Enn Õis. Lõpetamata intervjuu

Enn Õis. Lõpetamata intervjuu

 

Alljärgnev intervjuu ei saanudki lõplikult kunagi valmis. Esitamata jäi palju küsimusi ja saamata veelgi enam vastuseid. Enn Õis, kogenud võidusõitja ja kohtunik, hukkus koos poolvennaga liiklusõnnetuses.

Veel sügisel pidasime Ennuga plaani pikema intervjuu tegemiseks. Rääkida olnuks tal palju. Ometi tahtis saatus teisiti ning kirja said 1954. aasta detsembris sündinud saarlasega loo jaoks vaid loetud küsimused ja vastused enne 24. jaanuari südapäeval juhtunud traagilist liiklusõnnetust Läänemaal.

Transpordifirmas autojuhina töötanud Enn oli tol päeval koos Jaan Palitsaga teel Ristile, et sealt ära tuua Žiguli, millega nad plaanisid koos osaleda rahvarallil. Risti-Virtsu maanteel Penijõe teeristis põrkas nende Volkswagen-kaubik kokku veoautoga Scania. Leisist pärit poolvennad hukkusid.

Kuidas autosportlase tee alguse sai?
Kõigpealt olin Paul Mändma abiline ja mehaanik. Siis hakkasin ise sõitma. Varem töötasin Karja sovhoosis, siis aga vahetasin töökohta ja olin alates 1980. aastast Saare Töölise kolhoosis. Töökohta tuli vahetada, sest kolhoosis oli võimalus autospordiga tegeleda, kuna aseesimees ja ALMAVÜ esimees Jaan Ärmus sõitis ise motokrossi.

Esimesed diplomid on mul 1982. aastast. Enne olin n-ö pealtvaataja. Esimene ralli oli mulle Rapla ralli. Me keerasime auto ühe muti kapsapõllule, aga koostöö kaardilugejaga sobis väga hästi.

Milline oli esimene auto?
Autoks oli tol ajal GAZ 51. Enne veeti selle autoga loomi tapamajja ja kui see seisma jäi, taheti vanarauaks viia. Otsustasime seda vabal ajal ehitama hakata. Teine oli vanast bensiinipütist ümber ehitatud, 60ndatel tehtud ja remondis käinud auto. Sellest sai võistlusauto, kui maha kanti.

Järgmine auto oli GAZ 24?
Taksopargist saime vana Volga takso. Turvakaared sai rallideks sisse pandud. Mäletan, et Paide rallil saime ühel aastal kolmanda koha. Teisi ja esimesi kohti oli ka krossidel ja jääradadel. Kui mingeid varuosi oli vaja, siis Ärmuse Volga küljest võtsime ja tema sai laost uued.

Veel Volgast rääkides, kas viimane võistlus sellega oli Kogulas?
Kogula rallikrossil jah. Pärast seda osteti see Volga ära.

Ja ilma autota mees hakkas kohtunikuks?
Kohtunik olen olnud juba 15 aastat. Saaremaa rallidel olen olnud katsevanema ametis, samuti rahvarallidel. Ka Upa ring-rajal, kui vormelitega sõideti, olin kohtunikuks. Vanasti kolhoosiajal olen ka Pärsamal jäärajasõite korraldanud.

Eesti aeg jõudis kätte ja rahalised võimalused puudusid – polnud enam toetajaid, et oleks saanud sõitmist jätkata. Ükskord kutsuti Lätti võistlema, aga jäi minemata ja nii see sõitmine ära vajus. Kolhoos lagunes 1996–1997. Aga tänu Saare Töölisele said mehed selle ajani võistelda.

Enam rajale ei kipu?
Rallikrossi võib-olla sõidaks. Seema Tarvoga mõtlesime, et 50-aastastele võiks teha eraldi sõidu. Et oleksid võrdsed autod ja selline poolmeelelahutuslik üritus.

Aga kui vanale veokale hing sisse puhuda?
Auto oli enne sõidukorras ja praegu tuleks ainult mootor ja käigukast peale panna. Oleksid need peal, võiks seda rallikrossi ja jääraja jaoks mõeldud autot praegugi liigutada. Teise GAZ-i pealt muidugi saaks. Kuigi tänapäeval selle tehnikaga enam konkurentsis ei oleks. Nagu öö ja päev! Oleks vana värk edasi, oleks tegijaid rohkem.

Rohkem Ennuga enam rääkida ei jõudnud. Mehe eluküünal kustus 24. jaanuaril 2008 a.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)