Pensionärist koduloohuviline Urve Kirss kutsub Saare maavalitsust ja Kuressaare linnavalitsust aitama kaasa kommunismi kuritegude hukkamõistmisele Saaremaal.
Möödunud nädalal maavalitsusele ja linnavalitsusele saadetud kirjas tõstatab Urve Kirss küsimuse, kas ei ole avaliku võimu otsene kohustus mõista ka Saaremaal hukka kommunismi kuritööd ja inimõiguste rikkumised. Suuresti sama sõnastusega Urve Kirsi kirja avaldasid möödunud nädala ka kohalikud ajalehed.
Urve Kirss ütles Oma Saarele, et kohalikult võimult ootab ta eelkõige abi küüditamise kui Eesti rahvast tabanud kisendava ülekohtu teadvustamisel, et vene rahvusest inimesed ei peaks küüditamist pelgalt “vanaema muinasjutuks”. Just nii olevat ühed venelased nimetanud Kirsi koostatud ülevaadet küüditamisest.
Urve Kirsi sõnul tuleb linnavalitsusel ja maavalitsusel leida vahendeid, et varustada Saaremaa muuseumi sõjaaja ekspositsioon venekeelse tekstiga. Samuti tuleb uurida ja panna kaante vahele kõigi Saaremaal represseeritute elulood. 25. märtsil 1949 viidi Saaremaalt ilma kohtuliku süüdistuseta 4000 kilomeetri kaugusele ligi 1500 inimest, kellest 132 ebainimlikes tingimustes suri.
Urve Kirss oli ise ka kommunist
Oma kirjas tõdes Urve Kirss, et kunagised komsomoli- ja parteiaktivistid on praegugi edasi aktiivsed ja elavad edasi nõukogude propaganda mõju all. Siinkohal tsiteeris kirja autor üht tema sõnul Saaremaal vägagi tuntud naisterahvast, kes olevat öelnud: “Küüditamine oli tühiasi, vat millised laulupeod olid!”
Urve Kirss ei tee saladust asjaolust, et ta ise kuulus samuti kommunistlikusse parteisse, olles selle liige kuni partei lagunemiseni. “Ma olen eluaeg pidanud kõiki inimesi võrdseteks, ükskõik kes nad ka poleks,” lausus Urve Kirss. “Seepärast meeldis mulle siis ja meeldib praegugi selline sõna nagu seltsimees.”
Kommunistliku partei liikmeks astus Urve Kirss Lümandas kooliõpetajana töötades. “Kui Lümandas kenad tööinimesed, naised kolhoosipõllul või meesterahvad töökojas ütlesid mulle laste õpetamise eest kiitvaid sõnu, tahtsin ma neile näidata, et olen nendega täpselt ühesugune,” selgitas Urve Kirss. “Sellepärast ma astusin parteisse, tahtsin olla nendega ühesugune.”
Kirsi sõnul ei ole südametunnistus teda parteisse kuulumise pärast kunagi piinanud. “Absoluutselt mitte. Ma ei ole mitte mingisugust paha teinud ja minu põhimõte oli olla võrdne kõikide inimestega,” nentis ta. “Peab oskama vahet teha represseerimisel, tapmisel või sellel, kas tahetakse tunda ennast teise inimesega võrdsena.”
Maavalitsus vastab kirjale
Saare maavalitsuse maasekretäri Andrus Lulla sõnul kujundab maavalitsus Urve Kirsi kirja suhtes oma seisukoha. “Saame ikkagi vastata talle üldjoones, arvestades seda, mida Eesti riik on kommunismi hukkamõistuks teinud,” sõnas Lulla. “Arvata võib, et ka Saaremaa muuseumi järgmises ekspositsiooni osas saavad kommunismi kuritööd väärilise koha.”
Kuressaare linnavolikogu õigusnõuniku Irene Valge sõnul võib Urve Kirsi kirja käsitleda kui laiemas plaanis tähelepanu juhtivat kirja, mis ärgitab mõtlema teatavas suunas. “Ongi kõik, ma arvan küll niimoodi,” sõnas Valge.
Loading ...
Vaatasin, mis juhtus – aga ei midagi, saarlased on Oma Saarest kas nii heal arvamisel, et arvamist ei olegi või pole neil sellest lehest sooja ega külma, kui nii oluline teema isegi kommenteerimist ei nõua. Või on siin tegemist sellega, millest tahan pisut laiemale venitatult rääkida, et mitte enam siia tagasi tulla.
