Murdeline aasta hariduses

Murdeline aasta hariduses

 

2007. aastat maakonna hariduselus võib pidada mõningas mõttes murdeliseks. Kui siiani räägiti ka Saare maakonna hariduse arengukavas, et igasse valda peab jääma vähemalt põhikool, siis lõppev aasta tõi teised tuuled ja suunad.

Uus, tuleval aastal kehtima hakkav koolide rahastamissüsteem ning reaalne olukord (laste vähesus) on pannud liitma lasteaedu ning algkoole ja enam ei julge enamik vallajuhte öelda: meile jääb põhikool alles.

Kui esimesel poolaastal asusid Torgu koolijuhid oma kooli eksistentsi eest tulisesse võitlusesse, jäi peale siiski vallajuhtide soov reorganiseerida väikevalla ainus haridusasutus – lasteaed-põhikool lasteaed-algkooliks.

Tulemus, mida kardeti, oligi 1. septembriks käes – algkooli ei soovinud minna ühtegi last. Õpetajatel tuli leida uus töökoht, vald hakkas kergitama rahakotti mitte enam kooli ülalpidamiseks vaid hoopiski õpilastranspordiks.

Kas oli Torgu kool teenäitajaks? Seda näitab aeg, kuid vähemalt aasta lõpuks ei julgenud väita ükski vallavanem, et veebruarikuuks on asi tehtud (vaid Orissaare vallajuht Raimu Aardam on kinnitanud, et aasta tagasi ühe õppeaasta armuaega saanud Tagavere algkooli saatus on otsustatud – kohalikud on nüüdseks mõttega harjunud ning ei taha enam iga hinna eest paari lapse pärast kooli alles jätta).

Ikka püütakse veel aastakese vastu pidada ning siis vaadata, mis tuleb. Seda enam, et ministeerium on lubanud kolmeaastast üleminekuaega (kas ehk ei julgeta teha enne kohalikke valimisi ebapopulaarseid otsuseid?).

Või on valdadel-koolidel viimane aeg pead tööle panna, et oma nišš haridusmaastikul leida? Siinkohal on ääretult positiivne näide, et Eesti Vabariigi presidendi kultuurirahastu hariduspreemia 2007 pälvis just ühe maakooli – Lümanda põhikooli – direktor Tiina Talvi. “See on tunnustus kõigile meie maakoolidele,” nentis laureaat ise.

Kool õigetele alustele

Oma saatust jäi sel aastal ootama ka Orissaare internaatkool. Tänavused uudised sealsete õpilaste õigusrikkumiste kohta on tekitanud küsimuse kooli õigetel alustel eksisteerimise kohta – kui kunagi psüühikahäiretega laste ravimiseks mõeldud koolimajas täna ei teata isegi õpilaste diagnoose ning mandrilt on nõustamiskomisjonide otsustega saadetud käitumishäiretega noori lihtsalt “jalust ära”, on midagi tõsiselt lahti.

Sellisena pole internaatkooli vaja, ei Orissaarde ega kusagile mujale, on veendunud nii kooli juhtkond, vallaametnikud ja
-inimesed kui haridusametnikud. Kindlasti mõjutas Orissaare internaatkooli nii kiiret uppiminekut ka kevadine kurb sündmus – koolijuhi Liivi Kostjutšenko surm. Oli ju Liivi inimene, kes püüdis esmalt mõista, mitte hukka mõista.

Arutlusteemad tulevase võimaliku koolivõrgu kohta tõid välja ka küsimuse, kui palju peaks olema maakonnas keskkoole-gümnaasiume. On selge, et kõik koolid võitlevad enda eest, kuid kuidas mõista praegust koolimaja kurba seisu näiteks Leisis (mis kahtlemata on jätkusuutlik kool, vähemalt põhikooli osas) mõne aasta taguse 21. sajandi kooli projekti raha jaotuse taustal, kui toona sai näiteks rahastuse mitte enam nii jätkusuutlik Kaali kool? Jääb loota, et edaspidi tehakse valikuid ja otsuseid, mis realistlikud ning mõistlikud.

Üheks sääraseks mõistlikuks otsuseks võib 2007. aastal lugeda Kuressaare linna ja Kaarma ühtse haridusruumi loomist. Ehkki aasta lõpuks ilmnesid esimesed eriarvamused rahaküsimiste osas, on siiski praegune pilt selline, kus paratamatult pannakse üha enam ümber linna asuvate valdade lapsi linnakoolidesse – see on nagu gravitatsioon, mille vastu ei saa. Ehk oleks aeg hakata mõtlema maakonna ühtse haridusruumi peale või siis vähemalt haldusreformile, mis liidaks väikesed vallad, millel ei taha jätkuda enam vallajuhtegi…

Sest kui uskuda statistikat, on Saare maakonnas vähenenud kõrgharidusega inimeste osakaal. Õnneks ei ole enam keegi juttu teinud kõrghariduse kättesaadavuse vajalikkusest siin saareriigis – Mainor ja ametikool uuendasid oma vahepeal soiku jäänud koostöölepingut (puudutab see ärikorralduse, IT ja disaini õpilasi), Osilia koolituskeskuses oli sügisel võimalik asuda tudeerima Tartu Ülikooli magistriõppesse, TTÜ Kuressaare kolledži elektroonikaeriala sai riikliku tellimuse ning ääretult hea uudis oli see, et Mereakadeemia on otsustanud tuua saarele merehariduse – eriti loodetakse järelkasvu paadiehitajatele.

