Kaks takti anti ette superstaari rütmis (2)

Kaks takti anti ette superstaari rütmis

 

Sel hooajal formaati uuendanud ETV saade “Kaks takti ette” oli saarlastele edukas: finaali pääses Karl-Jörgen Viskus, 20 parima sekka jõudsid Marvi Vallaste ja Maria Väli ning terve saate võitis Margus Vaher. Küsitavusi tekitas aga žürii kompetents ja saate kommertslik ilme.

Mida aga täpsemalt tähendas uuenenud formaat lauljatele ja televaatajale?

Kuidas valmib plaat, ei huvita suurt kedagi peale plaadivalmistaja, küll aga huvitab see, mis plaadi peale on salvestatud. Sama moodi vast ei oodanud keegi solistide konkursina väljareklaamitud ja traditsioonidega telesaatelt “Kaks takti ette”, et niipalju nn lavatagust imbub ekraanidele.

Tõsieluseebina lahendatud solistide konkurss oli žürii nägu. Mida muud oodatagi võistluselt, mille peaauhinnaks oli otsepääs Eurovisiooni konkursile žürii esinumbri Elmar Liitmaa toodetud lauluga. Kaup on aus, aga küllap valis Liitmaa talle sobiva võitja, milleks ei pruukinud olla võistluse parim osavõtja.

Kuna minu enda muusikaline haridus on nullilähedane ja ma tegin omad järeldused vaid telesaateid jälgides, siis kuulasin ära kaks võistlusest osavõtjat – Margus Vaheri ja Maria Väli – ning kaks noorte muusikutega tegelevat inimest, Sirje Medelli ja Pilvi Karu.

Popmuusikutest koosnev žürii

Žürii ise koosnes pop- ja rockmuusikutest. Varasemate hooaegade otsustajatel oli siiski laiem kandepind. “Eelmistel aastatel olid kõigil võrdsed võimalused, ükskõik mis žanris sa ka ei esinenud. Praegu oli tähelepanu just popil ja rockil,” ütles Maria Väli.

“Liiga palju eetriaega kulus žürii kommentaaride kuulamisele, enamikust lauljatest ei saanud vaataja objektiivset ülevaadet, sest kõlama jäi žürii subjektiivne hinnang, mis tegelikult saatest saatesse korduma hakkas,” kommenteeris Sirje Medell.

Tema sõnul puudus žürii liikmetel analüüsioskus ja -kogemus, mis väljendus sõnades “ei veennud, igav, üks uhamine, mingi oopus, mustad noodid (isegi kui neid tegelikult polnud) jne…”, üsna tihti eksisid nad oma otsustes, tundmata ära noorte tegeliku potentsiaali. “Mina oleksin soovinud näha asjatundlikumat žüriid, miks mitte finaalis ka rahvusvahelist,” lisas Medell.

“Kindlasti on see pool aastat kestnud arvamuste rida mõjutanud noori lauljaid, kes näevad seda saadet suure hüppelauana oma tulevikus,” rääkis Medell. “On juba kuulda nurinat G. Otsa nim kooli ja EMTA jazzosakonna õppejõududelt, sest noored on lasknud end mõjutada nelja žüriiliikme maitsest.”

Tema soovitab väga headel lauljatel, kes paraku tänavuse žürii maitse-eelistustele ei vastanud, jääda siiski iseendaks: “Kui sa tahad finaali jõuda või saadet võita, laula seda või seda lugu, tahad aga endaks jääda, laula oma repertuaari ja kasvata paks nahk!”

Saate võitja Margus Vaher ütles, et eelviimane saade, kus iga žüriiliige kõiki nelja allesjäänud lauljat kommenteeris, andis iga žüriiliikme arvamusest ja ka isiklikest sümpaatiatest selge ettekujutuse – otsesaate mõni lause oli vaid väike järelhüüe.

Superstaari otsingud või parima laulja väljaselgitamine?

