Lepingukuningas JAAN POSKA inimlik portree. Tartu rahu – 88

Jaan Poska on kahtlematult Eesti poliitilise panteoni üks auväärsemaid kujusid. Samas aga oleks tänasele lugejale ilmselt huvitav veidi teada saada selle Laiuse köstri Jaan Poska poja Jaan Poska (1866–1920) inimlikumast palgest?

Noorema Jaan Poska inimlik ja kodune pale avaneb hästi tema kirjades lähedastele, mida täna säilitatakse Eesti Ajalooarhiivis Tartus.  

Jaan Poska kosjad
Üks vana ütelus kõlab: iga suure mehe selja taga seisab suur naine. Jaan Poska kirjades tütar Veerale käib ikka läbi “Mamma”. Kes oli siis Poska pere Mamma?

Poska pere Mamma oli Constance Poska (1876–1923). Oma tulevase naisega kohtus noor Tallinna advokaat Poska advokaadist kolleegi Kinievi juures. Poska armus kolleegi laste koduõpetajasse Constance Ekströmi. Noor koduõpetaja oli Vanaturul klaasitöökoda ja äri pidava rootslase Ivar Ekströmi ja tema eestlannast naise Josephine Amalie tütar.

Pärast Töchterschule lõpetamist oli noor naine olnud koduõpetajaks Soomes, kuid tulnud siis Tallinna tagasi ja nii teeninud ta leiba Tallinna advokaadi peres. Noore koduõpetaja elu polnud kerge olnud, sest tema ema oli varakult surnud ja isa kasvatanud kahte poega ja kolme tütart üksi.

Kui noor advokaat kihluse järel oma väljavalitult tema suurima unistuse kohta küsinud, mida ta tahaks kohe täita, siis olnud vastus üllatav – Constance polnud elus veel kunagi voorimehega sõitnud. Ja nii “sõitnud nad siis kahekesi, noored ja õnnelikud, voorimehega Kadriorgu”. Sel hetkel nad ilmselt veel ei teadnud, et Kadriorus saab olema hiljem nende ühine kodu.

Oma erakordse ilu päris Constance emalt, keda olevat Tallinna bürgerite ja tsunftirahva hulgas nimetatud “die schöne Frau Ekström”.
Jaan Poska, kes ise pärines 12-lapselisest köstriperest, kus pere suurim rikkus olnud just lasterikkus, olevat aga tulevaselt äiapapalt saanud hirmutuse, et tütrele kaasavara pole tal anda. Selle peale olevat noor advokaat uhkelt teatanud, et ta tulnud tütart kosima ja mitte kaasavara.

Lapsepõlveunistuste osast inimeste edasises käitumises annab väga hea pildi üks väike kild – nimelt kui Jaan Poska oli juba Tallinna linnapea, siis olevat lapsepõlves voorimehega sõitmisest unistanud Constance pärastlõunal sõitnud oma mehele tööle vastu tavaliselt voorimehega ning siis sõitnudki nad kahekesi, nagu vahetult pärast kihlust, koos uhkelt koju. Linnapea Poska ei saanud ilmselt seda proua väikest soovi pahaks panna.

Jaan Poska kui pereisa

Jaan Poska pere lugu on seotud Tallinna vanalinnaga, kus ta elas esialgu Pikk tänav 49 ja siis Lai tänav 5. Tema elu viimane periood on aga seotud Kadriorus Liiva tänav 8 asuva majaga.

Kadriorgu kolimine oli perele pikemaajalisem plaan, mis ilmselt ei täitunud nii kiiresti, kui esialgu ehk loodeti. Tütar Veera mälestustest saame teada, et sellest Kadrioru majast oli peres juttu juba 1906. või 1907. aastal. Laste jaoks tundus suure imena, et selles majas pidi neil tulema elektrivalgustus – vajuta ainult nupule ja tuli hakkab lambis põlema.

Liiva 8-sse asumine oli suur sündmus: võttis tükk aega, enne kui lapsed jätsid elektrilülitid rahule, seni olid nad lampe muudkui süüdanud ja jälle kustutanud. Poska püüdis oma perele teisigi uue aja imesid muretseda. Nii näiteks rajati maja õuele purskkaev ja lastele oli suureks imeks ka perekonna esimene tolmuimeja. Poskade peres teenijaks olnud vanaproua Sander leidnud selles tolmuimejas isegi Jumala olemasolu kinnituse, sest tolmuimemine on ju tõeline ime.