Et viimasest on huvitatud ka ettevõtjad, näitab ehk seegi, et Laevakompanii annetas merehariduse edendamiseks miljon krooni.

Mis puutub kutseõppesse (tublisid töömehi on alati vaja, vahel enamgi, kui mitme kõrgharidusega kodanikke), siis 85-aastaseks saanud Kuressaare Ametikoolis avati sügisel kaks uut eriala – ehitusviimistleja ja autotehnik. Kahjuks aga ei suudetud mõned aastad tagasi Saaremaa nokiaks peetud erialal – elektroonikas – avada põhikoolijärgset gruppi, lihtsalt polnud soovijaid.

Koolitee algab lasteaiast

Et tegelikult algab ühe inimese haridustee väljaspool kodu lasteaiast ehk siis alusharidusest. On hea teada, et Kuressaare linn suutis panna Rohu tänava päevakodusse 27,6 miljonit krooni ning hoone “pealaest jalatallani” korda teha ning sügisel neli uut sõimerühma avada.

Suhteliselt vähe on räägitud küll maalasteaedadest ning nende olukorrast, eelmisel aastal võis ka leheveergudelt lugeda vaat et katastroofilises seisus olevast Valjala lasteaiast, kus palju ei puudunud, et lagi sisse variseks. Samas on tore teada, et naabervald Pihtla on suutnud oma peaaegu põrandaaluse Kõljala mängurühma seadustada ning pakub seal nüüd ametlikku lastehoiuteenust ning et Pühas asuv Pihtla lasteaed-algkool sai suvel tuliuue mänguväljaku. Natuke nukraks teeb aga asjaolu, et meie maakonna lasteaedades on vaid kuus alla 30-aastast lasteaiaõpetajat.

Kui kevadel võis leheveergudelt lugeda, et Kuressaares jäi 32 last gümnaasiumide ukse taha, siis mõlgutas linnavalitsus mõtteid hakata lapsi kooli interneti kaudu vastu võtma – et asi käiks umbes samamoodi nagu praamipiletite broneerimine. Klass täis ja kõik. Tänavune AB-kool (just eriti Kuressaare Gümnaasiumis) on aga tekitanud taaskord segadust, sest 82-st eelkoolis käivast poisist-tüdrukust praeguse seisuga kõik samasse kooli ei pääse, kuna 1. klassis võib seaduse järgi olla vaid 24 õpilast. Vanemad juba otsivad lahendusi, kuidas oleks võimalik lisaklassi avada.

Mis aga veel lõppenud haridusaastast silma jäi? Kuressaare Gümnaasium avas uue peeglisaali ja miljonikroonise talveaia. Ehkki Saaremaa Ühisgümnaasium plaanis projektiga 3+ rajada kooli juurde tööõpetuskeskuse ja ujula, taotles kool sügisel linnalt rahasüsti, sest tehtud remont läks plaanitust kallimaks.

Positiivne oli seegi, et Kallemäe kooli filiaal Kuressaares, kus õpivad erivajadustega lapsed, sai päris uue liftiga maja Suur-Põllu tänaval ja et tänavused maakonna õpilasfirmad toodavad järtsikuid ning pakivad kingitusi.

Kui rääkida aga huviharidusest, siis maakoolides tehakse seda just nii palju, kui on jaksu, tahtmist ja eestvedajaid. Ei ole just hea näitaja, et tervenisti kolmandik Kuressaare lastest on huvitegevusse rakendamata, kuigi samal ajal räägitakse palju alaealiste õigusrikkumistest.

Samas oli väga kosutav lehestki lugeda, et Kuressaare huvikeskuses lõpetas 15 noort diskorikoolituse ning et Saaremaa Ühisgümnaasiumis alustati uue ettevõtmise – miniteaduspäevadega. Ning et soomlane Jarmo Moilanen alustas Valjalas (kus detsembris avati ka uus noortekeskus) tööd ringijuhina.

Kindlasti ei saa märkimata jätta tunnustust Kuressaare Gümnaasiumi koolijuhile Toomas Takkisele, kes koos Kärdla Gümnaasiumi direktoriga pälvis aasta haridusjuhi tiitli. Saare maakonna aasta õpetaja tiitel anti Kadi Tänav Tänakule, aasta õppijaks pärjati nägemispuudega massöör Marja Paju. Kõiki väiksemaid ja suuremaid saavutusi, mida tõid koju meie tublid õppurid nii Eestist kui ka raja tagant, ei võimalda leheruum aga kahjuks üles lugeda. Meeldiv on vaid tõdeda, et riigieksamite tulemused olid maakonnas üle Eesti keskmise.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 49 korda, sh täna 1)