Reedesel päeval paati merre lasta ei tohi… (1)

Reedesel päeval paati merre lasta ei tohi...

 

Põline Muhu mees Kaarel Tüür (30) peab Nõmmkülas koos kahe osanikuga Väikest Paadivabrikut, mille aastakäive ulatub poole miljoni kroonini. Kaarel on lõpetanud merekooli laevajuhi paberitega. Mõte ise paate tegema hakata tekkis 2003. aastal Aafrikas laevas igavledes. Tuli koju ja otsis üles vana paadimeistri, kes ettevõtmist juhendaks – mingisugust eelnevat kogemust ju polnud.

Meistri abi piirdus aga kahe telefonikõne ja kahel korral kohal käimisega: esimest korda, kui kere valmis sai, teist korda, kui Kaarel oma esimese puidust paadi juba päris valmis oli saanud. Meister jäi tehtuga väga rahule, sest kolhoosiajal ehitatud paatidega võrreldes sai kvaliteet tunduvalt parem. “See oli traditsiooniline Eesti paat, aga joonised tegin sellele ise,” peab Kaarel asjade käiku normaalseks.

Kuidas on ikkagi nii võimalik, et n-ö mees metsast teeb praktiliselt iseenese tarkusest paadi valmis?

“Eks ma kooliajal panin ka laevaehitusest üht-teist kõrva taha ja see andis edaspidiseks põhja alla. Teoreetilised teadmised olid olemas ja puutöökogemused… ju need siis antud on,” jääb Kaarel tagasihoidlikuks, tunnustades samas merekoolist saadud teadmisi.

Esimene paat koduõuel

Esimese paadi, millega siiani merel käib, tegi Kaarel oma koduõues valmis kahe kuuga, abiks isa ja kuiv suvi. Aurukastid said Kaarli enda sõnul küll algelised, kuid toimisid hästi. Tööpäevad venisid vahel lausa 14-tunniseks, sest siis käis Kaarel veel samaaegselt merel – kaks kuud laevas ja kaks maal. Seetõttu pidi paadi valmimine tahes-tahtmata kahe kuu sisse mahtuma.

Oksavaba männilaua saamisega oli aga tükk tegemist ja praeguseks on Kaarel kohalikust materjalist loobunud. Paadimeister leiab ka, et klassikalisi 5–6-meetriseid tõrvatud võrgupaate, millel mootor sees, pole mõtet teha.

On liialt aega ja materjali nõudev, mis omahinna kõrgeks ajab ja kalur seda osta ei jaksa. Kalurid lähevad üle ka n-ö plastikule, vanad puupaadidki saavad plastikust uue kuue. Edasiseks tendentsiks maailmas on aga alumiiniumpaatide kasutamine tööpaatidena.

Esimesele puupaadile järgnes kohe teine, mille tarvis sai juba katusealune ehitatud. Materjal läks maksma umbes 20 tuhat krooni, nii et kokkuvõttes ei tulnud hind väga kallis ja soomlasest tellija jäi rahule.

Edasi tulid juba remondipakkumised ja ettevõtmist tuli laiendada. Et kolhoosiaegne paadiehituskompleks oli müüki pandud, ostis osaühing selle 2005. aastal ära. Paraku pole suudetud siiani veel nii palju investeerida, et renoveerimistöödega alustada ja ruumid korralikult soojustada. “Katus on peakohal ja tööd saab teha,” tõdeb Kaarel.

Praegu ongi põhitööks remontimine, uute paatide tellimusi on vähe. Puupaate on firmas tehtud kokku viis: üks endale, üks Norrasse, üks Rootsi ja kaks Soome. Uusi paate tellitaksegi väljastpoolt Eestit, peaasjalikult Soomest. “Soomlased on väga paaditeadlik rahvas, teavad täpselt, mis tähendab kvaliteet,” tunnustab Kaarel põhjanaabreid.

