Jõulud Abrukal olid meeldejäävad

Jõulud Abrukal olid meeldejäävad

 

Jõuluvana on kuue selleks korraks varna riputanud ning vildid ja kalossid ahju taha kuivama sättinud. Jõulud on tänaseks möödanik. Seda ka Abrukal. Kõigil, kel salmid selged ja kes pakke väärt, on kingid käes. Esimesed uudistamised uudistatud ja kommid ning piparkoogid ära maitstud. Seedimine hakkab eesti rahval tasapisi taastuma.

Eks pisike paus enne aastavahetuse lusti ja tralli kulub marjaks ära, muidu võib oma kehakaalule liiga teha. Suurel maal võib ju sellele läbi viie vaadata, meil saarel on aga ülimalt oluline, et sa enam-vähem kaalus püsiksid.

Sest vaadake, seni kuni laevaliiklus kestab, pole häda midagi, aga proovi sa jää peale ülekaalulisena minna, oled põhjas nagu teise mehe traktor ja ootad seal pinnale tõstmist nagu õnnistust, ikka heinaajast heinaajani. Sedasi ta on ja riskida ei maksa.

Nagu arvata võis, saabusid jõulud Abrukale sel aastal jää ja lumeta, niiöelda merd ja maad mööda. Aga muidu olid jõulud nagu jõulud ikka. Kõik tavad ja kombed, mis meeles ja mälus, käisid jõulude juurde. Ilmataat oli meie plaanidega päri, lasi Abruka laeval Heilil pühade-eelsed ja -järgsed reisid ilusasti ära sõita. Jõulutaatki leidis mahti külastada saarel kõiki peresid, kus korstnakivid suitsusoojad.

Mõnesse tarre oli jõulumees endale kohe peatuspaiga sisse seadnud. Küllap eelmiste aastate külaskäigud Abrukale tundusid jõulutaadile kuidagi pikad ja sündmustevaesed, sest sel aastal oli ta oma memmegi saarele kaasa kutsunud. Ilmselt ikka selleks, et maa lühem tunduks ja teekond lustilisem oleks. Igatahes väitis jõulumemm, et on päris Petlemmast pärit. Jõuluvana tegemistega paistis ta ka kõigiti kursis olevat. Tõsi, mitte kõikides peredes ei ilmutanud ta ennast, vaid ainult väljavalitutele.

Jõulupühadega, mis tänavu parajalt pikad, võis igati rahule jääda. Huvitav tõdemus oli seegi, et ehk küll kalendripäevi pühadesse parajalt palju kogunes, ei muutunud jõudehetked üksluiseks ja igavaks.

Kuna mul on see au, et olen jõulutaadiga sina peal, siis kostab minugi kõrvu, mis jõulutaadi külaskäikudel kuuldud ja nähtud. Tundub, et jõulutaati oodati Abrukal igas peres. Ka supikeetjata meesterahvad olid oma elamise nõnda üles viksinud, nagu oleks noorikuid majja oodata. Nendest tubadest-taredest rääkimata, kus naishing aastaringselt korda loomas. Kutsumata külalisena pole jõulutaat end kusagil tundnud.

Kalmistugi oli Abrukal jõuluõhtul küünlasäras. Paraku kerkib sinnagi aeg-ajalt uusi kalmukünkaid, nii ka tänavu, Mõnel teekonnal siin ilmas lihtsalt on algus ja lõpp. Aga seni, kuni leitakse jõuluõhtul aega kalmistul küünlad süüdata, ei tunne lahkunudki end üksinda.

Kui aga nüüd jõulupühade pühalike toimingute juurest maiste ja saarerahvale omaselt ka mereliste asjade juurde tulla, siis tuleb tunnistada, et Abruka mehed on jätkuvalt väge täis. Öeldakse, et kui veri vemmeldama lööb ja peast kuhugi allapoole vajub, siis pidavat mõningad just inimesele omased tungid edasiviivaks jõuks olema. Küllap ta nii on, sest miks muidu arvasid kaks kanget Abruka meest heaks ja õigeks just päev enne jõululaupäeva linnatee ette võtta.

Ettevõtmises poleks midagi kummastavat, kui linnareisi poleks ette võetud kiiresti hämarduvatel õhtutundidel ja veel aerupaadiga. Et asjast tõelist aimu saada, võib igaüks, kel võimalus, minna mereranda ja mõelda end merele, mitme miili kaugusele kaldast, pilkasesse pimedusse aerutama. Ees kutsuvalt sillerdamas suurlinna Kuressaare tuled.

Kui nüüd keegi söandab arvata, et tegemist oli puht poisikeste ettevõtmisega, siis eksite sügavalt. Aerupaadis oli esindatud nii nooruslik uljus kui pea pensionärlik elutarkus. Kuna inimese mõttemaailm kujuneb välja tema sees ja aastate jooksul, ning selle muutmine füüsilise sekkumiseta pole lihtsalt võimalik, siis jääb üle ainult arvata, millise tungi ajendil “kanged” Abruka mehed merereisi aerupaadiga ette võtsid.

Oli siin tegemist ihuliste või hoopis hingeliste vajadustega või ehk vastupandamatu sooviga varakult jõuluvanaga kohtuda? Narrid mehed need “paadipõgenikud”! Jõuluvana tuli ju ise Abrukale ja pole kedagi kingita jätnud.

Sellised jõulud olid siis Abrukal seekord. Nüüd tõmbame päeva või mõne hinge ja valmistume mööduva aasta teelesaatmiseks. Väljateenitud puhkuse saab 2007. aasta, võib nii-öelda jalad välja sirutada ja kotile ronida. Ametisse astub uus, 2008. aasta.

Ilmataadi tujukust trotsides teeb Abruka liinilaeva Heili kapten Tõnis Siplane veel aastalõpu plaanilised reisid, et saareelanikud saaksid oma varusid täiendada. Kellel Abruka armas, saab aastavahetuseks saarele tulla, ja kellel tungiv vajadus, ka saarelt lahkuda. Vähemalt ei pea keegi ise aerude järele haarama.

Vaat sellised on need selle aasta viimased lood ja uudised siit Abrukalt.
Elame veel. Olge rõõmsad ja õnnelikud – tegelikult käib ju õnn meist igaühe kõrval, oska ainult märgata. Tujuküllast ja meeleolukat aastavahetust ning kohtume juba uuel, 2008. aastal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)