Elulõksudest üle: Hellus ja lähedus rutiini varjus

Elulõksudest üle: Hellus ja lähedus rutiini varjus

 

Meie igapäevaelus, meie suhetes on kõige muu kõrval eksisteerimas üks oluline nähtus – rutiin. Sarnaselt stressile võib rutiin olla nii positiivne kui ka negatiivne, nii arengut innustav kui seda pidurdav.

Esimesel juhul on tegemist rutiini kui kindlustunde tekitajaga – kombed, tavad, päevakava, tähtpäevade tähistamine, harjumused (mugavus), konkreetsus (mida partnerilt oodata)… Teineteise sõnadeta mõistmine on suhetes positiivne. Aeg-ajalt aga vajame suhtesse ka hetki, mis kohustavad sõnu kasutama, ehk siis mõtteid, mis ei ole väljendatavad harjumuspäraseks kujunenud silmavaate, käeviipe või pilguga.

Üllatusmoment suhetes mõjub alati värskendavalt!
Teisel juhul on tegemist aga rutiini kui tüdimusega, mis on vastandiks mitmekesisusele ja vaheldusele ning mida iseloomustab kõige tõetruumalt igavus ja igatsus muutuste järele. Tihti saab negatiivne rutiin alguse läheduse puudumisest, järjest vähenevatest puudutustest, igapäevatoimetuste pealetungivatest kohustustest ning sellest tulenevast ajapuudusest. Oma osa on ka lähisuhte kvaliteedil – suhte arenedes avastatakse partneri puudujäägid, millega algul lepitakse, kuid mis hiljem võivad muutuda ärritavaks ja tüütavaks, mistõttu ei ole partnerisse enam võimalik suhtuda nii nagu suhte algusaegadel.

Stress, depressioon ⇒ rutiin rutiin ⇒ stress, depressioon

Suhet laastav negatiivne rutiin on reeglina muudatuste vaenlane. Kui avastate end koormavaks kohustuseks muutunud päevast-päeva korduvate igapäevatoimetuste kammitsaist, on stress ja depressioon kerged tulema. Samas toimib ka vastupidine suhe stressi ja rutiini vahel: olles stressis, on kergem rutiinne tegutsemine kui igapäevaselt uute väljakutsete otsimine ja vastuvõtmine.

Läheduse taassaavutamine sõltub tahtest. Olles enesele tunnistanud oma sisemist soovi läheduse järele, on järgmiseks sammuks partneri kaasamine. Heaks alguseks võiks olla ühine olukorra hindamine – hetkeseisu arutelu: kas meie lähedusetunne on hakanud muutuma; kas me oleme hakanud teineteisest võõrduma; mis on meie peres esiplaanil – meie suhe, praktilised igapäeva küsimused, majanduslik-materiaalne olukord, lapsed..? Kui soov lähedust jätkata on mõlemapoolne, on ka muutused kergemini saavutatavad.

Kui lähedus ei paku enam pinget

Vastarmunud veedavad palju aega koos – nende maailmas eksisteerivad ainult Sina ja Mina ja soov puudutada. Kui aga kahe erineva inimese ellu tulevad lisakohustused (lapsed, karjäär, elamisega seonduvad võlad), kirg väheneb. Ja argipäeva toimingutesse mattudes unustatakse ühtäkki, et partner vajab enda hästi tundmiseks puudutusi, ihkab olla igapäevaselt lugupeetud, armastatud ja ihaldatud. Kui seda ei saada paarisuhtes piisavalt, otsitakse enda meeleheaks ja enesetunde tõstmiseks võimalusi hobidest, karjäärist, sõpradelt, abieluvälistest suhetest.

Olukorras, kus Sina ja Mina ei ole enam kõige tähtsamad, on soovitatav aeg maha võtta ja ühiselt mõtiskleda, milline on teie paarisuhte elukaar ja millises eluperioodis muutusid hellus ja seks teie jaoks vähem tähtsateks. Rääkige teineteisele kindlasti missugused on need sõnad ja teod, mis annavad partnerile põhjuse tunda, et teda armastatakse, temast peetakse lugu ja temaga arvestatakse – tooge nad jälle oma igapäevaellu.

Kui teie partner ei näe põhjust enda muutmiseks, võite ise püüda partnerile igapäevaselt teha väikesi armuavaldusi. Kui üks partneritest muudab oma suhtumist, ei saa teinegi pikalt jätkata harjumuspärasel viisil – inimene saab ennast muuta ju ainult ise!

Kindlasti ei ole vähetähtis ka see, kuidas oli minevikus – kas olen lapsepõlves saanud piisavalt hellust ja seda ka teistele andnud. Kas olen näinud vanemate omavahelisi helluseavaldusi? …
Lapsepõlvekogemused ja vanemate paarisuhtemudel võetakse reeglina eeskujuks oma suh(e)tes.