A.Rüütel on vähemalt netis avaldatud andmete kohaselt üks Eesti rikkamaid inimesi, vähemalt maavalduse suuruse poolest. Huvitab see saarlasi, et miks just tema kui üks tulihingeline kommunist nii rikkaks sai või võis saada. Üks kommunist võis, teised lasid end varastada, isegi nii paljaks, et nimegi ei jäänud alles – paljas ja näljas pseudonüümiräbal “oh jah” vaid. Ent seegi väärib kiitust, sest midagi jäi ju siiski alles , sest mis see küüditamine ikka ära oli – tagasi ju tuli ka mõni, ega siis A.Rüütel ei pidanudki nende “mõne” hulgas olema, ikkagi “rahva päästja ju”.
Toon siia EPLO-st paar rida, et iseloomustada neid olnuid kommentaatoreid ja nende vaikivaid (ehk isegi häbenevaid, kui ulmetada) seltsimehi:
“Nad lihtsalt istuvad oma puuris ja kiruvad nii üksteist kui turiste,“ (turiste = avalikustajaid)
“.. ropendamise selgeks arvatavasti oma eelmiselt omanikult ning nüüd on linnu puurikaaslased sama tulihingelised ropendajad kui nende õpetaja.” (ropendamine = aga vaata, mis sa ise tegid, ütles üks varas teisele)
“.. elavad (…) isegi kuni 70 aastat, seega kostab ..(Saare maakonnas)… veel vähemalt 60 aastat karmi sõimu.” (kurb,et 60 aastat on läbi, aga Saare maakonnast kostab roppu kommunismust veel s…a kanti.
Kuule edgar, aitab nüüd küll. Mine rahulda ennast kuskil mujal ka… Ära tüütab juba.
Kui südametunnistus puhas on, pole lugu, et teatud parteisse kuuluti. Pr. Urve – tubli, et tegutsete. Piinlik on jah, nende pärast, kes varem veripunased olid ja nüüd niiii isamaalised.
Täpsustus, prl. Urve.
Ja peaministriks on meil tuntud kommunist Andrus Ansip, kes veel 25. novembril 1988.a. kandideeris tõsimeeli EKP Tartu Rajoonikomitee II sekretäriks (ideoloogia sekretär), kuid kes kaotas “austusväärse” ameti häältega 45:31 seltsimees Tensingule, sest enne hääletamist andis toonane Tartu rajooni täitevkomitee esimees Robert Närska kauaaegsele orgosakonna juhatajale Ansipile alljärgneva hävitava hinnangu:
“Kas sinu seisukohad on praeguseks muutunud võrreldes selle aasta veebruarisündmustega Tartus? Sinu arvates eksisteerib alati kaks seisukohta – Sinu oma ja vale seisukoht. Oled poliitiline prostituut.”
Samas püüdsid orgosakonna instruktorid ja teised aktiivsed kommunistid Närska õeldut pehmendada: “Ansip on tõeline parteitöötaja. Ansip on iseloomult halb poiss, kuid ta on tark poiss. Arvan, et Ansip on tugevam kui sm. Tensing.”
Eeltoodu avaldati möödunud aastal Eesti Ekspressis.
Loll kurikael on sada korda ohutum kui nn. tark kurikael. Loll kurikael jääb tavaliselt oma väikese kuriteoga kohe vahele.Tark kurikael suudab pikka aega varjatult tegutsedes toime panna palju suuremaid kuritegusid.
Need, kes materdavad kuritegudes kommunismi, on üsna piiratud arusaamadega inimesed (kahjuks). Ei kommunism, kristllus, islam, mingi suvaline liberaalsus ega muu ideoloogia ei pane kuritegu toime. Kurja teevad inimesed, kes kasutavad ära ideoloogiaid, mis aitavad neil inimeste keskel oma tegusid paremini toime panna.
Niikaua, kui materdatakse lihtsalt kommunismi (või mis iganes ideoloogiat), niikaua saavad kurjategijad end kindlalt tunda – sest inimeste tähelepanu on nendelt suunatud mujale.
