Saare maakonna arengustrateegia 2020 tööversioon on tänaseks olnud kaante vahel juba mõned head kuud. Kuna allakirjutanu on jõudumööda kaasa aidanud paari lõigu valmimisele nimetatud dokumendis ettevõtluse ja tööhõive töögrupi liikmena, võib tõdeda, et möödunud ajavahemik ongi ehk just paras pisut distantseerunud ja ”erapooletu” arvamuse avaldamiseks.
Ühest küljest tundub terve maakonna arengut määratleva koondi koostamine tänamatu ja võib-olla ka mõttetu üritusena – milleks sõnu ritta seada, kui elu läheb ikka omasoodu.
Teisest küljest on aga läbi ajaloo edukamad olnud just need, kes viitsisid tulevikule mõelda ja nägid võimalusi saabuva mõjutamiseks. Sestap ei tasuks alahinnata ühtegi arengukava, äriplaani või tulevikuvisiooni. Ammugi mitte siis meie endi kodusaarte arengukava aastani 2020.
Olles optimist, olen õppinud hindama skeptikute ja pessimistide arvamusi ja püüan järgnevad mõtted ritta seada unistustest ja soovunelmatest hoidudes. Saare maakonna arengustrateegia 2020 on “rahuldav” ehk teisisõnu minu arvates väärt kena koolipoisi hinnet. Usun, et tegijad ei võta seda etteheitena, sest lisaks nende panusele on märkimisväärne hulk teisi põhjuseid, millest planeerimis- ja arendustegevus sõltub.
Arengustrateegia või äriplaan, nimetatagu seda kuidas tahes, saab olla edukas ainult juhul, kui lisaks möödanikule teatakse hetkeolukorda ehk stardipositsiooni. Kui ei ole selge, kus täpselt ja millises seisundis oleme täna, on küllalt tõenäoline, et niisama astuma hakates ei jõuta soovitud sihtkohta. Ülevaatliku, operatiivse ja võrreldavatel alustel põhineva statistika puudumine Eestis on tõsine Achilleuse kand mitte ainult maavalitsusele ja omavalitsustele arengukavade või planeeringute koostamisel.
Tänast ja tegelikku olukorda kajastava teabe puudumine regionaalsest ettevõtluskeskkonnast on sama suur küsimärk ka ettevõtjatele.
Kõhutunde järgi said äri püsti panna esimesed tühjal turul. Nüüd ei tee mõistlik ettevõtja ühtegi investeeringut enne, kui ei ole kindel, et leiab piisavalt kliente ja töötajaid, ning lisaks sellele tunnetab ka tuge omavalitsuse poolt. Söandan kasutada täpselt samu sõnu ka omavalitsuste ja riigi kohta. Enam ei tohiks ka ükski omavalitsus ega valistusorgan teha ühtegi investeeringut ega viia ellu ühtegi planeeringut enne, kui ei ole kindel, et leiab piisavalt ”kliente” ning kavandatu vastab elanike ja ettevõtjate huvile. Lisaks sellele vajab maavalitsus/omavalitsus samuti tuge valitsuselt, riikliku poliitika või siis Euroopa Liidu poolt. Lugejal piisab vaid meenutada viimatisi vaidlusi bussiliikluse ja lennuraja laiendamise üle või siis omamoodi vägikaikavedu Kuressaare linnastaadioni ümber.
Statistika puudumine on nõrk koht, mis näib esmapilgul tõesti ühendavat avalikku sektorit erasektoriga, kuid tegelikkuses on operatiivse ülevaate puudumine viinud võõrandumisele riigist ja omavalitsustest. Ühed planeerivad asju, mida teised tegelikult ei taha, ja vastupidi.
Suure tõenäosusega oleme kõik mingil hetkel mõelnud: ”Ah milleks seda maavalitsust/vallavalitsust/linnavalitsust vaja on!” või siis ”Oh, kellele neid kortereid ja hotelle tarvis on, tahaks hoopis avarat randa või mänguväljakut!”. Vastuse ütleme aga seejuures ise juba välja seda tõenäoliselt adumata. Maavalitsust/vallavalitsust/linnavalitsust on vaja selleks, et teha selgeks inimeste vajadused ja soovid ning leida võimalused nende rahuldamiseks. Lisaks sellele ootavad ettevõtjad piisavat infot, mõistlikke otsuseid ja konkreetseid mängureegleid investeeringute teostamiseks.
