Tõnu Vaherile meeldivad lõbusad inimesed, sest ta ise on enda arvates kurb (4)

Tõnu Vaherile meeldivad lõbusad inimesed, sest ta ise on enda arvates kurb

 

Saaremaal teab iga spordiga kokku puutunud inimene, kes on Tõnu Vaher. Ta on mees, kes jookseb. Või kui parasjagu ei jookse või bussirooli ei keera, siis korraldab jooksmist. Kusjuures ta ei ole seda teinud säravate autasude või saavutuste pärast. Talle lihtsalt meeldib. Ja seepärast ei ole ta ka mitte kunagi katkestanud. Isegi mitte siis, kui tuleb joosta üksi, pimedas ja taskulambiga.

Tavaliselt juhtub nii, et spordiga seotud inimesed on seda olnud juba koolipõlvest. Olnud eeskujulik koolisportlane, teinud trenni ja tundnud huvi spordi vastu. Tõnu aga ei ole. Esimese ametliku võistluse tegi mees 21-aastaselt. “Mõni selles vanuses lõpetab juba,” muigab Tõnu.

Naabrimees Jüri Lepik oli kutsunud ta Tehumardi–Kingissepa jooksule, mis oli umbes 20. km pikkune võistlus. “Ma olin enne vast viis kilomeetrit kõige rohkem jooksnud,” meenutab Tõnu kogu eluks meelde jäänud jooksu. “Ma kustusin nii ära. Tänu nuuskpiiritusele ikka jõudsin linna.”

Ei teadnud spordist midagi

Koolipõlves Tõnu enda ütlemist mööda sporti ei teinud. Ei mäletagi, miks. “Ma ei teagi, millega tegelesin. Ma ei teadnud, mis on Spordileht. Ma ei teadnud spordist midagi,” ei oskagi nüüdne jooksuhuviline aru saada, miks sportimise peale tuli hakata mõtlema alles siis, kui terviseprobleemid selleks sundisid. Arstide soovitusel tuli hakata ennast liigutama. “Sõjaväes ma ka eriti sporti ei teinud. Meil oli selline loge väeosa. Palju kindraleid koos. Kahju, et kõvemat korda ei olnud.”

Esimest korda hakkas mees trenni tegema pärast kroonust saabumist, kui tuli tööle minna ja seal tekkis üks harrastajate seltskond. Nendega koos joosti ja sealt sai alguse ka Saaremaa kolme päeva jooksu idee, mis sel aastal toimub juba 35. korda. Ehk sealt see kõik alguse sai.

Lihtsalt treenis

“Mul ei ole olnud mingit erilist eesmärki. Et näiteks olümpiavõitjaks saada või midagi. Oma lõbuks olen jooksnud rohkem. Eks see rohkem hobi ole olnud,” räägib Tõnu, märkides siiski, et 80ndate keskel olid tulemused päris head ja pikamaajooksu tase oli toonases Eestis hoopis midagi muud kui praegu, mil iga mees, kes vähegi joosta suudab, tituleeritakse kohe tippsportlaseks.

“Meie tulemused olid sellised, millega oleks praegu Eesti edetabelis 2.–3. kohal.” Siis aga ei pääsenud taoliste aegadega isegi mitte koondise vaatevälja. See, et suuri saavutusi ei ole, hinge kripeldama mehel jäänud pole. “Ega ma pole püüelnudki kusagile jõuda. Minu viga on see, et mul ei ole spordis mitte mingisugust auahnust. Et panen eesmärgiks mingi tulemuse ja siis püüdlen selle poole. Tegin lihtsalt trenni ja tuli palju tuli.”
Trennitegemine käis mehel omamoodi. “Pole elus ühtegi treeningplaani järginud. Ma tegin kogu aeg enesetunde järgi,” tunnistab Tõnu ning lisab, et see ei ole kunagi teda petnud. Ületreenimise tunnet Tõnu ei tea.

Teist korda tõrvikuga

“Oma lõbuks on kogu aeg mõnus joosta. Kui natuke kõvemat trenni teed, siis kaob mõnu ära,” selgitab Tõnu, kelle meelisalaks on maastikujooks. “Staadionijooks mulle eriti tegelikult ei meeldigi. Maastikujooks on ilus, erinev, mõnus. Maanteejooks on tuim, staadionijooks samuti. Võib-olla oleks mu tulemused paremad olnud, kui oleksin staadionil rohkem jooksnud, kuid üritasin seal ikka vähem joosta,” räägib mees, kinnitades, et looduse ilu imetlemine tempot alla ei löö. “Rada peab ikka jälgima, et kuhugi kännu otsa ei komista. On muidugi sedagi ette tulnud.”

