Saarlase jonniga Juta Pae

Saarlase jonniga Juta Pae

 

Kolmkümmend seitse aastat Tallinnas elanud saarlanna Juta Pae tunneb end kõige paremini sünnikodus Kulli külas Suurekivi talus ja Lümanda söögimajas, vanas pastoraadihoones, mille ta tosin aastat tagasi ostis ja perega toitlustuskohaks korda tegi. Pealinna ta enam tagasi ei igatse. Tallinnasse sõidavad Juta ja Peeter Pae põhiliselt selleks, et metropolis elavat pojapere külastada.

Eelmisel nädalavahetusel võtsid Paed taas Tallinna sõidu ette. Seekord palus Lümanda söögimaja omanik ka toitlustusettevõtte tööperel kaasa tulla. Selleks andis põhjuse Saaremaa aasta naise tiitliga pärjatud ja Platoni ordeniga autasustatud südika saarlanna juubel.

Esmaspäeval täitus kunagisel Pelgulinna haigla meedikul, kes Saaremaale naasnuna üle kümne aasta Lümanda söögimajas nii omakandiinimesi, turiste kui ka kõrgeid külalisi võõrustanud, ümmargune aastaring. Tallinnas korraldasid Juta Pae õde, ansamblis Laine laulnud ja praegu Vanalinna Stuudios tegutsev Marta Oja ning Juta pojapere juubilarile ühe vahva peo.

Enne Tallinna sõitu jõudis Juta Pae eesti rahvale näidata, kuidas muiste ja ka praegu Lääne-Saaremaal maitsvat pannileiba tehakse. ETV võttegrupp valis toidusaate salvestamiseks Saare maakonnas üheks paigaks just Lümanda söögimaja ja pagarmeistriks selle omaniku Juta Pae.

Kadi raadiosse on usinat maanaist mitu korda oma kogemusi edastama palutud. Suurekivi Juta on alguses tagasihoidlikkusest meediameestele ka natukene vastu punninud, aga lõpuks ikkagi oma kogetud elutõed kuulajate-vaatajate ette toonud.

Suurekivi talu ja Lümanda söögimaja perenaine pole argade killast. Tulles Tallinnast tagasi kodusaarele haaras ta piltlikult öeldes kohe härjal sarvist – korrastas sünnitalu, ostis ära Lümanda apostliku õigeusu kiriku enam kui saja-aasta vanuse lagunema kippuva pastoraadihoone, tegi maja koos Peipsi äärest pärit meremehest abikaasa Peetriga korda ning hakkas seal külastajaile lihtsat saaremaist maatoitu pakkuma.

Hoone sisekujunduse ehk disaini eest hoolitses peremees Peeter. Kunstnikukäega meremees maalis söögitubade kaunistamiseks ilusad pildid, millel kujutab Saaremaa mererannikut, loodust, loomi ja linde.
Peeter Pae võib ennast juba ammugi siin paepealsel pinnasel täieõiguslikuks saarlaseks pidada. Kunstnikuhingega peremees meisterdas koos pojapoeg Mikuga aastavahetuseks Lümanda söögimaja ette näärisokud, kuuseokstest kujud, mis praegugi külalisi tervitavad.

Suurekivi pere on alati kokku hoidnud

Kodutalust said Suurekivi tüdrukud, kõik kolm õde, kaasa kodu- ja tööarmastuse. “Meid oli kolm. Saime suurepäraselt läbi. Ühte meist enam ei ole, ta suri noorelt. Marta toimetab Tallinnas Vanalinna Stuudios ikka edasi. Ta on uskumatult jõuline ja hea organisaator,” kiidab juubilar õde Martat.

Meenutades oma lapsepõlveaastaid ütleb Juta, et neil oli väga turvaline kodu. “Ma ei ole oma isa kunagi kurjana näinud. Kui minul meheleminekuiga kätte jõudis, siis oli keeruline valida, kuna nii head meest kui minu isa, oli raske leida,” mõtiskleb nüüdne kauaaegne abielunaine, ema ja vanaema oma kadunud isast.