Postimehe kaudu jõudis minuni see U.Kirsi kirja kommenteeritud variant. Kus aga on kiri ise? Miks sama mahtu kommenteeritud artikli asemele ei saa ajaleht edastada inimese kirja, mis ei peaks ju saladus olema?
Lisan veel küsimusi, millele tean, et vastuseid ei saa saamagi. Juba maakonna õigusnõunik – kelle nõu tundub olevat absoluutselt tähtsusetu värk – ütleb, et see kiri on poliitiliselt ebaoluline. Siit aga saab küsimuse esitada nii: kas Saare maakonna inimesed on lahus või lahutatud riigist, et neil ei ole Põhiseaduse järgset õigust, kus § 1 kohaselt “…kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas”. Õigusnõuniku veendumuse kohaselt aga on kogu võim teenri ehk miskisuguse nõuniku käes.
Eelmises kommentaaris on meie riigis tavaliseks muutunud tõdemus, et “kui materdatakse lihtsalt kommunismi..”
Ka kirja autor U.Kirss ise inimesena ütleb, et tema ise ei ole süüdi. Et kommunism oli süüdi. Seega polegi nagu kirjal mõtet.
Kuid U.Kirsi kirjas võib olla just see alge, see pidepunkt, millest alustada:
U.Kirss võiks ennast – just ennast esimesena ja kuritegeliku nii ideoloogia kandjana-levitajana kui ka inimeste rühma liikmena oma süüd tunnistada ja avalikult andeks paluda. Algus seegi.
Vaata sina, eelmine kommentaator, oled samasugune kurjuse heakskiitja, nagu paljud teised. Kui üks inimene arvab, et kommunism ideoloogiana (kõikide võrdsus, vendlus jne,) on pähh ja seda ideoloogiat toetav inimene juba üksnes selle pärast samuti, ning kurjategija (mõrtsukas röövel jne.), kes kommunismi sarjab kuriteoks juba üksnes sellepärast lunastatu, siis niikaua, kui sinusuguse mõtteviisiga inimesed on, saavad kurjategijad vabalt tegutseda. Niikaua, kui sa ei hakka asjadel vahet tegema, niikaua kurjad tegutsevad – kasutades oma tegude kilbiks täna kommunismi ideid, homme kapitalismi , ülehomme kolmanda ideoloogia omi.
Kas sa nõuad ka kristluse kuritgelikuks kuulutamist ning ärakeelamist, sest selle nimel on tehtud samuti miljoneid kuritegusid.
Kiri ilmus neljandal aprillil.
http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=6598&term=urve%20kirss
õige viide:
http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=6598
Kirjutasin juba midagi muud, aga nüüd muudan teksti. Sest märkasin kommentaaride alguses sõnu, mis tunduvad nii tavalised olema. Ongi tavalised, sest ei tähenda midagi, mitte kõige vähematki. Kuid oma olemuses on kurjuse juureks.
Kui eestlased – selle lehe alusel saarlased – ei suuda nende sõnade tähendust muuuta, neid sõnu üldse käibelt kõrvaldada, siis polegi lootuse kübetki, et nad – eestlased-saarlased – ühe kommunisti sõnu tõsiselt võtta võtaksid.
Toon need sõnad ära, et kordusena tähelepanu alla satuksid, kuigi nad on samal lehel üleval:
“…aitama kaasa kommunismi kuritegude hukkamõistmisele..”
Laviin küsimusi selle fraasitüki kohta!!
Kõige esmane ja peamine, et kui U.Kirss ja võimalik artikli lugeja ei mõista kasvõi samas lehes (ühe) kommunisti kuritegusid hukka, siis kuidas ta saab seda teha mitmuses?
Järgnevad küsimused on poliitilised – aga neid saab esitada ainult siis, kui saarlased, kelle ajalehes see teema avalikustati, kasvõi ühe kommunisti kuritööd hukka mõistavad. Seni pole seda toimunud.
Lisan siiski ka mõne poliitilise küsimuse veel – põhjusel, et artikli ilmumisest on hunnikute viisi aega põrmuks saanud ja saarlased polegi Oma Saart kommenteerida võtnud. Ju pole “asi” neile tähtjas.
1. Kui üks saarlane tunnistab, et tema elutöö kuritegeliku ideoloogia kandjana on heakskiitmist väärt, siis polegi oluline, et teised tema kõrvalseisjad vait on.