Arvan, et paari aasta jooksul tehtud viis paati polegi nii vähe. Kuid Kaarel vaidleb vastu, et on ikka vähe – kolhoosiajal tehti üks paat kuus. Kuid siis oli nõudlus suurem. Teha jõuaks neid ka praegu rohkem, kui tellitaks.
Paatide remont tähendab mädade puitosade väljavahetamist ja tehnika uuendamist. Kuna ruumid on suhteliselt jahedad, siis plastikuga ehk polüestervaiguga katmine kõne alla ei tule – see nõuab kõrgemat temperatuuri.

Üks haruldasi töid oli 1949. aastal ehitatud Rootsi kaatri renoveerimine. “Eks vana paadiga ole samuti nagu vana autogagi, et hakkad ühest nurgast nokkima ja siis tuleb välja, et ei jäägi muud üle, kui tuleb uus kere teha,” selgitab Kaarel ja lisab, et Saare Paadi endine juht Peeter Laum on tihtipeale abiks olnud ja remontivajavaid paate siia suunanud.

Remondi saanud aluseid tuleb kokku paarikümne ringis. Kõige suurem neist on siiani olnud 9 m pikkune ja 2,5 m laiune mahagonipuust kaater, mille kodusadamaks Pärnu ja mis sealselt jahtklubilt ilusaima puulaeva tiitli sai.

Tänu korralikule koduleheküljele pole Kaarel pidanud vajalikuks firma reklaami mistahes infokataloogidesse panna – internetist leitakse nad hõlpsasti üles.

Tööjõudu napib

Samas leiab Kaarel, et reklaami tegemisel on teatud mõttes käärid – liiga palju reklaami ei saa lubada, kuna tellimusi tuleks palju, tööjõudu aga napib. “Ma pean kõikide asjadega end kursis hoidma, kuid heameelega teeksin ise tööd. Aga nüüd peab materjali hankima ja muude majandusküsimustega tegelema, sest mehed jõuavad teha küll,” põhjendab Kaarel.

Tegelikult tehaksegi töö ära koos vennaga. Kuid praegu on teist aastat juba praktikal kolm Kuressaare ametikooli poissi, kellest Kaarli sõnul asja saab. Kui nemad ka oma tuleviku paadiehitusega siduda otsustavad, siis võiks järgmisest aastast tellimusi juba rohkemgi võtta. Rootslastega on Kaarlil mitu kõnelust olnud, sealt tahetakse jahte siia remonti tuua, aga töökäte nappus on sundinud ära ütlema.

Mis palka puutub, siis Eesti keskmise palga saab paadiehitaja kätte. “Alla seda südametunnistus maksta ei luba,” on firmajuhi otsus kindel.

Paaditegijaks saamise üheks eelduseks peab Kaarel ruumilist nägemist, oskust ette kujututada, missuguse kujuga paat valmis tehtuna on. Üks vana tarkus, millest iga paadimeister kinni pidama peab, on järgmine: ühtki paati reedesel päeval vette lasta ei tohi! Enamgi veel – sel päeval pole ühegi uue tööga soovitatav alustada. “Meil oli ühe remonditud paadiga nii, et kiiruga läks meelest ära, et on reede, ja paat sai sisse lastud. Mõni päev hiljem sõitis see aga vindi kivi otsa puruks,” meenutab Kaarel.

Materjal tuleb Tallinnast

Vajaminev materjal ostetakse Tallinna puidufirmadelt, kes selle omakorda Rootsist servamata lauana saavad. Rootsi jõuab mahagon Aafrikast, kust Kaarel isegi seda puitu vedanud.

Kaarlil ongi plaanis edaspidi mahagonile üle minna. “See on hea jämeda tüvega puu, ilma oksteta, ja materjali, mis paadikere valmistamiseks läheb, maht ei ole nii suur,” selgitab paadimeister. Kui võrrelda mändi mahagoniga, siis viimane paadi hinna suurusjärku väga ei mõjuta.

Põhjus on lihtne – männi puhul tuleb laudu rohkem valida ja oksaauke välja puurida, see suurendab aga kokkuvõttes tunduvalt ajakulu. Kuigi männi ja mahagoni keskmine tihedus on 500 kg/m3, on mahagon raskem ja männist vastupidavam. “Ega ta nüüd ülearu hea puu ka ei ole – ta on suhteliselt rabe puu, mitte nii sitke ja löökide suhtes õrnem kui mänd,” vaeb Kaarel erinevaid plusse ja miinuseid.