Vaatamata sellele, et joostud on lihtsalt hobikorras, on Tõnu jõudnud jooksudele, millega igaüks uhkeldada ei saa. 1980. aastal jooksis ta Tallinnas olümpiatõrvikut saatnud meeskonnas. Nüüd, 18 aastat hiljem läheb ta Eesti tõrvikukandjana jooksma Hiinasse, et osaleda Pekingi olümpia tõrvikujooksus. Omaette tunnustus seegi.

Maraton kolme päevaga

Tõnu nime järgi võib tõmmata võrdusmärgi ja sinna taha kirjutada “Saaremaa kolme päeva jooks”. Omalaadne üritus, kus kolme päeva jooksul joostakse maha maraton, on saanud Saaremaa spordi üheks kaubamärgiks. “Eks ta traditsiooniline üritus ole. Velotuuri ja ralli kõrval.

Aga me, jooksumehed, oleme nii tagasihoidlikud ja seepärast on see kõlapind ka väiksem,” arutleb mees ürituse üle, mille kõik 34. aastat on ta ise kaasa jooksnud. Siiski oli 2007. aastal oht, et tema jooksude traditsioon katkeb.

Kui tuli sõita Tallinnasse Pekingi tõrvikujooksu konkursile, andis peakohtunik talle loa, et Tõnu võib läbida ühe päeva distantsi siis, kui teised juba lõpetanud on. Ja nii ta jooksis: pimedas ja taskulambiga.
“Tallinnast oli raske minema saada, tulin siia, starter juba ootas. Paar kilomeetrit oli joostud, siis tulid Viljandi mehed vastu mind tervitama. Lapsed sõitsid kaasa mingi aeg. Kena oli,” meenutab Tõnu, andes oma olekuga mõista, kui oluline oli taoline asi tema jaoks.

Kaua veel juba 35. korda toimuv jooks kestab, seda Tõnu öelda ei oska. “Kui ausalt öelda, siis lõpuks tuleb küllastus. Enam ei jaksa. Mingil hetkel väsid korraldusest ära,” arutleb Tõnu, kuid möönab, et vaatamata sellele, et pärast iga-aastast jooksu on ta väsinud nagu laip, hakkab iga uue aasta sügise saabudes jällegi uus jooks tulema. Viimastel aastatel on oma osa selles ka tütrel, kes oma abiga lisaenergiat annab.

Arvestust ei pea

Palju mees ise on elu jooksul kilomeetreid läbinud, seda ta öelda ei oska. “Mul on kõik kirja pandud, kuid ma ei ole tahtnud neid kokku liita,” räägib mees väikesest pelgusest, et võib tekkida olukord, kus ta hakkab eelmise kuu või aasta jooksumahtusid üle lööma. Pole vaja. Tõnu usaldab enesetunnet. Kui ükspäev jooksmine peaks ära lõppema, lubab Tõnu kilomeetrid kokku lüüa. Neid tuleb arvatavasti väga palju.

Liikumine on veres

Samuti tuleks palju läbitud kilomeetreid kokku Tõnu “teises elus”, kus ta on eluaeg istunud auto- või bussiroolis. Mees ise tunnistab ka, et kogu aeg peab mingi liikumine olema. Ühe koha peal on raske passida. Praegugi peab mees saarlaste jaoks teada-tuntud bussifirmat. Roolikeeramine on Tõnul samamoodi veres kui jooksmine. “Vahel talvel külmaga bussi remontides mõtlen küll, et mis viga oleks kontoris olla.

Aga see on selline mõte lihtsalt.” Pealegi meeldib Tõnule, kui tema ümber on palju lõbusaid inimesi, kes pikkadel bussisõitudel vahel laulu lahti löövad ja niisama lorajuttu ajavad. “Mulle meeldivad lõbusad inimesed, sest ma ise olen ju nii kurb,” teeb Tõnu üllatava avalduse.

Tänu bussifirmale on Tõnu pääsenud jooksma kohtadesse, kuhu muidu ehk saanud ei oleks. Tööle minnes on dressid ja jooksusussid alati kotis. Et saaks ikka jooksma minna ja pidevas liikumises olla.

Liikumisepisikuga on Tõnu nakatanud ka oma tütreid, kellest üks on Pärnus õpetaja ja teine töötab Tallinnas telekommunikatsiooni alal. “Siiamaani käivad sörkimas, suured inimesed, ega neid sundida saa,” räägib Tõnu, lisades, et sunniviisiline sportimine pole talle kunagi meeldinud. “Ristikese pärast seda asja teha pole mõtet.”

Tõnu Vaheril on 13. veebruaril 55. sünnipäev.

Tõnu Vaheri tipptulemused:
5000 m 15.16,1
10000 m 32.10,00
Maratonijooks: 2.44,22

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 72 korda, sh täna 1)