Ajakirjanik arvab: Kupiidodest armastajaini ja plastmass-südameist sõpradeni (2)

Ajakirjanik arvab: Kupiidodest armastajaini ja plastmass-südameist sõpradeni

 

Neljapäeval oli see päev, mis on oma nime saanud Valentinilt. Aeg on teinud korrektiivid ja algselt armastajatele kuulunud päev on saanud neutraalse tähenduse, mil justkui tuleks oma sõpru meeles pidada. Ainsal päeval aastas.

Küllalt irooniline, aga ainus kuulatav laul, mis mulle meenub seoses 14. veebruariga, on Olav Ehala loodud “Valentinipäev”. Mitte sõnagi sõpradest, mitte ainsat kupiidot, vaid armukire tõttu hulluksminev Ophelia.

Kui sestsamast emotsioonist eemaldada hormonaalsed iseärasused, siis igasuguseid taolisi transporditud päevi ja pühasid võibki julgelt nimetada hulluseks. Tarbimishulluseks. Nüüd juba vähem, aga see ei takista iga endast lugupidavat poodi riputamast eriti nähtavale kohale südamekesi ja roosasid kulinaid, rääkimata pontsakaist kupiidodest.

Armunute päevast on saanud sõbrapäev. Kes on sõber? Kas see, kellele on hea muresid kurta, elu ebaõiglusest jahuda ja filosofeerida elu lillelisuse või imemise teemadel või see, kellega jood koos kohvi või õlut ja arendad smalltalki, või hoopiski see, kellele ütled möödaminnes tere. Mõiste “sõber” on justkui pikaksvenitatud püksikumm, mida kasutatakse praktiliselt igaühe kohta, kellega just kana kitkuda pole. Niisiis, kui me peame sõbrapäeva, kelle päeva me siis tähistame?

Õiglasem oleks see päev ümber nimetada roosapäevaks või kaasinimesepäevaks või taastada päeva algne tähendus. Valik on sinu. Kui aga eesmärk on lihtsalt komme süüa või kellelegi sõbrapäeva sildi all lipitsevaid märkusi teha, aga palun. Kommi süüa võib ka päevatult. Isegi ilma teretuttavast sõbrata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)