Mente et manu – käte ja mõistusega

Mente et manu – käte ja mõistusega

 

Tallinna tehnikaülikool on sama vana kui Eesti Vabariik ja tähistab sel aastal oma 90. sünnipäeva. Juubeliürituste alguseks on maakonnapäevad Saaremaal, kellega pealinna kõrgkooli suhted tihenesid veelgi 9 aastat tagasi, kui Kuressaares avati TTÜ kolledž.

Kolmapäeva õhtul, pärast rahvatantsuansambli Kuljus humoorikat, tempokat ja väga professionaalset esinemist Kuressaare kultuurikeskuses, küsisin Tallinna tehnikaülikooli rektorilt Peep Sürjelt:

Kuljuse tantsijad on tehnikavaldkonna tudengid. Tehnikat peetakse sageli ka igavaks, kuid need noored oma tempoka esinemisega panid saali kaasa plaksutama ja paljusid oma tudengiaega tagasi igatsema. Millise tundega vaatasite teie Kuljuse esinemist?
Uhke tunne on olla sellise kooli rektor, kus tudengid on nii mitmekülgsed. TTÜ on karm kool, kus ilusate silmade eest diplomeid ei jagata. Meil on suurepärased koorid, ma ei räägi siin ainult Tehnikaülikooli Akadeemilisest Meeskoorist, kes on Eesti Muusika karika võitnud ja kõik kohalikud staarid ja staarikesed uppi laulnud.

Meil on Akadeemia Naiskoor, mõlemal kooril on vilistlaskoorid, meil on puhkpilliorkester, meil on üliõpilasteater ja meil on muidugi rahvatantsuansambel Kuljus. Kõigi nende tegijad on tasemel ja fanaatikud selle sõna kõige paremas tähenduses.

TTÜ ei ole enam ammugi selline klassikaline rauakool, nagu teda hellitavalt kutsuti. Meil on 40% tütarlapsi ja 60 % poisse. Minu teada oleme ainus kõrgkool Eestis, kus poiste arv on ülekaalus. Mõnes teaduskonnas, näiteks majanduses ja humanitaarias, on küll tütarlapsed ülekaalus. Meie kaheksast teaduskonnast viis on tehnilised teaduskonnad ja kolm on n-ö pehmemad.

Kui oluline on ühe riigi jaoks tehnikaalase kõrghariduse andmine?
Olen ikka rõhutanud, et ilma tehnikaülikooli lõpetajateta poleks Eesti täna see, mis ta on. Mul oli eelmisel suvel lõpuaktuste käigus au üle anda
50 000-s TTÜ diplom. Selline arv on ühe väikese riigi jaoks, kus on 1,3 miljonit elanikku, väga suur, ja ma arvan, et meie lõpetanud on palju teinud Eesti riigi hüvanguks.

Tihti ei oska me hinnata tehnikainimeste panust. Oleme harjunud sellega, et vesi tuleb kraanist ja elekter tuleb seinakontaktist. Me ei anna endale aru, kui keerulised protsessid ja tehnoloogilised liinid on enne seda, kui vesi kraani ja elekter seinakontakti jõuab. See on töö, mida peab hindama. Elame põhjamaal, kliima on meil karm ja ilma insenerideta kaua vastu ei peaks.

Tehnika ja tootmine on iga riigi majanduse alus. Ma pole kindel, kas see on ainult Eesti probleem või üldisem, kuid selgelt ületähtsustatakse raha ühest taskust teise ümberjagamist. Kõik tahavad olemasolevat rikkust ümber jagada, kuigi sellest ei teki midagi uut ega lisaväärtust loovat.

Kõigepealt tuleb ikkagi midagi toota – täna paremini ja rohkem kui eile, homme paremini ja rohkem kui täna. Sealt tekib lisaväärtus, mida saab ümber jagada. Meil kiputakse uskuma, et midagi tegemata on võimalik rikkaks saada. Vahepealne kinnisvarabuum kippus sellele arvamusele tuge andma. Aga see kõik oli petlik ja pidu pidigi lõppema.

Peame aru saama, et kui tahame rikkaks saada, tuleb ise tööd teha, toota ja olla konkurentsivõimeline. Toota tuleb turul minevat kõrgtehnoloogilist ja väärtuslikku. Tagavarajuppe tootes jõukust ei tule.

Eestlastele meeldib vaadata Soome poole, kuid seal on loodusteaduste väärtustamine ja tehnikahariduse ning -õppe ulatus hoopis teine kui meil.
Olin ise üheksakümnendate aastate alguses, lama (majanduskriisi) ajal Soomes vanemteadurina tööl. Soome toonaste riigijuhtide auks peab ütlema, et ei tegeletud tekkinud aukude täitmisega, vaid hakati vaatama, kuidas riigi majandust ja tootmist restruktureerida.