Konkurente on vähe

Et puupaadiehitajaid on vähe ja plastikpaadid konkurentsi ei paku, siis ütleb Kaarel, et tööd konkurendid tal kindlasti käest ära ei võta. Puupaate teeb Saaremaal veel Vätta Puit. Seal saavad paadid valmis vanema vormi järgi ehk siis nii nagu kolhoosiajal tehti. “Neil on tellimusi rohkem, nad teevad kiiresti ja hästi,” kiidab Kaarel teise firma tegijaid, kuid lisab, et ise püüdleb ta rohkem n-ö viimase lihvi poole.

BMW 1947

Et firmajuhi kontoris seisab seina ääres uunikum – 1947. aasta mootorratas BMW –, siis küsin selle hobi kohta. “Eks paadiehitus ole ka hobi,” naerab Kaarel ja räägib, et rattahobi ulatub kooliaega, kui ta kaheksa aastat tagasi tumma mootori ja roostes raamiga tsikli päranduseks sai. Siiski oli sõiduriist komplektne ehk teisisõnu – “kõik vidinad olid olemas”.

Samas ei pea Kaarel ratast, mille juures peale kroomimise kõik tööd ise tehtud, väga unikaalseks, sest selliseid R35-tüüpi olevat Eestis palju. Nõudlust nende järgi siiski on, kuid Kaarlil pole enda sõnul vajadust seda raha saamise eesmärgil maha müüa veel tekkinud. Kuigi 60 000 krooni pole sugugi väike raha. “Suvel ikka väikesed tiirud teen, aga ega ta mugav sõiduriist ole, sest tagumised amordid puuduvad, neid polegi ette nähtud,” on peremees kriitiline.

“Poolik tellija”

Edasi läheme juba töökotta või õigemini paadivabrikusse.
Ühe paadi juures käib ettevalmistav töö, mis pealtnäha meenutab pahteldamist. “Sellele tuleb klaasriie kuni veeliinini peale ja et klaasriie nurga seest hästi välja painduda ei taha, peab vuugid veidi libamisi tegema,” selgitab Kaarel tööprotsessi.

Edasi juhatab Kaarel mind ühe seina ääres oleva paadi juurde ja eemaldanud katte, ütleb, et siin on tegemist “pooliku tellijaga”. Tegu oli tellijaga, kes ise täpselt ei teadnud, mida tahab, aga kui paat valmis sai, ei meeldinud talle selle liiga klantsiv pind. Nüüd üritatakse paati ise maha müüa, hinnaks 50 000 krooni koos käibemaksuga. Kui avaldan nii odava hinna üle imestust, teeb Kaarel asja kohe selgeks – kuu aega ehitamist, kahe mehe keskmine Eesti palk ja materjal.

Kiidan paadi saledat välimust, kus pardalauad vaheldumisi männi- ja tammepuust ning toreduse pärast mahagonipunnidki peale pandud. Kaarel ütleb, et see sobiks hästi mõisahärrale tiiki.

Üritan asjatundlikkust üles näidata ja pakun välja, et ilmselt on järve või mere jaoks ehitatava aluse puhul ka erinevad nõuded ja ettekirjutatud reeglid. Kaarel naerab selle peale ja kinnitab, et hea paat on igal pool hea. Veel saan targemaks, et paadi merekindlus oleneb üldjoontes selle suurusest, kuid ka suurt paati on võimalik kehvaks ehitada.

Paadivabrikus

Käsil on omakandi mehe plastikkerega Carabella remont, kus tuleb uuendada puitosad. Rootsist ostetud paadile on saatuslikuks saanud tekkide ja pakkide omal ajal moes olnud katmine vakstulaadse kattematerjaliga. Kuid vigastuste tõttu pääses vesi katte alla ja hakkas seal puitu mädandama. Katte eemaldamisel tuli aga alt välja ilus tammepuust tekk, mis edaspidi jääbki lahtiseks.