Jaan Poska sai oma elu jooksul rikkaks laste arvult ehk rohkemgi kui maise vara poolest, sest nagu kirjutab tütar Veera oma mälestustes, oli ema Constance, kes 1923. a 46-aastaselt suri, sünnitanud kümme last, kellest Jaan Poska surma järel aastal 1920 oli pärijatena elus kaheksa: Xenia, Veera, Tatjana, Jaan, Anna, Helene, Niina ja Jüri.

Jaan Poska riigi- ja pereasjade lahendamise vahel

Eesti poliitikute omavahelisi suhteid ja perekondlikke suhteid on seni vähe uuritud. Süvenemine Jaan Poska perekondlikku kirjavahetusse annab aga aimu, et pere- ja riigiasjad polnud tollastel pereisadest poliitikutel-riigimeestel sugugi väga kindlalt erinevates sahtlites.

Pere- ja riigiasjad vajasid sageli üheaegset ja kiiret ajamist. Jaan Poska kirjadest on siin väga ilmekad kolm Eesti Ajalooarhiivis säilitatavat kirja.
11. septembril 1919 kirjutab minister Jaan Poska välisministeeriumi kirjapaberil kirja oma tütar Veerale Haapsalusse. Me saame teada, et Poska on parajasti üle pea seotud tööga ministeeriumis ja kurdab: “Tegemist on nii palju ja töötegijaid nii vähe, et ei suuda ära minna.” Ta lubab aga kindlasti jõuda tütar Veera ja Timotheus Grünthali pulma.

Samast kirjast võime lugeda, et köstri pojast Poska, kes oli õppinud Riia vaimulikus seminaris, ei jäta lähedastele südamele panemast, et need tunneks muret, et kirikukoor laulatuseks end ette valmistaks ja et “noored ei unustaks õigeaegselt kirikus käia ja end maha kuulutada lasta, sest muidu võib selle formaalsuse pärast laulatus ära jääda”.

Samas kurdab ta tütrele, et ka Mamma ei saa Haapsalusse tulla enne teisipäeva, sest peaaegu kõik riided, mis proua Poska olevat Pariisis ostnud, olevat ära varastatud, mille kohta pereisa arvas, et “ilmselt siiski Tallinnas”.

Vanaisaks valmistuva Jaan Poska viimane kiri

Tütar Veerale kirjutatud kirjadest on väga huvitav 24. veebruaril 1920 kirjutatud kiri, mis algab õnnitlusega: “Tervitan emand Grünthali Eesti iseseisvuse kaheaastase juubelipäevaga.”

Kirjast saame veel teada, mis oli juhtunud Tartu rahu allakirjutamisele järgnenud kolme nädala jooksul. Poska kirjutab, et “lepingu tegemisele järgneb tema täitmine ja see tekitab hulk küsimusi, mis lahendamist nõuavad”. Samas kurdab Poska tütrele, et viimasel ajal oli ta olnud sunnitud laenu võtma, mille tagasimaksmine sunnib kolme eraametit juurde võtma, mis kogu aja ära võtavad.

Väga isiklik ja viimane kiri tütar Veerale pärineb 4. märtsist 1920, kus vanaisaks saama valmistuv Jaan Poska annab tulevasele emale nõuandeid, “mille üle rääkimist Mamma heaks ei peaks, kui ta teada saab”. Täpsemalt aga jagab ta soovitusi, kuidas noorpaar peaks end lapse ootamise erilisel perioodil ülal pidama armurõõme maitstes.

See kiri läkitati Tallinnast teele alles 5. märtsil 1920, sest Poska tahtis sellele lisada suure saksakeelse piltidega raamatu lastehoiust – kuigi ise kirjas märkis, et ega vaid raamatu järgi elada saa –, millesse ta kirjutas pühenduse: “Minu esimese lapselapse kallile emale. Isa.”

Tütar sai selle kalli saadetise Kuressaares kätte alles pärast seda, kui pärale oli juba jõudnud teade Jaan Poska surmast.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 218 korda, sh täna 1)