Ega Soome majandus olnud ka varem vilets, toodeti tselluloosi ja paberit, ehitati laevu, aga kõrgtehnoloogilist toodangut veeti riiki kaks korda rohkem sisse kui riigist välja. Häda ajab härja kaevu ja seepärast hakati panustama teadusesse ja teaduse praktilistesse väljunditesse.

Juba seitse aastat hiljem, 1997, oli kõrgtehnoloogilise toodangu väljavedu ja sissevedu tasakaalus. Praegu väidavad soomlased, et veavad kaks korda rohkem välja, kui sisse toovad. Endiselt toodetakse tselluloosi ja ehitatakse laevu ka, kuid kõrge väärtusega, kõrgtehnoloogilise toodangu osakaal on järsult tõusnud.

Meil on soomlastelt palju õppida, sest nad on suutnud hästi käivitada ka teaduse-tehnoloogiapargid ülikoolide juures. Tehnoloogiapark on sild ülikooli teadmistest tootmisse. Eestis on kaks parki, üks Tallinnas Mustamäel Tallinna tehnikaülikooli külje all ja teine on Tartus Tartu ülikooli juures. Aga ma arvan, et kahest on vähe.

Kui palju olete riigilt toetust saanud?
Me oleme ise rohkem teinud, kui riigi käest saanud. Vilistlastele kohtumisel just rääkisin, et oleme viimase kaheksa aasta jooksul investeerinud ca 550 miljonit krooni oma hoonete korrastamisse. Omavahendeid või enda võetud laenu on sellest 351 miljonit.

Riigilt oleme saanud 60 miljonit energeetikamaja jaoks ja midagi oleme saanud Euroopa Liidu fondidest Virumaa kolledži jaoks. Aga proportsioonid pole paigas. Üks avalik-õiguslik ülikool peaks rohkem tegelema teaduse ja arendustegevuse ning tudengite koolitamisega, mitte kinnisvara arendamisega.

Viimased palgaturu uuringud kinnitavad, et tehnilisi teadmisi on hakatud Eestis enam väärtustama. Kas ka ülikoolile tundub nii?
Nii see tõepoolest on. On valdkondi, kus palkade mahajäämus ei ole suur – näiteks kinnisvara vallas ja arendus-ehitustegevuses on palgad väga kõrged, energeetikas on palgad head. Samas tõmbab see ülikooli tühjaks, sest tippspetsialistid lähevad ära.

Möödunud aastal võeti riigikogus vastu kõrghariduse strateegia ja valitsus võttis vastu ka rakendusmääruse. Sellega on 2008. aasta eelarves õpilaskoha baasmaksumus ehk rahvakeeli “pearaha” kasv 30%. Kuid me oleme vahepeal nii palju kaotanud. Ei ole normaalne olukord, kus ülikooli dotsendi põhipalk on sama mis Tallinna keskmine.

Samas on nõudmised dotsendi ettevalmistusele rahvusvahelisel tasemel. Siin on käärid soovide-unelmate ja võimaluste vahel. Riik peab aru saama, et teadmistepõhine majandus ei teki ilusatest soovidest ja sõnadest, vaid sellesse tuleb panustada samuti, nagu soomlased tegid 90-ndate aastate alguses.

Mida öelda noorele, kes lähipäevil valib riigieksameid ja mõtleb kindlasti koos sellega oma tulevase elukutse peale?
Ärikorraldajate turg on täis, samas tehnikaala spetsialiste rebitakse otse koolipingist ära – nende järele on nõudmine, riik ei saa ilma tehnikaspetsialistideta hakkama. Mitmes tehnikavaldkonnas hakkab vanem generatsioon tagasi astuma, see tähendab karjäärivõimalust.

Lootus, et liberaalne turg reguleerub ise, on asjatu. Me oleme tootnud vahendajaid ja mänedžere, kuid sellise ettevalmistusega ei hakka inimene kunagi tootmisliinidel tootma ega midagi kõrgtehnoloogiliselt projekteerima. Selline töö nõuab erialast ettevalmistust. On selge, et juristist ei saa inseneri, enne saab vast insenerist jurist.

Ja lõpetuseks – meie kooli au ja uhkus on see, et me pole siiamaani töötuid tootnud. Kõik meie lõpetanud leiavad töö ja sageli pakkumise peale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 120 korda, sh täna 1)