2.Kui üks saarlane teatab, et tema elutöö on olnud kaaskondsete elude-elutööde hävitamine ja hävitamisele kaasaaitamine ning teised kaaskondsed tema ümber ja ümbruskonnas sellega lepivad ja leppinud on, siis polegi oluline, et maakonna juhtkond, keda samad saarlased vapralt valisid endi eliidiks, teatada võtavad, et “…aitama kaasa..” ….. ah, ükskõik millele. Pole ju tähtis, millele.
Otsingusse trükitud nimi tõi kirja nähtavale. Lugesin. Ja ei muuda ühtki oma kirjutatud sõna. Lugesin ka nelja (nii kohutavalt palju, et kohe andis lugeda!!) kommentaari ja väga tavaline oli A.Rüütli kohta sõna võtnu kiri. Nii tavaline, et kujutlen selle inimese “vaprusevärinaid”, kui ta arvatavasti mõtles, millise pseudonüümi all kirjutada. Hukkamõist – kuhu see jäi? Ah-jah, see polnud tähtis!
Kuid A.Rüütel on samuti Saare maakonnast pärit ja siiamaani kuulsuse koorma all lausa nii lookas, et halliks läinud murest, kuidas kogu kuulsus koju kanda.
Kuid mille poolest erineb U.Kirss teisest kommunistist A.Rüütlist?
Ei erinegi – mõlemad on üksikisikutena süüst puhtad, et lausa klantsivad. Mis siis tähtsust selles, et olid kuritegeliku rühmituse aktiivsed liikmed.
Tänu osalt Arnold Rüütlile võid sa tigedusepull tänases vabas Eestis elada. Oleks Rüütli asmel teine mees seisnud Moskvas,kelle püksid vedelat täis ja palunud tanke Eestisse, elaksime võib-olla seni Valgevene taolises riigis.
Juhmardile ei jõua see kunagi pärale. Tema näeb ainult ühte sõna ja pilt on eest läinud.
Targad on oma asju alati nii ajanud, et sokutanud end lollide valitsejate ridadesse, et teoks teha midagigi oma rahva jaoks. Loll istus katlamajas ning sõimas lihtsalt võimu – kasu polnud sellest kellelegi. Oleks siin eestlaste asemel võimu juures ainult idast tulnud tegelased, poleks tänast Eestit kunagi nähtud.
Iga süütegu on konkreetne. On see vargus, tapmine, põhjuseta solvamine, valetunnistuse andmine.
Teise inimese nimetamine kurjategijaks, teadmata, mis tema konkreetsed teod olid ja mis ta oma sisemas tegelikult mötles, on ka kuritegu, mis ei jääe ühel päeval karistuseta. Mõned poliitikud püüavad oma lihtlabaselt populaarsust odavate vahenditega. Aga ühel päeval on nad ise kohtumõistmise ees. Igal teol ja sõnal on vili.
Nõustun täielikult teie arvamusega. Samas oleks huvitav teada saada “tigedusepulli” arvamust Tunne Kelami kohta, kes koguni kahel korral kaebas oma asutuse partorgi ja kolleegide peale nii EKP kui ka NLKP büroole, sest kahel korral keeldusid kolleegid rahuldamast hilisema “vabadusvõitleja” avaldusi NLKP võitlussalka astumiseks. Pidi see tahtmine kommunistiks saada ikka suur olema, et äraütlemise korral (eks kolleegid tundsid ja teadsid Tunne Kelamit ning tema puudusi) läks vabadusvõitleja kõige labasemale teele so oma kolleegide peale kitumise teele!
mina ei usu, et üks kommunistist aktiivne kooliõpetaja selle punase valitsuse ajal nii puhtaks jäi, et võib siin teistele näpuga näidata. Tuleta meelde!
Kui Stalini asemel oleks Hitler viimase suure sõja võitnud ning Karl Marxi “Kapitali” asemel oleks pühaks raamatuks saanud “Mein Kampf” – kas oleks siis see Saaremaa lapsemeelne õpetaja samuti tahtnud “olla teistega võrdne” ega tunneks praegu mingeid süümepiinu? Küllap oleks siis ajakohast ideoloogiat sinisilmselt ka lapsukestele õpetanud?
Mart Niklus, endine GULAGi poliitvang, samuti kunagine õpetaja.