Juta tööka ja hoolitseva ema murdis mure pärast oma täiskasvanud tütre surma. Mitu aastat elasid vanemad talviti Juta juures Tallinnas, suvel Saaremaal oma talus. Kui sünnikodu tühjaks jäi, otsustaski Juta pealinna tolmu jalgelt pühkida ja taas Saaremaale tulla.

Lümanda koolis tegi Juta kõvasti sporti. Kõrgushüpperekord 1.45, karjapoisitehnikas hüpatud, püsis kaua kooli rekordite tabelis. Sporditüdruk mäletab, et kehalise kasvatuse õpetaja Manivalde Jõgi kostitas spordipoisse ja -tüdrukuid heade tulemuste ning võitude eest kommidega.
“Eks spordi tegemine hoidis ka erksana ja kasvatas tahtejõudu. Koolitee oli viie kilomeetri pikkune. Sõitsime selle maha jalgratastega. Internaati ei tahtnud jääda,” räägib Juta oma koolis käimisest.

Mingi jõud sundis ettevõtlusega tegelema

Kui koguduse õpetaja Innokenti Hiet palvega Juta poole pöördus, et Tallinnast tulnud erksa vaimuga daam aitaks pastoraadi majja rentnikku leida, siis võttiski emaga koos kirikus käima harjunud koguduse liige asja tõsiselt. Tagantjärele tarkusest võib öelda, et õnneks ei tundnud keegi vana tare vastu huvi.

“Ja siis ühel hetkel kirikuõpetaja ütles, et Juta, tee ise midagi. Ma ei tea, kust see mõte tuli, aga siis ma tõesti mõtlesin, et võiksime siin inimestele pakkuda lihtsat saaremaist toitu. See oli muidugi väga võõras ala ja kõik tuttavad hoiatasid, et ma ei hakkaks selle asjaga tegelema, kuna Lümandas oli alles pankrotti läinud hästiremonditud suur söökla. Ometi tundsin, et mingi jõud mind selleks sunnib,” peab ettevõtlik naine tollast sammu õigeks.

Viimasel kümnel aastal on Juta Paest kirjutanud kõik kohalikud lehed ja palju üleriigilisi väljaandeid. Lümanda söögimaja perenaine on esinenud teles ja rääkinud raadios. Nüüd teavad mandriinimesedki, mis on tuhlis ja nott, pannileib ja lestafilee või praetud pallid külma piimaga.

Koha vaim, mis Lümandas, täpsemalt selle vana kiriku ja pastoraadihoone juures hõljub, meelitab söögimajja einestama ja juubeleid tähistama ning teisi tähtpäevapidusid pidama inimesi lähemalt ja kaugemalt.

Prominentsematest võib nimetada presidente ja peaministreid ning riigitegelasi parlamendist ja valitsusest. Tänu Juta ja Peeter Pae oskuslikule tegevusele on lihtsast söögimajast, tõsi küll, millel oma sakstekambergi, saanud mitte üksnes Lümanda valla ,vaid ka kogu Saaremaa
tähelepanuväärsemaid paiku.

Möödunud aasta 9. augusti Maalehest on lugeda:
Juta on oma meeskonnaga väärtustanud esiemade kokakunsti ning pakkunud vaid selle kandi rannarahva toitu. Neid roogi on juba proovinud ja kiitnud nii meie riigi kui ka naabermaade presidendid ja ministrid.
… Juta Pae toob sakstekambri lauale tuhlipudru ja noti ehk kartulipudru ja suitsulihatükkidega kastme. Ruumi seinal kummuti kohal on perenaise vanaonu, kummutil aga ema ja isa, Olga ja Theodor Püti pildid.
… Sellele piirkonnale omast pannileiba tehti laupäeviti. See oli jõukamate aegade toit. Juta Pae sõnul on pannileiva retsept sedavõrd hästi meedias kajastust leidnud, et õpetust siinkohal andma ei peagi.

