Oskus armastada on hinnatuim inimlikest põhiväärtustest

Oskus armastada on hinnatuim inimlikest põhiväärtustest

 

Eluks pluralistlikus ühiskonnas ja maailmas, kus tuleb kokku puutuda erinevate maailmavaadete esindajatega, muutub järjest olulisemaks üksteisemõistmine, respekt, avatus, oskus armastada, valmisolek dialoogiks ja koostööks, et jõuda pädevate valikute tegemiseni ning enese ja teiste toimimise väärilise hindamiseni.

Andeksandmine on kõige suurem teadlik ja inimväärikas topeltandmine. Ja andekspalumine on halva teadlik ehk inimväärikas heaga asendamine. Siinjuures tasub meeles pidada, et suuremeelse andeksandmisega võib teinekord märkamatult liialegi minna. Kogu südamest andekspalumisega seda aga ei juhtu.

Psühholoog Erich Fromm on öelnud, et armastus on kunst, mida tuleb õppida samamoodi nagu kõiki muidki kunstiliike, ja et armastamisvõime on üks põhimõtteline loomuomadus, mis ühes inimeses on olemas suuremal, teises vähemal määral, kujundades inimeses põhimõttelist suhtumist kogu teda ümbritsevasse keskkonda ja see ei ole seotud vaid ühe konkreetse inimese või objektiga.

Oskus armastada tähendab avalikult näidata oma huvi ja oma rõõmu, jagada oma arusaama teistega, läheneda neile soojuse ja huumoriga, aga see tähendab ka oskuslikku kurbuse ja viha väljaelamist. Armastada oskav inimene mõtleb alati rohkem sellele, mida ta ise anda võib, kui sellele, mida ta teiselt võtta saab.

Suur osa inimesi seevastu nuputab aga pidevalt selle üle, kuidas teistelt veelgi rohkem armastust saada, mitte selle üle, kuidas ise teistele armastust anda. Tihti on oma isiklik heaolu tähtsam neil, kes ennast valjuhäälselt „heategijateks“ nimetavad. Suures hädas on aga hoopis nn pahad inimesed palju suuremad aitajad. Kes tõeliselt teist inimest armastab, teeb seda alati vastuteenet ootamata.

Oskus armastada eeldab seda, et me usume iseenda jõusse. Kes seda ei suuda, sellel on alati hirm midagi endast ära anda. Kes tahab armastada teist inimest, peab kõigepealt aktsepteerima ja armastama iseennast. Sest vaid see, kes armastab iseennast, on suuteline ka tõeliselt teisi armastama. Kes armastust teistele jagab, see reeglina saab seda ka vastu. Ta äratab teises tähelepanu enda vastu ning kutsub temas esile positiivseid tundeid ja ootusi.

Kuidas tekib oskus armastada?

See, kui tugevasti inimeses armastamise oskus välja kujuneb, sõltub olulisel määral sellest, kui palju armastust on see inimene ise lapsepõlves kogenud – millised on olnud tema kogemused seoses armastusega oma ema, isa ja kõigi teiste esimeste temaga seotud inimeste poolt.

Kellel on varases lapsepõlves armastusest puudu jäänud, see on täiskasvanuna vähem võimeline armastama kui see, kes pole kunagi pidanud hirmu tundma selle pärast, et teda võidakse eemale tõugata.
Armastus ei ole kunagi juhus. Oskus armastada või mitte armastada ei sõltu sellest, kas see „õige“ on leitud. Igaüks, kes meis positiivseid tundeid äratab, on teatud mõttes see „õige“.

Siiski sõltub kõik sellest, milliseks me ise sellise kohtumise muudame. Me peame olema valmis teist inimest tegelikult vastu võtma ja seda ka selliste omadustega, mis meie arvates ei ole „õiged“, kuna nad erinevad meie enda ettekujutustest. Kuid see, kelle eesmärk on otsida mingist suhtest üksnes omaenda perfektset vastaspoolust, ei suuda kunagi armastada.

Mis arendab oskust armastada?