Inimesed omakorda ootavad investeeringuid, et saada võimalus tööks. Kõigil on kõiki vaja! Või äkki on siiski mõni neist osapooltest olulisem kui teised?
On. Inimene. Õigemini inimesed. Inimesed, kes elavad maakonnas, vallas või linnas. Kui neid ei ole, siis ei ole omavalitsust ega maakonda. Kui inimesi ei ole, siis ei ole ka ettevõtteid ja investeeringuid. Seega erinevad maakonna/omavalitsuse arengustrateegia eesmärgid sarnastele hädadele vaatamata oluliselt ettevõtja äriplaani sihtidest. Arengustrateegia PEAB keskenduma inimestele, sest ilma nendeta pole ükski visioon jätkusuutlik.
Siinkohal ongi paras aeg pöörduda tagasi kirjatüki algusesse, kus väitsin, et Saare maakonna arengustrateegia 2020 on ”rahuldav”.
Ülevaatliku regionaalse statistika puudumine on üks välistest mõjuritest, mis takistab maakondlikku töödokumenti paremini hindamast. Hea või väga hea hinnangu saab arengustrateegiale anda alles siis, kui kõikide valdkondade baasinfo katab sama ajavahemikku ning on ka omavahel võrreldav.
Saare maakonna arengustrateegiat 2020 lugedes tundub teadmatus ja määramatus valitsevat olulisemas valdkonnas – rahvastikus. Tõik, mis teeb küllalt ettevaatlikuks. Tunnistan, et võin siinkohal eksida, kuid minule teadaolevalt puudub usaldusväärne ülevaade sellest, kui palju elanikke Saare maakonnas ikkagi on. Teisisõnu puudub ülevaade regiooni peamisest ressursist, sest olgem ausad, muid tänapäeva mõistes “mõõdetavaid väärtusi” siin maanurgas palju pole.
Objektiivse ja täpse (mitte hinnangulise!) ülevaate saamine Saare maakonna demograafilisest olukorrast, tööealisest elanikkonnast, elanike haridustasemest, iibest ja rändest, mujal tööl käivatest inimestest ja kõigest sellega seonduvast peaks saama maavalitususe kindlaks prioriteediks.
Küsite, miks? Kui kavandatavad arengustrateegiad ei arvesta maakonna ega Eesti demograafia karmi reaalsusega, võib tekkida ahelreaktsioon, mida püüan kirjeldada järgmise lihtsustatud konstruktsiooniga:
Omavalitsus näeb planeeringus lisaks olemasolevatele ette kolm uut spa-hotelli ja 150 töökohta, maavalitsus kooskõlastab planeeringu, sest tööhõiveametis on kirjas 300 töötut. Investorid ehitavad ja asuvad töötajaid otsima. Õige pea selgub, et 300-st töötust sobib hotellidesse tööle ainult 30.
Kust võtta ülejäänud 120? Olemasolevatest hotellidest? Elektroonikatööstusest? Põllumajandusest?
Vahet pole. Ükskõik, millisest majandusharust puuduv tööjõud üles ostetakse, kaotajaks jäävad kõik osapooled.
Siit-sealt kokkuotsitud töötajad ei taga aga hotelliteenuse piisavat kvaliteeti – külastajaid ei tule ja äriplaan läheb vett vedama. Sama juhtub ka juba olemasolevate hotellidega, kust osa töötajaid üles osteti ning kellel tuli samuti kuskilt uued inimesed leida.
Elektroonikatööstus kaotas hotellidele 60 töötajat ja pidi üles ütlema senised kliendid, sest ei suutnud enam tellimusi täita. Maapiirkondadest tuli linna hotelli tööle 60 noort koos peredega. Tänu sellele suleti 2 lasteaeda ja 1 algkool… Tagsiteed aga enam pole, sest hotellides ebaõnnestunud elektroonikutel pole enam kuskile minna, maalt tulnud noored jäävad linna juhutöödele või lahkuvad üldse maakonnast, sest juured said juba lahti rebitud…
Ulme? Ei ole. Väheneva rahvaarvuga regiooni reaalsus. Tahame või mitte – turg ei ole ammu enam tühi ja kõik on jagatud. Kui võtad kuskilt tüki endale, siis keegi kaotab. Ahelreaktsiooni ei osanud kahjuks ette näha ka nn varjatud haldusreformi elluviijad. Riigiametite maakondlike üksuste kaotamine, regioonidesse koondamine ja igasugune muu tsentraliseerimine on möödunud kümnendi otsustest suure tõenäosusega enim mõjutanud Saare maakonna tööjõu ja rahvastiku liikumist. Kui juba riik ei huvitu elukvaliteedi ja tööhõive säilitamisest regioonides, miks peaks siis ettevõtja seda tegema?
