Luiged lähtvad… (2)

Luiged lähtvad…

 

Kui üksik tindikala. Luulet. Irma Järvesalu, 2008. Eks Tupenurme Juri Irma Muhust oo neid roamatumi ju ennegid rükkin. Aga seda piab ütlema, et nee lähtvad aga ühtevalu toremaks.

Nie päris esimesed ollid sõuksed pisiksed ja ennemini kokkuoidlikult kujundatud, aga nee uiemad, mise piale oo vähe rohkem paprit ja vaeva läin, nee’p näe änam väga „rovintsirükiste” järel välja midagid. Või mis sie väljanägemine üksi, roamatute juures oo ju sisu koa kole tarbiline. Enne sisu juure minekud olgu piltide kohe viel öetud, et nie oo Irma pojatütre tehtud, sellest paistab koa üks ennemini andekas tüdrik tulema.

Salmid oo sial roamatus nelja jäose pand. Uied ja vanad, mis juba kuuldud, oo segamini, eks nie vanad oo siis sõhuksed mis Irmale endale oo rohkem mieldin. Voata Indrek Hirv teeb just sammat muodi, et võtab oma endistest roamatutest ikka uute sisse koa mõned paramad luuletused jälle seltsi, pärast kirjandustiadlastel ia voadata, et misukesed ta oma eest siis nie kõege etemad oo oln.

Mo iest oo „Kui üksik tindikala” roamatus tagumine ots paramgid kut esimene. „Ühe õue aeg” oo sie jägu, kus oo palju vanasid luuletusi – „Kirgu rätikud”, „Nänne nägu”, ja sie oma pere lugu sellest, kuidas Tooma Juhan nännele sõja aal äe kadun poegadest tiadust tõi. Seda lugu oo Irma öhna mitu korda rinki kirjutan, aga sie oo ikka üks tähtjas lugu koa.

„Voasta rink” oo koa ühtekokku kena kompositsiooniga osa. Mõned sõuksed ergemad või teestest vähe teistmuodi luuletused oo sial koa: „Õhetus” ja ‚”Nukrus”. Sellel viimasel oo värsimõet teistsugune ja sie akkab kohe silma.

Põle mitte tavaline trohheus, vaid jamb, misega änamaste sonetta ja sõuksi kuuvalge puole õhkamise asju kirjutatse. Sie püörab luuletuse ridade rütmi kohe teesipidi ja siis sie põle nii arjun ja „tavaline” änam mitte, vaid võtab juba isegid vähe pienima meki külge. „Umalaviha” oo koa kena laul, kus loodus ja vana aa elu kangest kenaste ja ilma otse näpuga näitamata kokku oo pandud. Allusioon oo selle asja nimi võerama kieli ja iljaaegu kirjutas üks naesterahvas, Anneli Mihkelev, sellest asjast koguniste tohtriroadi veart roamatu.

Võeramoa asju oo Irmal sial roamatus teisigid, aikud näiteks. Targad Tartu tüdrikud, Kati Lindström ja Elin Sütiste oo omade uurimustega äe tõestan, et sie oo eesti luules üks öhna äe kulutat vor’m. Aga sie viimane, lestaga, oo mo iest küll jälle teistmuodi ja uvitav. Annab selle seitsmeteisme silbi sihest viel igasugusid asju välja piigista – või sõnna sisse piigista, äga ma’p tia koa, kumba pidi sie just täpselt köib.

Üks asi akkas moole viel kangeste silma, sie sõnade valitsemise vär’k. Kui änamuse Irma luuletuste pildistik pannasse kokku konkreetsetest kujunditest – kivi, kaagas, kassikäpad, siis sõnna vahele tuleb neid abstraktsid nimisõnasid, misel nägu sõukest käega katsutavat kuju õieti põle: vaist, kirg, erutus, pinge. Sie oo nõnna nägu lapiks moakividest kivisaida ja äkeste oleks üks kangeste sileks õerutud tolomiidi tüikk sõnna vahele torgatud. Neh, muidugid, igas puol see’p karga silma koa kedagid, kui oo ikka kenaste kokku sätitud. Aga eks sie oo stiili küsimus ja puhas maitsmise ja kuntsi asi.

Ma usu, et sie’p jäe Irmal viimaseks roamatuks koa mitte. Sellepärast ma kirjutagid. Sest voata, kis viel pinsipõlves tiha ja areneda viisib, sie oo juba iseenesest suur tüikk asja. Ja ma arva, et kis selle roamatu kätte võtab, rilli nina piale paneb (sest kiri oo vähe aill ja vanainimese silmale pidade kehva lugeda olema) ja läbi lukeb ja selle juure natukse omasid mõttid koa mõlgutab, sie areneb vähe ikka ise koa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 69 korda, sh täna 1)