Suurem dotatsioon annab õiguse nõuda kvaliteeti (3)

Suurem dotatsioon annab õiguse nõuda kvaliteeti

 

Läinud sügisel ähvardasid bussijuhid streikida. Viimasel hetkel jäi streik ära, kuna pooled jõudsid omavahel kokkuleppele ja nõnda ei avaldanudki Lääne “streigisügis” seekord mõju Eestile.

Nüüd aga tundub, et vedaja ja bussijuhtide ametiühingu vaheline näiline kokkulepe oli vaid pseudolahendus. Ilmselt tehti, nagu sakslased ütlevad, arve peremeheta. Peremees on riik.

Paistab, et nüüd plaanib riik teha seda, mida enne jõule ähvardasid teha bussijuhid – sõite ära jätta!

See ei ole muidugi lahendus. Olen palju sellest probleemist lugenud ja selle arengut jälginud. Ise tunnistan ausalt: olen ühistranspordi fänn. Oma kodumaal Šveitsis olen lihtsalt ühistranspordiga harjunud. Ühistransport on teatud mõttes isegi kõige mugavam variant liiklemiseks, sest sõidu ajal võib midagi lugeda või koguni arvutiga tööd teha. Seetõttu sõidavad Šveitsis ka parlamendisaadikud ja ministrid ühistranpordiga. Nii on hommikused Zürich–Berni rongide esimese klassi vagunid pea iga päev prominentseid poliitikuid täis.

Erinevalt Eestist sõidavad Šveitsis bussid ainult suurematest keskustest väiksematesse kohtadesse ehk sinna, kuhu rong ei sõida. Hoolimata sellest, et Eestis kasutatakse rongiliiklust üsna vähe, sõidavad bussid ja rongid siin sarnastel marsruutidel.

Saaremaal on olukord aga teine – kui bussiliiklus ära kaob, siis pole saarlastel ühtegi teist alternatiivset ühistranspordiliiki. Neile, kel autot pole, jääb üle hääletada, jalgrattaga sõita või siis jalgsi kohale minna. Seega on Saaremaa bussiliiklusel oluline roll.

Lääne ühistranspordiga võrreldes on Eesti ühistranspordi olukord teistsugune. Kui Eesti bussiettevõtted on erafirmad, siis Saksa rongiettevõte Deutsche Bahn AG on riigi omand. Ka Saksamaa bussiettevõtted kuuluvad liidumaadele või kohalikele omavalitsustele. See on väga oluline erinevus võrreldes Eesti ühistranspordisüsteemiga.

Eestis on bussijuhi tööan-djaks erafirma juht, kes esitab koos palgal oleva bussijuhiga riigile nõudmisi. Eestis ei esinda bussiettevõte mitte riigi, vaid omaenda isiklikke huve.

Riik peab leidma võimalusi, kuidas bussiettevõtted koos palgaliste bussijuhtidega teeniksid riigi huve, st pakuksid elanikele mugavaid liiklemisvõimalusi. Siiani ning ilmselt ka edaspidi püüab riik seda tagada bussiettevõtetele dotatsiooni jagamise kaudu. Kui eelmise sügise streigiähvarduste ajal sattusin artiklite kommentaare lugema, jäi mulje, et riik, eesotsas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga ei tea ega suuda kontrollida, kuhu ta oma raha investeerib.

Seda tõdeb minister Juhan Parts isiklikult, kui ta viitab juhuslikult saadud erakirjas mainitud infole, et mõne liini bussis sõidab ainult mõni inimene. Loomulikult on need bussid kahjumis.

Seega peab riik, kui ta peaks nüüd dotatsioone suurendama, ka oma kontrolli tugevdama. Kui riik annab rohkem raha, võib ta ka kõrgemaid nõudmisi esitada. Kõrgemate nõudmiste all mõistan ma näiteks ka paindlikku sõiduplaani. Minu arvates on just sõiduplaanis palju puudujääke: bussid sõidavad suvalisel ajal, kuid keegi ei oska ka põhjendada, miks nad just sel ajal sõitma peavad.

Kui olen Eestis bussi kasutanud, olen korduvalt mõelnud, miks buss just sel samal ajal oma sõiduringi teeb. Bussid peaksid sõitma siis, kui neid vaja on! Bussid peaksid vajadusel reisijaid ootama ning võtma peale ka neid inimesi, kes ühest bussist teise peale ümber istuda tahavad.

Pidime kunagi Tallinnast Jänedasse sõitma. Otsebussi ei olnud, kuid leidsime võimaluse kohale jõuda Paides ümberistumisega. Kui jõudsime esimese bussiga Paidesse, sõitis teine buss parajasti minema.
Ümberistumise võimalused peaksid paindlikumad olema. Näiteks pean ma praegu, kui Tallinnast Orissaarde jõudes edasi Leisi tahan sõita, pool tundi või isegi terve tunni ootama. Samasugune on olukord siis, kui Valjalast Riiga tahan sõita – Pärnust sõidab Riia buss ära just kümme minutit enne seda, kui Saaremaa buss Pärnusse jõuab.

Selliseid ebamugavusi ja ümberistumise võimaluste puudumise peab riik kõrvaldama. See on vajalik selleks, et bussiäri ettevõtjatele ka edaspidi ära tasuks ning inimesed saaksid bussifirmade teenuseid kasutada. Siis ei pea bussifirmad ka rohkem dotatsiooni nõudma ja bussijuhid oma palkade pärast streikima hakkama.

Riigil peab olema kontroll ühistranspordi teenuse üle, sest riik peab esindama sõitjate huve. Et riik teaks sõitjate vajadustest, peaks ühistranspordikasutajate hulgas läbi viima uuringu, et välja uurida, millistel liinidel inimesed sõita tahavad. Saksamaal ja Šveitsis viiakse selliseid küsitlusi tihti läbi.

Ühistranspordiliiklus tasub majanduslikult ära ainult suurtel liinidel. Kuna vaid vähesed inimesed elavad bussi- või raudteejaama läheduses, vajavad nad täiendavaid transpordiliine, mis inimesed nende suurte liinide juurde viiksid. Saksamaal, Šveitsis ja ka teistes riikides doteerib riik ka juurdeveoliine. Riik teeb seda, sest ilma nende liinideta võivad ka kiirliinid (rongid, kiirbussid) jõuda kahjumisse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)