Sõdur jääb sõduriks elu lõpuni

Sõdur jääb sõduriks elu lõpuni

 

Ei ole tähtis, kas oled kindral või lihtne reamees, sõjas on kõik sõdurid, mõnel on kodus ainult rohkem hobuseid ja koeri kui teisel. Aga koerad ja hobused ei loe, kui su riik, mille eest sõdisid, on kaotanud. Neid ei ole enam. On ainult sirge ja otsusekindel sõjamehe hoiak ja uhkus. Viimane, millest sõja kaotanud sõdur loobub enne ainsat palvet.

Lavale tuleb sõdur nr 1 (Roman Baskin). Küürakas, lonkab jalga ja näeb välja nagu Quasimodo tänapäevane variant. On selgelt närviline ja ootusärev. Saabub sõdur nr. 2 (Ain Lutsepp)(fotol), sirgeselgne, vaoshoitud, aga kuidagi rõhutud. Nad on sõjamehed, üks võitja, teine kaotaja. Sõjas ei kehti reeglid. Niisiis saab tragikoomilisest pajatsist see, kellest sõltub väärika sõduri elu ja surm.

Vabariigi aastapäeva ajal Saaremaal etendunud Mart Kivastiku “Sõdur” on ühtaegu lõbus ja teiselt poolt kurb sissevaade kindral Laidoneri viimastesse aastatesse. Liigse pateetika tõmbab maha nii Kivastiku tekst kui Baskini-Lutsepa duo. Hea näitemängu tunnuseks öeldakse olevat see, et etenduses on kõike: nii koomikat, traagikat, põnevust kui psühholoogilist lähenemist.

Millegipärast tuli Baskini küürakat nähes mulle meelde Elmo Nüganeni Pantalone (“Armastus kolme apelsini vastu”), kuigi sama hästi võib ta meenutada kõiki neid vanu sõjamehi, kes võivad lõputult pajatada sõjaõudustest, nähes samal ajal välja nagu ühtaegu kaastunnet äratavad ja süüa lunivad penid. Kivastiku räigeks formuleeritud tekst omandab Baskini suus koomilise maigu, mis sest, et räägitakse tõepoolest asjust, mida lõunalauas ei mainita.

Kuidas hoida kinni viimasest, mis sulle on jäetud. Kuidas olla väärikas elu lõpuni, alandudes küsima teeneid võitjalt, kellel ei paista olevat ei au- ega sündsustunnet, aga kes ometi on ka… sõdur. Aga võib-olla sellel lihtsal võitjast sõduril ei saagi olla midagi peale saagihimu ja kadeduse, kui ta pole kunagi millegi ega kellegi eest vastutanud peale iseenda? Ja kindral jääb kindraliks, võitjaks ka kaotades. Võib-olla just see ongi võti. Võib-olla.

Aga ärge unustage mitte, et meie rahva ideaal – tema iseseisvus – ei ole veel käes. Meie teame väga hästi, et ükski rahvas ei ole üleöö iseseisvaks riigiks saanud ja meid võib hädaoht uuesti ähvardada. Sellepärast peame ka meie silmapilk valmis olema tarvilikul korral võitlust jätkama.
Johan Laidoner

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 19 korda, sh täna 1)