Kokkuvõtteks. Lähimal kümnendil kahaneb Saare maakonna rahvaarv jätkuvalt, tahame seda või mitte. See on trend, mille pööramiseks peab lahendusi pakkuma just maakonna arengustrateegia. Lahendusi saab aga pakkuda alles siis, kui on selge täpne diagnoos tänase seisu kohta – loeme üle, kui palju meid on ja kes me oleme. Siis vaatame, milliste Saare maakonna arengustrateegia 2020 sihtide elluviimiseks meil üldse inimesi jätkub.
Kätte hakkab jõudma aeg, kus maavalitsusel/omavalitsustel tuleb õppida arendama ka läbi “arendamise piiramise” ning see aeg tuleb pea vääramatult. Sellega seoses tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid. Uusi tulijaid tuleb toetada endiselt, kuid kindlasti mitte vanade olijate arvelt. Vastasel juhtudel saetakse oksa, kus ise istutakse.
Villu Vatsfeld
Loading ...
Oleks hea teada, kas püsiühendus mandriga on sellesse kirjandisse sisse kirjutatud või ei ole. Saare tulevastele arengutele on see määrava tähsusega.
kas see arengukava kuskil veebiavarustes loetav ka on?
…mis siis lahendus on? kas on tulemas rahvaloendus või loed ise meid üle?
Tere!
Ei anonüümsusele!
Hea lugu.
Miks inimesed siia ei jää? Vastus :”kohalik mootor roostes”
Noored lähevad, sest armastame kohalikust kogukonnast enam üleilmastumise trende. mis kahjuks on iseloomult halvaloomulise pinnapealsuse ja anonüümsuse kasvulava nõrkadele. Kahjuks on olemasolev haridussüsteem kõike seda soosiv.
Sageli ei püüagi me piisavalt ja oma võimetekohaselt pingutada kogukonna nimel. Paraku on ajad peagi muutumas. Halvemaks enam ei lähe ja selles suhtes maakonna arendamiseks on vaja väärt plaani. Nõus igati. Aga plaani on vaja eelkõige, jah, meile kes me siin elame ja töötame, mitte majanduskasvule, turistile. Saaremaa trump on saarelisus, terve muld, looduslikkus, kultuuripärand, olemasolev elanikkond, rahvuslik ettevõtlus…
Miks peab ettevõtlik inimene jääma siia, kui võimalused on hoopiski mujal?
Miks peab inimene üleüldse ettevõtlik olema, kui lihtsam on pappi palgatöölisena vehkida?
Teha sild, et edasitagasi saalida saaks…mis sellest tolku? Arvate, et siis rahvas rända välja või oleks miskit teismoodi? Ehitajad, projekteerijad, rahastajad, keskkonnaeksperdid saavad papi ja asi jokk ju. Kas Läänemaal on parem olukord? Parem taastage trassi äärde vähemsti üks pukktuulik ja harvendage paarkümmend ha võsa ja pange lambad rohtu näksima…muidu vahi saaremaad vaid saaremaa viina etiketilt…ülejäänu raha kulutage teedeehitusele.
Kuna ma ise iga päev tegelen mõne tunni ikka maakonna tulevikuteemadel, siis tunnen minagi alatasa puudust olukorrast mis siis ikkagi meil on. Oleme seda ka kunagi Tõnu Postiga arutanud. Etteheide Maavalitsusele, omavalitsustele.
Ja samas ettepanek maavalitsuse spetsialistid koostöös SOLiga lisavad arengukavale olukorrapildi. Tööle siis!
ma mõtlesingi selle all, et sul muidu kõik õige jutt aga lahendusi ei paku samas artiklis välja… öeldakse ju, kus viga näed laita, seal tule ja aita. ainult vigade üleslugemisest üksi jääb väheks.
“aga villu”, artikli eesmärk ei olnud lahenduste pakkumine vaid arvamuse avaldamine töödokumendi kohta sellisena nagu see hetkel on. Lahenduste tarbeks on meil vähemalt 500 maa- ja omavalitsuse ametnikku. Oma lahendusi pakkusid jõudumööda ja võimaluste piires välja ka kõik töögruppides ning arengukavaga seotud üritustel osalenud inimesed.
