90-ndate aastate lõpus hakati Eestis arutlema riikliku ja rahvusliku sümboolika uuendamise vajaduse üle. Vapile, lipule ja hümnile püüti leida paremini turustatavaid alternatiive.
Paljud asutused hakkasid mõtlema tunnuslausete ja logode loomise peale. Tänaseks päevaks on sellesse valdkonda investeeritud miljoneid kroone.
Mitmed maakonnad ja linnad on sellega ka edukalt toime tulnud: “Põlvamaa – rohelisem elu!”, “Pärnu – ela või ise”, “Tartu – heade mõtete linn”.
Plaanide kohaselt hakkavad ka Saaremaa turismiettevõtted lähiajal meie tunnuslause loomisega tegelema. Nii suur turismist sõltuv piirkond ei saa toetuda vaid kõikidele teada-tuntud lausele, mis Saaremaa viina reklaamib.
Nagu ütleb Kuressaare turismiinfokeskuse juhataja Karmen Paju: “Kadakad, õlu ja vaikus tänapäeva tingimustes enam ei müü.” Tulevikus peaks tunnuslause aitama Saaremaad paremini turustada.
Kuhu siis see kunagi Bruno Pao poolt leitud ja kõrge komisjoni poolt heaks kiidetud lausejupp kadunud on?
Meenutuseks: see oli jupike laulust: “Äi paremat…”
Pörsas pöönutas pöösas, möök köhtus ! Vötame mönuga !
Tegemist on äärmiselt tähtsa,seni otsustamata küsimusega.
Tuleks moodustada komisjo,sisse viia maavanema erakorralise abi ametikoht ,välja kuulutada konkurss maavanema abi bürootöötajate leidmiseks.Tuleks nõuda eelarvest tulevaste töötajate koolituskulude finantseerimist.Ruumide leidmiseks kuulutada välja riigihnge.
Ainult sellise asjaliku lähenemisega võib loota küsimuse lahendamist enne 2011 aastat.