Hellust on piinlik ja raske jagada

Kui paarisuhe ei toimi, on hellust piinlik ja raske jagada, aga samuti ka vastu võtta. Ka juhuslik partneri puudutus võib tunduda “iiveldama ajav”. Selgeks rääkimata lahkhelidest moodustub ühel hetkel ring, kus süüdistatakse tekkinud olukorras teineteist vastastikku ja põhjendamatult. Mida kauemaks lahkhelid lahenduseta jäävad, seda vastumeelsemaks partner meile muutub. Aastatepikkune pettumus ja usaldamatus kasvavad kunagi aga nii suureks, et paljas mõtegi teise puudutamisest tundub vastumeelsena.

Kui pinge suhtes on kasvanud üle pea, siis võiks otsida abi paariteraapiast. Kui vastastikune hingeline lähedus paraneb, paraneb tasapisi ka füüsiline lähedus. Üldiselt on partneril teise ees alguses alati raske endas midagi muuta, et suhet parandada. Tähtis on, et mõlemad osapooled saaksid teraapias endast välja paisata kogu viha, solvumise ja oma süü.

Teraapia käigus antakse teineteisele andeks ja avaldatakse ühiselt soovi oma suhe uuesti toimima saada. Tavaliselt armuvad partnerid pärast seda teineteisesse uues-ti. Kui üks partneritest mingil põhjusel teraapiast keeldub, võib ka üksi sellega algust teha. Sageli suhtutakse liiga kergesti eksitavasse arusaama, nagu muutuks pikk liit rutiinseks – ka kõige raskemat paarisuhet tasub alati püüda parandada!

Hellus on enamat kui ainult seks

Paljud naised, igatsedes lähedust, on väitnud, et nad ei julge kunagi esimesena läheneda oma partnerile, sest on arvamusel, et ka kõige süütum puudutus tähendab mehe jaoks kohe seksisoovi. Seetõttu jäävad naisepoolsed läheduse avaldused sageli ebameeldiva olukorra vältimiseks järjest harvemaks. Mees võtab seda aga kui otsest solvangut oma mehelikkuse pihta ning hellitab oma naist tavapärasest vähem.

Tähtis on sellisel juhul tunnistada, et ollakse täiesti erinevad inimesed, kelle läheduse vajaduski on erinev. Suhte korrastamise nimel on oluline mõista partnerit, tema vajadusi ja nendest ka partnerit süüdistamata omavahel rääkida. See aitab koos selgusele jõuda, kuidas mõlema läheduse vajadus paremini esile tuleb, ka kehakeele kaudu. Selleks aga, et keskenduda omavahelisele heaolutundele, lähedusele ja oma suhtesse turvalisuse tunde loomisele, on tähtis unustada seksuaalelust tulenevad pinged, mis eelkõige tekitavad probleeme mehele, kellel on raske endale oma ebakindlust tunnistada.

Hellust saab õppida

Seks ei ole paari õnne eelduseks, suurepärane paarisuhe on aga nauditava seksi eelduseks küll. Naise läheduse ja helluse tarve on oluliselt suurem kui mehel. Naine naudib mehe lähedal olles tema soojust – head sõnad ja silitused on naise jaoks just kui paradiis! Armatsedes jagame partneriga seda hellust, mida me tegelikult ise soovime – seega peame õppima nii kuulma kui ka tundma, mida partner meilt tegelikult ootab.

Tähtis on ka omandada oskus avameelselt oma vajadustest rääkida – liigagi tihti kipume unustama, et partner ei ole meie mõtete lugeja. Peame õppima jagama hellust, mille eesmärk ei ole kirge üles kütta, vaid soov jagada hellitusi ja nautida läheduses olemist teineteist häbenemata.

Probleem taoliste olukordade tekkel on ajapuudus, millega teineteisest võõrandudes on hellusepuudust kerge seletada. Kui partneril ei ole meie jaoks piisavalt aega, siis tähendab see, et koosveedetud aeg ei ole tähtsuselt enam esmajärjekorras.

Suletud seisust võib päästa ka hellitavates lähenemiskatsetes kokkuleppimine. Kui üks osapool ei ole intiimsuseks valmis, võib ta kirglikuma osapoole kirgi vaigistada.

Alati tuleb esmalt vaadata endasse ja küsida – miks ma eelistan partneriga koosolemise asemel pidevalt teisi tegevusi. Alles siis, kui oleme teinud enesega kokkuleppe ning saavutanud hingerahu, oleme valmis võtma vastu avatust ja lähedust partnerilt. Hellusest võib saada igapäevane tava, mis lisaks puudutustele sisaldab ka häid sõnu, kehakeelt, teise märkamist ja rõõmu temast ja temaga koosolemisest.

Hellus on eelkõige märguanne sellest, et sa oled minule tähtis. Tasub meeles pidada, et hellitamist ei ole kunagi hilja alustada, seda ka kaua kestnud suhtes. Paindlik-kus ja suutlikkus oma suhte nimel on tugevus, mis annab eelduse teineteise mõistmiseks ja sobivaks kooseluks!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 222 korda, sh täna 1)