Žürii (eba)kompententsu-sest rääkides ei saa jätta märkimata asjaolu, et kuigi neile eraldati ebaproportsionaalselt palju saateaega, siis selleni žüriiliikmed siiski ei laskunud, et oleksid arvustatud laulu esitaja sukkpükste värvi või silmile kammitud juukseid.

Muidu aga sarnanes parima laulja väljaselgitamise traditsioonidega võistlus ühe teise Eesti kanalitel näidatud ja kuuldavasti eduka saatega ehk superstaari otsimisega. Tundub koguni, et saadete piirjooned hakkavad omavahel sulanduma.

“Edukas saade on see, mida vaadatakse, millest seltskonnas räägitakse ja lehtedes kirjutatakse. Arvan, et praegune telepublik eelistab vahetut konkurentsi kaamerate ees, (otse)koheseid žürii hinnanguid ja kindlasti ka võimalust olla ise otsustaja, valida läbi publikuhääletuse saate võitja,” hindas Pilvi Karu saate kommertslikumaks muutumist.

Samas avaldas ta veendumust, et “Kaks takti ette” peaks edaspidi eristuma ja erinema superstaari-saatest oluliselt. Sirje Medell oli nõus, et enesemüümise kunst ja oskuslik mitme asja planeerimine, ajastamine, logistika käib selle kunstiliigiga (telesaatega) kaasas. “Iseasi, kas kõik sellel esmakatsetusel produtsentide poolt õnnestus,” ütles Medell. Ta lisas, et see oli esimene aasta, kui kaotas saate vastu huvi.

Margus Vaher märkis, et ta mõistab, et saate “Kaks takti ette” formaat oli seekord mõnes mõttes superstaari-saatele sarnane. “Siiski olid minu jaoks need kaks konkurssi väga erinevad. Üks on pika ajaloo ja traditsioonidega, teine kommertsprojekt,” rääkis Vaher. Ta lisas: “Kuigi minu jaoks on oluline, et võitsin lauljate konkursi, mitte superstaari-saate, pean viimase võitjat Birgit Õigemeelt siiski väga heaks lauljaks, kelle esitusi tõesti naudin.”

Küsimusi tekitas muusikalivoor

Mulle kui tavavaatajale jäid suhteliselt mõistmatuks mõnede voorude tagamaad ja see, mida ja kuidas pidid saates osalejad tegema. Kuid tundub, et ka muusikaga iga päev tegelevatele inimestele oli see mõistatus.

“Täiesti arusaamatuks jäi muusikalivoor, kus näpuotsaga anti eemalt “nuusutada” lavameisterlikkuse nippe ja visati lauljad igavasse tühja musta lavaauku, noodist teksti veerides esitama sobimatus helistikus muusikaliaariat,” rääkis Sirje Medell ja selgitas, et professionaalsel laval tegelikult transponeeritakse aaria lauljale sobivasse helistiku ja harjutatakse nädalaid.

“Vaatamata produtsentide püüdlustele ei olnud orkester ega taustalauljad tutvunud varakult saadetud nootidega uutest arranžeeringutest. Kõik lauljad, kes tahtsid näidata ennast mõtleva muusikuna, mitte imiteerijana, kaotasid, kuna 15 minuti prooviaja jooksul pole võimalik tundmatu materjaliga imet teha. Miks saate produtsendid selle praagi läbi lasid, jääb nende südametunnistusele,” oli Medell kriitiline.

“Kaks takti ette” ja SÜG-i solistide konkurss

25.–27. jaanuaril tulevad Eestimaa noored solistid oma oskusi proovile panema Saaremaa ühisgümnaasiumi. Kas ja kuidas erineb telekonkurss tavalisest konkursist? Maria Väli lausus, et konkurss on konkurss, aga mingit muud sarnasust ta SÜG-i solistide konkursil ja “Kahel taktil ette” ei näe. Margus Vaher meenutas: “Ausalt öeldes mäletan, et kuna olin tollal palju kogenematum, siis ka pabistasin rohkem kui näiteks telesaates.”