Et armastamisoskust ja -võimet arendada ja välja elada suuta, on vaja ka väliseid tingimusi. Ei piisa ainult sellest, et omatakse head tahet endast midagi anda. Selleks tuleb luua ka võimalused, kuidas, millal ja kus oma armastust näidata.

Selleks tuleb aega ja energiat kulutada. See, kes oma lähedaste jaoks ilmaski aega ei leia, on vaevalt võimeline endast midagi teistele andma või neisse mõistvalt suhtuma.

Oskus armastada tähendab sagedasi kompromisse isiklike soovide, karjääri, perekonna, partneri ja lähedaste vahel. Seepärast on näiteks ühiselt veedetud nädalalõpp omavahelise suhte jaoks sageli palju parem kui see, kui teineteisest kogu aeg eemale hoidutakse – ja seda isegi siis, kui see ühise õhtu veetmine endale teinekord niipalju huvi ei pakugi ning kui teineteisele on vähe öelda või kui vahel on koguni riieldud.

Olenemata asjaoludest, ei ole olemas süüd, vaid on olemas oskamatusest tingitud vead. Vigu saab aga õnneks (peaaegu) alati parandada. Peame ainult oskama andestada ja mitte püüdma kleepida teisele külge seda halba, mida me võib-olla pole mõistnud või julgenud tunnistada kui iseenda eksimust. Kokkuvõttes ei ole armastus mitte midagi muud kui omaenda väärt omaduste vastupeegeldus teistes inimestes, alati, ka siis, kui talle kõik lubatud on või kui talle kõik ära öeldakse!

Mis arendab armastusvõimet?

Igaühel meil on oma lähedastele teatud ootused, mida meil ei ole kellegi teise suhtes. Positiivseks ootuseks on jagamatu tähelepanu, mida väljendavad armastuse ja hoolivuse sõnad ja kehakeel, lojaal-sus, püsivus, seks, seltskonna pakkumine, nõusolek, julgustamine, sõprus, truudus, ausus, usaldus, austamine ja aktsepteerimine.

Positiivsete ootuste poole püüeldes võib tekkida võimalus sattuda silmitsi vastupidiste ootustega. Kui me ise ei ole teadlikud oma ootustest, ei saa me neid ka partnerile väljendada. Väljendamata ootusi püütakse teada saada mõtete lugemise abil, mis on otseselt seotud eelnevate kogemustega oma suhetest. Sel puhul kantakse üle eelmise suhte sarnases situatsioonis toimunu käesoleva suhte sarnasesse situatsiooni, ehk tehakse minevikul põhinevaid oletusi.

Armastusvõimet aitavad arendada:

Vastutustunne teiste ees kõikides eluvaldkondades, eelkõige vaimsetes.

Lugupidamine teise inimese vastu. See tähendab, et teist inimest nähakse ja aktsepteeritakse sellisena, nagu ta tegelikult on, et teda nähakse tema ainulaadsuses, ilma et tahetaks tema üle valitseda või teda muuta.

Hoolitsemine, toetus ja abi, mis muudab teise inimese elu kergemaks ja ilusamaks.

Usk teise inimese armastamisvõimesse ja lojaalsusesse.

Kui oodatakse partnerilt enda vajaduste mõistmist, siis tuleb talle oma vajadustest rääkida, mis tähendab, et esmalt tuleb enesele selgeks teha see, mida tegelikult vajatakse.

Ei saa oodata partnerilt tunnete mõistmist, kui ise ei olda võimeline talle rääkima sellest, mida tegelikult tuntakse.

Kui ei mõisteta või kui on vastuvõetamatu see, mida partner teeb, siis on alati mõistlik tema käest küsida, mida ja miks ta teeb, ja vastupidi.

Maailma mitmepalgelisusele vaatamata on meie igapäevased (suhte)probleemid paljuski sarnased. Inimene vajab mõistmist ja teadmist, et ta on olemas nii enese kui teiste jaoks.

Hea lugeja, kui tunned nüüd, et Sul on nii mõnigi katkine suhe, mis on Sulle väga oluline ja mida parandada soovid, siis hoolitse selle eest, et see nüüd kohe tehtud saaks!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 50 korda, sh täna 1)