Kui sul päriselt ka huvi ja nimi on, kirjuta villu@tt.ee ja jagan vabal hetkel mõtteid. Anonüümse partneriga vestlemine on sama hää kui seinaga rääkimine.
“aga villu”, jutt ei käi ainult rahvaloendusest. Inimesed, deklareerivad tulusid, on arvel haigekassas ja pensioniametis, ettevõtted vehivad statistikaaruandeid täita. Riigil on suured andmekogud, regionaalsed andmed aga väga hägused. Eriti peale seda, kui suure reformi käigus kaotati ära kohalik statistkabüroo.
Keda see huvitama peaks? Seda kes valitseb, haldab ja planeerib. Et teada, kas on üldse kedagi enam valitseda, midagi hallata ja mida planeerida. Seega maakonna strateegia vaatevinklist just maavalitsus ja omavalitsused. Võid minna suvalisesse valda ja küsida “Kui palju teil ettevõtteid on?”. Konkreetset vastust ei tule. Ometi oskame paarisaja või paarituhandene ju lugeda.
Olen minagi ludgenud omal algatusel ettevõtteid ja inimesi, aga seda oma ajast ja huvist. Probleem on selles, et seda ei tee need kes peaks tegema. Üks lahendus oleks kas või selles, et maavalitsus ja omavalitsused nõuaks riigilt (statistikaametilt) regulaarsete statistiliste andmete tagastamist vastavalt maakonna või valitsuse vajadustele. Praegu käib see “erilise teenuse” alla, mida statistikaametilt peab tellima.
Ja aitäh Veiko, et viitsid läbi lugeda. Silla ehitamine on just üks sellistest näidetest, kus projekteerima asuti enne sotsiaalmajanduslikku analüüsi, sest selle koostamine oli tülikas ja on tülikas tänaseni, sest valitsusel on siiani lõpetamata konkurss sobivaima ühenduseviisi uuringu tegemiseks.
Kui “aga villu” ei taha siin arutleda, võta ühendust, minu kontaktandmed on avalikud.
“kribi”, ole lahke: http://www.arengukava.ee/
Kahe käega selle poolt, et lambad tee äärde rohtu näksima, ei ole suvel vaja tundide kaupa selveri sabas vahtida. Tuled saarde, püüad tee äärest elusa sašlõki ja tõmbad kadakate vahele saaremaad nautima.
Arvan, et arengukava väärib paremat hinnet, kui koolipoisilik “kolm”. Igal juhul võiks selle “kirjandi” läbi lugeda kõik Kribid ja Agavillud :), seejärel peegliga pisut pahandada ning lõpuks arvamus asjast oma nime all välja öelda. Arvamus ei peaks olema pikem kui üks sõna ja seejuures piisaks vaid hinnangust: “poolt” või “jama”. Argumendid ei ole olulised. Oluline oleks lihtsalt teada, kes tahab ja kes ei taha kaasa teha…
Mina olen poolt: solidaarse kogukonna arendamise, parema maakonnasisese koostöö ja kõigi selliste positiivsete muutuste poolt, mis teevad nii siin maakonnas kui ka kogu Eestis elamise elamisväärsemaks.
Ükski arengukava ei ole siiski lõplikult valmis pühakiri, mida muuta, kritiseerida või paremaks teha ei ole lubatud. Juba praegu on näha arengukava traageldustes auke, sest aeg on kiiremini liikunud. Paljud ohud on jäänud teadvustamata ja võimalused nägemata.
Arvan, et väga oluline oht tuleb juba lähiajal energiasektorist ja see väljendub paratamatus energiahinna kasvus ning boimassil (peamiselt puit) tööle hakkavate koostootmisjaamade poolt tingitud surves looduskeskkonnale ja hakkepuidu hinnale. Loodan, et lõpuks mõni kadakas ikka jääb suurde ahju ajamata.
Samas paistab nt Iru elektrijaama ehitatavast prügipõletusjaamast päästerõngas kasvava prügiprobleemi lahendamisele. See jaam suudab väidetavalt energiaks muuta 2/3 Eestis aasta jooksul tekkivast olmejäätmekogusest – loodame, et ka Saaremaa jäätmed leiavad seal koha.