Vaher rääkis, et SÜG-i konkursist on tal ääretult soojad mälestused, sealne õhkkond on alati super olnud – ta on käinud seal hiljem ka pealtvaatajana.

Sirje Medell tõi välja SÜG-i solistide konkursi vahetuse: “Kui võrrelda, siis solistide konkursil lavale tulnud laulja on oma etteastes vahetu, kaamerad ei ahista, publiku reaktsioon on kohene ja alati soe, kõik on püütud teha laulja etteaste õnnestumiseks.”

Medell lisas, et kaameraga flirtimine on omaette oskus ja isegi “vanad kalad” lähevad kaamera ees krampi, kuigi on muidugi ka neid, kes naudivad nii filmimist kui ka pildistamist, selleks peab olema piisav annus edevust. Pilvi Karu sõnul on neid kahte konkurssi siiski raske võrrelda, ühisjooneks võib lugeda vahest seda, et kindlasti on paljud noored lauljad osalenud mõlemal võistlusel.

Kommentaar

Airi Allvee
“Kaks takti ette” saate võitja 1990/91

Esimest saadet vaadates mõtlesin: jälle üks superstaari valimine. Just nimelt nagu kõlas küsimuski, et kas valitakse staari-artisti või otsitakse uut huvitavat lauljat. Liiatigi peaks riigitelevisioon mõtlema sellele, kas saade on kunstiliselt heal tasemel või minnakse n-ö lihtsalt populaarsuse teed.

Pidasin seda saadet või formaati siiski loominguliste inimeste otsimiseks, inimeste, kellel oleks ka ilma ettekirjutusteta midagi öelda, mitte nagu superstaari valimisel, kus (vabandage väljenduse stiili) mingi isehakanud muusik võib näiteks vägagi haritud ja mitmekülgsete muusikaliste võimetega noorele öelda, et “oled jah kõva rahvamees!”.

See oli nüüd “Kahe takti” ühes saates. Ma punastasin kodus teleri ees, nii rumal kommentaar.

Minu arvates jäi valikust nii mõnigi hea muusik välja. Kahjuks ei vaadanud kõiki saateid, kuna, pean tunnistama, ma ei suuda kuulata nii palju ebaadekvaatseid kommentaare, see lihtsalt ärritab.

Mõned kommentaaridest olid siiski ka väga head ja neid kuulis rohkem ikka õrnema soo esindajatelt. Õpin ise juba kolmandat aastat Viljandi kultuuriakadeemias jazzmuusika osakonnas laulmist ja arvan, et tean juba praegugi rohkem muusikalisi termineid kui mõned targad seal žüriis.

Oma lauluoskusi said kõik piisavalt näidata, konkursid on juba kord sellised, kõigile peab jätkuma ruumi. Kui osalejaid on palju, siis isiklik ajalimiit väheneb, kuid see ei ole ebaõiglane, kehtib see ju kõigi kohta.

AINUKE kitsaskoht ongi žürii, sinna liikmete valimine on minu jaoks küll suur küsimärk. Ei oska ausalt öelda isegi midagi huvitavat välja pakkuda.

Ja võitjaks osutus minu arvates kah mitte kõige huvitavam muusik, pigem oli see tüdruk kõigist peajagu üle, tal lihtsalt on olemas jutustaja võime, võime midagi öelda. Nii noorel inimesel on seda haruharva, järelikult on tegu vägagi andeka muusikuga.

Üldine tase on ikka selline, nagu ta kogu aeg on olnud. Ma ei ütleks ei midagi head ega halba. Karismaatilisi inimesi ei ole palju, kuid nad paistavad teiste seast ka ilma kellegi erilise nõuandeta välja! Siiski arvan, et saatesari on vägagi vajalik! Me ei tea iial, missugune geenius järgmine kord “kapist välja hüppab”!

Kõigile muusikutele ja loomulikult ka lauljatele head närvi ja ärge võtke ühtki kommentaari üleliia tõsiselt, ei head ega halba, kõige parem kriitik on teie enda sisetunne, juhul kui ikka tahate seda usaldada!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 62 korda, sh täna 1)