Jõudu jätkub Jutal rohkemgi kui söögimajas ja kodus askeldamiseks. Lümanda vallavolikogu liikmena juhib ta valla haridus- ja kultuurikomisjoni ning on majanduskomisjoni liige. Komisjoni esimehena võib ta uhkust tunda kahe rahvamaja, Lümanda ja Taritu tegevusest. Lümanda kooli maine on alati kõrgel olnud.

Üha enam võidab populaarsust merelaulude õhtu, mille korraldamisele Juta ka oma õla alla pani. Seda sündmust on muuseas kajastanud ka Lääne-Viru maakonnaleht Virumaa Teataja (7.08. 2007):
Suure elamuse osaliseks saime Lümanda III merelaulude õhtul, kus meil oli võimalus kaasa laulda. Kontsert toimus Lümanda söögimaja õuel, kus lõunalauas pakuti meile tuhlitrampi, notti ning mahetalu ökopiima.

Tänavune, arvult neljas merelaulude õhtu toimub 5. juulil ja ikka sealsamas Lümanda söögimaja õuel. Aastaid tagasi kavatses Juta sinna ka väikese laululava ehitada, aga selle rajamine läks luhta. “Ju siis pole taris, saab ka ilma lavata laulda. Möödunud aastal oli platsi peal 700 inimest. Kui see arv kasvab läheb meil siin kitsaks,” muretseb (mere)laulu ja tantsu armastav saarlanna.

Valla majanduskomisjoni liikmena teab Juta nimetada noori edukaid ettevõtjaid, tänu kellele majandusasjad tasapisi edenevad. “Mulle meeldib noor ettevõtja Marko Berens, kes teeb tõrva. Lümanda lubi on kuulus. Panime ka sellele vanale majale uued aknad. Lümanda poisid teevad aknaid ja uksi. Ettevõtjaid on, aga neid võiks rohkem olla,” võtab Juta valla majanduse hetkeseisu lühidalt kokku.

Söögimajal on oma püramiididki

Juta Pae tegeleb ka majutusega. Turistid saavad ööbida sealsamas söögimaja juures, kus pilku püüab ka kaks miniatuurset püramiidi. Väidetavalt magab inimene püramiidis rahulikult ja kosutavalt. Juta võib seda kinnitada. Tema ise on püramiidis ööbimise ära proovinud.
Tallinna sõbrad ja tuttavad käivad Suurekivil ja Lümanda söögimajas üsna tihti. “Nad on kadedad, kui näevad, et mul läheb siin hästi,” ei saa Juta tallinlaste kommentaare endale jätta.

Üheks suurpäevaks oma elus peab Juta 14. jaanuari aastal 2004. Sel päeval anti saarlannale Tallinnas Issanda Muutmise Kirikus üle Platoni orden. Ikka selle eest, et ta on ihu ja hingega aidanud oma kodukirikut ning taastanud kenasti endise pastoraadihoone. Suvel on söögimaja omanik tihti turistidele kirikus ka giidiks. “Inimesed teavad, et kiriku võti on minu käes. Nad tulevad siia. Ma viin siis turistid kõrvalolevasse kirikusse ja räägin seda, mida ma sellest pühakojast tean,” jutustab Juta.

Saaremaa aasta naise 1998 tiitlit ja Platoni ordenit peab hiljutine juubilar väga suureks tunnustuseks. “Neist ei osanud ma unistadagi, aga nii on läinud. Tunnen endiselt heameelt, kui saan oma külalistele pakkuda neidsamu lihtsaid toite, näidata kirikut ja sellest rääkida ning rääkida ka Lümandast ja Saaremaast. Jälle tuleb uus kevad ja algab turismihooaeg. Me oleme selleks valmis,” rõõmustab Juta Pae.

Lümanda söögimaja alustab peagi oma 12. tegevusaastat.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 166 korda, sh täna 1)