Nõustun Vatsfeldiga, et kõige olulisemaks tuleks pidada siiski inimest, seda kohalikku inimest, kes ei võta pampu selga, vaid leiab põhjuse/vajaduse jääda. Sest kui ei ole inimesi, puudub mõte igasugusel arengukaval ja strateegial.
Vabandage väga, aga Lgp Talendi austaja on ikka tõeline põmmpea…
Ma tahaks näha üht töötavat SPA-d kus ei ole tööjõud määravaks jõuks. Muhahaaa
Kas ehitusluba jääb saamata, kui personali nimakirja ja töölepinguid pole ette näidata? Kuidas piiratakse ettevõtete loomist? Tehakse miskit klubi, kes hakkab ütlema seda teed ja seda ei tee? Muhahaa ja muhahaa!
Eks tuleb veel “harrikingotada”
Skandinaavias on “arendamise piiramine” üsna levinud praktika. Eredaim näide on Bornholmil (vist) 1970 aastate lõpus kehtestatud piirang uute hotellide ehitamisele. Keelamise mõte oli olemasolevate majutusasutuste jätkusuutlikkuse säilitamine kuna saarel ei olnud enab vaba tööjõudu võtta ning uus tulija oleks proobleeme tekitanud vanadele olijatele. Oma osa otsuses oligi muideks “klubil” – kohalike ettevõtjate ühendusel.
Omavalitsus võib piiranguid seada ilma probleemideta, samuti maavalitsus, kes vaatab üle üldplaneeringute muudatusi seoses detailplaneeringutega. Meie värskeim näide on Muhu vallast, kus omavalitsus piiras kinnisvaraarendaja tegevust, sest pidas seda mõtetuks.
Seega ei olegi sul vaja ette kujutada, kuidas selliseid asju ellu viiakse, tasub ainult pisut ringi vaadata ja silmad lahti hoida. “Vaba maa” ei tähenda teiste arvelt vaid teistega koos elamist ja teistega arvestamist. Ettevõtjate kõrval on õigus vabadusele ka palgatöölistel ja töötutel, samuti on kõigil õigus ka oma arvamusele.
Töökoha arvelt äri ajada ma tõesti ei oska, aga vabast ajast tehtud ettevõtluse väikesed pärlid on mul olemas, kuid ei vaja presenteerimist ja anonüümsetele tõestamist. Võta ühendust, tutvusta ennast ning saad teada, millised need on. Püünele ei roni, vaid kutsutakse. Kui küsitakse, vastan.
Omaette “ettevõtluse pärl” on jah investeeringute tegemine spaasse või loomaaeda teadmata seda, kas sul pärast sinna töötajaid ja kliente leida on või mitte. Pole siis ime, et oma nime kommentaarile ei julge lisada. Ronid püünele, kisad, aga toekat mõtet ei ole, ega tule…
Villu on Oma Saare Harrikingo!
-tuleb õppida arendama ka läbi “arendamise piiramise” ning see aeg tuleb pea vääramatult. Sellega seoses tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid. Uusi tulijaid tuleb toetada endiselt, kuid kindlasti mitte vanade olijate arvelt. Vastasel juhtudel saetakse oksa, kus ise istutakse.
Ei kujuta hästi ette, kuidas sellisesid asju hakatakse ellu viima. Meil ikka vaba maa – tahan teen SPA ja tahan teen loomaaia. Kui ikka seadusi täidan, tööjõu olemasolu ei saa küll projektile eeltingimuseks seada. Isaeasi, kas antud hindade juures keegi eriti SPA-tama tulle viitsib, ei osaka arvata. Villu on selline visionääri moodi mees, ei ole tema ettevõtluse pärle veel näinud. Arvaks nõnda, enne, kui õpetama ja targutama hakkad, näita mõni toimiv ettevõte ette! Siis oleks nagu natuke tõsisemalt võetavam. Muidu ronid püünele, kisad, süda valutab asjade pärast, aga toekat mõtet ei ole, ega tule.
Lühidalt, toekas mõte on : mune ja seejärel kaaguta. Kui muneja tüüp pole, ära kaaguta!
tundub, et mõne teise siin kommenteerinud mehe kõrval on sinu ainukeseks saavutamiseks sõna otseses mõttes munemine, kui paari hädist laenatud mõttetera selleks üldase pidada saab…
Hoidke Saaremaad rumalate ja naiivsete ettevõtjate eest kes arvavad, et ehitusluba ongi valmis ehitis ja kauplemisluba võrdub eduka ettevõttega…