Vanaduse tulek ei rõõmusta kedagi. Eriti siis, kui tervis siit-sealt logiseb või tuntakse juba vajadust abi järele. Oleme olukorras, kus kohti hooldusvajadustega inimestele napib, puudu on hooldajaist.
Kes saaks aidata neid, kelle elusügis on raske? Igal võimalikul abistajal on oma tõde: töölkäival perel üks, haiglal teine ja hooldekodul kolmas. Lisaks veel need üksikvanurid, kelle hoolduse peab korraldama omavalitsus.
Inimene, kes on heades kätes, tunneb end olevat eelisolukorras. Püüda tuleks sinnapoole, et eelisolukorda võimaldataks kõigile, kes seda vajavad. Kas me ei ole headel aegadel liiga vähe mõelnud vanurite hoolduse paremale korraldamisele?
Oleme ehitanud ja korrastanud koole, lasteaedu, kultuurimaju, rajanud terviseradu ja spordiväljakuid.
Tegeleme kohalike muuseumide rajamisega ja unistame oma valla sadamast. Mõne unistuse teostumine lükkub tänases majandusolukorras kindlasti edasi, aga mis saab vanurite hoolekandest siis, kui majandussurutis kestab pikemalt?
Kas seamegi abivajavad inimesed loodusliku valiku ette või ütleme, et saatus on selline, mis teha.
Loading ...
V’äga õige jutt. Järjekordne kaubanduskeskus elavdab majandust – tore, uus mänguväljak aitab lapsel inimeseks kasvada. Kuid eluõhtu ongi viimane etapp ja paremaid aegu nende inimeste jaoks ei tule. Ka otsustajad jäävad vanaks ja sellistes tingimustes nad oma vanadust kindlasti ette ei kujuta.
lugege tänast ajalehte lamatistest, siis saate teada milline vanadus teid ja meid ees ootab