. Kohalikud tarbijate kooperatiivi töötajad laiutasid vaid käsi. “Saame jagada vaid seda, mida Tallinnast antakse,” ütles tollane kooperatiivi juhatuse esimehe asetäitja Paul Piipuu.
Pulmaks pool kilo kohvi
Kohvi kogus oli rangelt limiteeritud ja pahatihti tõesti ei tulnud seda Tallinnast nii palju, kui oli lubatud. Piipuu sõnul oli 1988. a esimese kvartali kohta ette nähtud saada 8,2 tonni. Kokku anti aastas rajoonile kohvi 31 tonni naturaalsel kujul (oad) ja lahustuvat kohvi 2,4 tonni. Sellel kogusel oli olemas aga omakorda jaotus.
10 tonni sai endale toitlustuskombinaat, kes haldas linna suuremaid restorane ja sööklaid. Üks tonn kvartalis jäeti aga erakorraliste juhtumite jaoks. Kui olid ukse ees juubelid, matused või pulmad, siis vastava paberi ettenäitamisel sai ürituse tarbeks 0,5 kg naturaalset kohvi või 2 purki lahustuvat kohvi. Tavalise poolekilose pakiga tuli ära joota terve peielaud või pulmaseltskond.
Probleeme tekitas aga kohvi jaotamine elanikele. Igaüks sai oma normi välja osta töökohast. Halvem lugu oli pensionäridega, kes enam ei töötanud. Pärast seda, kui detsembrikuus Ranna poes pensionäride kohvimüügil hirmpikad järjekorrad tekkisid ja ligi 2000 pensionäri hoopis kohvist ilma jäi (kes ei saanud ette võtta pikka linnasõitu, mõne kodaniku portsu võttis mingi nipiga välja keegi teine) otsustati kehtivat korda muuta ning ka pensionärid said oma kohvi edaspidi kätte töökohast, kust pensionile oli jäädud. Kui ettevõte oli likvideeritud või inimene oli kolinud elama kusagile mujale, saadi oma noos kätte sotsiaalosakonnast.
Nüüd tekkisid probleemid, kuna asutustes polnud kaalusid, et lahtiselt müüdavaid ube kaaluda. Lisaks tuli ette ka jahvatatud kohvi pakkide poolitamist, et kõik saaksid ikka oma osa kätte.
Kohvikriis kestab ja annaks taevas, et suudaksime siis sellegi pisku, mis vahel poetatakse, omavahel suurema tülikärata ja õiglaselt jaotada, kirjutab Kommunismiehitajas ajakirjanik Ragna Malm.
Vallandus suhkrupaanika
Kohvist parem lugu ei olnud ka suhkruga, mida anti talongide alusel üks kilo kuus. Elvi Vaher kirjutab kohalikus lehes, et algselt oli lootus, et saarlased saavad ilma suhkrutalongideta toime, kuid pärast seda, kui riikliku raadio keskpäevaprogrammist selline mõte maha hõigati, algas inimeste tormijooks kauplustele ning kahe päevaga osteti ära kogu kaubandusvõrgus leiduv suhkur, mistõttu tuli kehtestada edaspidiseks limiteeritud müük.
Ajakirjaniku arvutuste järgi müüdi nende kahe päeva jooksul ära 125 tonni suhkrut ehk siis rajoonile eraldatud kahe kuu norm. Kuna kõike oli saada vähe ja igal pool tuli seista järjekorras, siis paanilise suhkruostmise ajal unustati kõik muu ning ajakirjanik märgib, et nendel päevadel jäi poes isegi liha üle, kuna kõik keskendusid suhkrule.
Selle tulemusena kehtestati 1. maist suhkrumüük talongidega. Tavakodanik sai 1 kilogrammi suhkrut kuus. Mesinikele oli ette nähtud lisakogus.
Loading ...
Väga hea rubriik! Imelik, kui kiiresti kõik ununeb….