Järgmise ukse taga ootab tõeline iludus – valmimisjärgus mahagonpaat! Kujutan ette, kuidas see varsti, tääv võimukalt püsti, innuka päramootori jõul laineid lõikab.

Tellimus tuli Rootsist ja tegu oli restaureerimisprojektiga. Et aga paadi kere seisukord väga vilets oli, tegi Kaarel omanikule ettepaneku hoopis uus kere teha. Nii sündiski koopia. Kui kaua niisuguse paadi tegemine aega võtab?
Kaarel rehkendab ja ütleb täpse numbri: seni 450 töötundi. Imestan jällegi töö kiiruse üle, kuid Kaarel selgitab, et mööbli tegemine ja paadi sisu kallal nokitsemine võtab veel vähemalt sama kaua aega. Omanik tahab paadis olevad istmed restaureerida, kuid Kaarel teeks kõik uued. Millise lahenduseni jõutakse, näitab aeg.

Rock City jaoks uus uks

Kui Kaarel omaniku käest aluse kõrgust küsis, sai ta vastuseks – 3 meetrit 80 sentimeetrit. Seetõttu raiuti seina 4×4 auk ja paigaldati uus uks, et saaks paadi ikka katuse alla vedada. Kui paat aga veest välja tõstetud oli, selgus, et äsjatehtud uksel napib siiski veel kõrgust 5 sentimeetri jagu.

Nõnda siis ehitati alusele remondi tarvis ümber kilest “kasvuhoone”, mida kütta saab ning mis tuule ja vihma väljas hoiab. Paadiehituse juures on vihm halb abiline – lauad hakkavad niiskust saanuna “mängima” ja ka tõrvamise jaoks peab puu kuiv olema.

Samas ei pea Kaarel uue ukse paigaldamist tühjaks tööks. “See on mugav uks,” kiidab ta tehtut.

Et me juba õue oleme jõudnud ning mina paadivabriku jaoks suureks osutunud Rock City’st pilti üritan saada, viib Kaarel mind eemal asuva hoone juurde, kus veel üks paat remondiootel. Tegu on Rootsist saabunud alusega, mis saadeti kohale, ilma et omanik oleks eelnevalt uurinud, kas seda on üldse võimalik restaureerida või mitte. Kaarel hindab paadi olukorra üpris armetuks ning seega läheks remont sama kalliks kui uue ehitamine.

Paadiehituse süda – aurukast

Nii lubab Kaarel mul aurukasti kohta öelda küll.

Kui kaua peavad lauad seal sees olema?

“Oleneb auru intensiivsusest ja rõhust. Kuid 18 mm paksune laud on poole tunniga tehtud,” selgitab Kaarel. Laud muutub sellega nii pehmeks, et “paarimeetrise läbimõõduga ringi saab muretult”. Kummaline on kuulda ka seda, et tammepuu läheb palju kergemini “pehmeks” kui mänd. Kuna aga mahagon on läbikasvanud puu, siis võib seda isegi külmalt painutada – kergesti see ei purune.

Samas jahtub laud ka üsna kiiresti maha, seepärast tuleb see umbes 5 minutiga fikseerida, pärast on aega naelutada. Kui on näha, et tulemus pole piisavalt täpne, rändab laud tagasi aurukasti, ja seda vahel ka mitu korda.

Uus suund – luksusalused

Nüüdseks on Kaarel arvamusel, et ka paatide remontimine tuleks lõpetada ja orienteeruda vaid luksuskaatrite ehitamisele. Selleks tuleb teha projekt ja üritada Kaarli sõnul enne müüa, kui alus valmis saanud. Seisupeale nii kallist asja teha ei saa.

Minnes mõtlen, et ju see laua mitmekordne aurutamine ole tingitud nii iseendalt kui ka teistelt täpsuse ja filigraansuse nõudmisest.
Kaarli ergas ja otsiv vaim lubab aga otsuseid langetada, mis firma heale käekäigule tulevikus vaid tuult purjedesse puhub.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 451 korda, sh täna 1)