Sotsiaalteenuste osutamine – peamine omavalitsuste töövaldkond

Kui mõelda lõppeva aasta maakonna sotsiaalelu peale, tuleb esmalt meelde märksõna “hooldekodud”. Ju on aja märk selline, et ühiskonna vananedes ilmnevad vanuritega seonduvad probleemid teravamalt.

Nii on mitmed vallad võtnud nõuks kahasse naabritega või siis ka päris omaette rajada hooldekodud. Maakonna arengustrateegiassegi on kirja pandud, et Muhusse tuleb üldhooldekodu ja päevakeskus, Kihelkonna hooldekodu renoveeritakse, Eiklasse rajatakse üldhooldekodu-päevakeskus, Kuressaare saab rehabilitatsiooni- ja eakate keskuse ja Kõljalga rajatakse kuni 30-kohaline üldhooldekodu-päevakeskus.

Pähkla hooldekodu reorganiseeritakse valla hoolekandekeskuseks ning Mustjalga rajatakse sotsiaalkeskus ja arendatakse välja sotsiaalhoolekandeteenused.

Päevakeskused plaanitakse rajada viide maakonna punkti: Orissaarde, Mustjalga, Kaarmale, Lümandasse ja Salme valda.

Seniks aga, kuni seda kõike veel pole (millegipärast ei ütle maakonna arengustrateegia midagi praegu Kuressaare haiglas asuva hooldekodu kohta), tuleb hakkama saada olemasolevaga. “Meie hooldekodud on potensiaalsed krematooriumid,” nentis hiljaaegu Lääne-Eesti päästekeskuse inspektor Aivar Mänd.

Ning omavalitsused peavad taas tegema valikuid, kuhu suunata napid rahalised vahendid. Kuigi jah, oma väetite eest hoolitsemine peaks ju olema iga valla-linna esmane ülesanne.

Eriti teravalt jõudis leheveergudele olukord Kuressaare haigla hooldekodus.

Probleemid, mis seondusid ennekõike koolitatud kaadri nappusega ning hinna ja kvaliteedi suhtega, jõudsid nii linnavolikogu sotsiaalkomisjoni kui ka volikogusse endasse ning päädisid maavanema järelvalvega aasta lõpus.

Linnavalitsus aga otsustas leevendada hooldekodu olukorda ühekordse rahasüstiga – 100 000 krooni –, mille eest saadi muretseda abi- ja põetusvahendeid. Samuti toetati hooldekodusse tegevusjuhendaja töölevõtmist.

Kuid nagu märkis maakonna Aasta Sotsiaaltöötaja tiitli pälvinud Pöide valla sotsiaalameti juhataja Aili Ansper, on sotsiaaltöö tegijate rõõmud tihti lihtsad ja tillukesed, kuid samas hästi palju jõudu andvad.

Ning positiivseid näiteid võiks noppida kokku terved peotäied ja kogu maakonnast. Olgu siinkohal toodud mõned neist: veebruaris avas uksed uuenenud Orissaare perearstikeskus, Laurentiuse koguduse juures töötavast laste varjupaigast Laurits sai tänu uuenenud lepingule Kuressaare linnaga ka naiste varjupaik, väikelastekodu parandas kasvandike tingimusi ning avas aprillis viis uhiuut tuba oma kasvandikele.

Kallemäe kooli filiaal Kuressaares sai uueks õppeaastaks koguni liftiga maja Suur-Põllu tänaval, mis arvestades koolis käivate laste erivajadusi oli lausa hädavajalik.

Toredaid uudiseid oli kuulda ka haiglast – alates uue köögi valmimisest ning lõpetades haigla lastekorpuse kunagisse “koju” ehk siis haigla vana maja esimese korruse tiiba kolimisega. Südamlik aktsioon korraldati Selveri poolt – tänu korjandustele saadi haigla laste- ja sünnitusosakonda muretseda tänapäevastele nõuetele vastavad mähkimislauad.

Et head ka Saaremaal teha tahetakse, näitas kindlasti ka hakkajate naiste poolt korraldatud heategevuslik jõululaat, mille tulu oli mõeldud puudustkannatavatele peredele.

Abi töö leidmisel

Kindlasti kuulub sotisaaltemaatika alla märtsikuine sõnum OÜ Peleriin Medical tegevuse lõpetamisest, sest tööta jäi alates 2000. aastast saksa partnerile ühekordseid kirurgikitleid tootnud firmas ligi 100 inimest. Kui aga töö otsa lõpeb, võib juhtuda, et “uuele reele” istumine ei pruugi alati nii libedalt minna.

Ehkki tööd nagu jagub, sest töökäsi otsitakse mõnel pool lausa tikutulega taga, käib tööturuameti Saaremaa osakonna juhataja Kaie Lepa sõnul näiteks maakonna tööhõivelistest naistest tööl vaid 55,8 protsenti.

Sestap tulebki müts maha võtta nende ees, tänu kelle heale sõnale või toetavale õlale on mingil põhjusel koduseinte vahele jäänud inimesed “ühel hommikul ärganud ning lihtsalt tööle läinud” (ühe hiljutise tööle naasnu sõnad – toim). Saaremaa õppekeskus ongi üks selline koht, kus inimesi tagasi aktiivsesse ellu aidatakse.

Oli tõeline üllatus, et aasta lõpus lõppenud üle 50-aastaste tööturule naasjate projektis osalenutest asus tööle tervenisti 83 protsenti.

On suur pealehakkamine ja julgus teha kannapööre ja hakata tegema hoopis midagi muud, kas midagi sellist, millest oled pikka aega unistanud, kuid pole õiget ust üles leidnud (nagu suutis eluaeg massöörikutsest unistanud Marje), või astuda hoopis samm tundmatusse (nagu sai eluaegsest poodnik Veevest lasteaiakasvataja). Eeskuju järgivaks võib pidada ka kevadist Tiiu Tanu poekese avamist – ka selle ettevõtmise idee tuli tegijaile õppekeskuse projektist.

Õppekeskuses toimetatakse aga projektidega pidevalt ning tööd tehakse käsikäes tööandjate ning tööhõiveametiga. Vahva projekt oli töötutele noortele naistele mõeldud teeninduskoolitus. Kõike seda tehakse aga Euroopa raha toel – märtsis, muide, tuli Euroopa sotsiaalfondist ligi neli miljonit krooni töötute saarlaste abistamiseks.

Ilmselt on ka meie ühiskond jõudmas sellele tasemele, et erivajadustega inimestest räägitakse üha enam ning nii riik kui ka omavalitsused ning ligimesedki mõtlevad üha enam nende peale, kes väetimad. Sestap oligi kosutav uudis Randvere Tööõppekeskuse poe avamine, kus puuetega inimesed saavad oma käsitööd müüa.

Samuti oli meeldiv, et Kuressaare linn sõlmis lepingu mittetulundusühinguga Saarpiko – organisatsiooniga, kes koondab puuetega inimesi ning muuhulgas on võtnud enda kanda Mürala mängutoa tegemised.

Nii nagu tõdes Pöide vallavanem Jüri Linde: “Tundub küll, et ühe valla peamiseks tööks ongi sotsiaalteenuste osutamine,” püüdis oma vallainimeste eest hoolitseda ka Kärla vald ning võttis tööle koduõe-hooldustöötaja.

Esmapilgul oli tegemist äärmiselt toreda ettevõtmisega, sest sellele ametile tulnud Inga Adamsoni professionaalsuses ei ole keegi kunagi kahelnud, küll aga juhtus head teha tahtes hoopiski nii, et vallavõimud komistasid seadusepügalatele – omavalitsus ei või osutada meditsiiniteenust. Aasta lõpus otsustas uue vallavanema ja volikogu esimehe saanud Kärla vald koduõe-hooldustöötaja teenustest loobuda.

Ühiskonna arengu stabiilsusest annab ehk märki ka see, et üha enam suudavad erinevad organisatsioonid pakkuda erinevaid sotsiaalteenuseid (Kuressaare linngi otsustas aasta lõpus toetada just sotsiaalpoolele suunatud projekte 300 000 krooniga). Lauritsast oli juba juttu, kuid Laurentiuse kogudus paistis silma veel ühe olulise ettevõtmisega. Nimelt suvel avatud uues koguduse majas on maakonna esimene ema-lapse tuba.

Kui nüüd natuke mõelda, siis tegelikult põimuvad ju sotsiaaltemaatika kõikide teiste valdkondadega. Kas huvihariduse puudumine või lasteaiakohtade kättesaadavus on haridus- või sotsiaalteema? Kas head töökohad ja palgad majandus- või taas sotsiaalpool? Kindlasti nii üht kui teist või ehk teisisõnu öeldes – kui läheb muudel aladel paremini, on sotsiaalvallas vähem tegemist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)