Ruhnu jõuluvana: oleme üksteise vastu head (1)

Ruhnu jõuluvana: oleme üksteise vastu head

 

Jõulutundest, sõprusest ja kuuselõhnast räägib Ruhnu jõuluvana, kelle silmades on peidus tuhat headust ja naerukurdudes õnne saladus.

Kui ma laps olin, siis olid põhilised peod ikka näärid. Küla tegi suure nääripeo, kus olid lapsed ja täiskasvanud läbisegi. Lapsed tegid näidendit ja vanad tegid näidendit. Siis tuli näärivana ja jagas kingitusi nii palju, kui keegi kellelegi kinkis. Põhiliselt ikka raamatuid.

Pärast sõjaväge võtsin mandrilt naise, sattusin elama Raplamaale Valtusse. Saatuse tahtel pakuti elamine ühes talumajas, kus elasid kaks imetoredat pensioniealist naisterahvast – Liisi ja Helmi.

Seal nendega koos elades sain ma tõelise jõulutunde. Nad olid usklikud inimesed, aga ei surunud oma usku kellelegi peale. Olid äärmiselt head inimesed, abistasid kõiki. Mitte ühtegi kurja sõna kunagi ei öelnud. Sealt sain ma esimest korda jõulumõtted – mis on jõulud, mis on usk.

Usu seisukohalt on jõulud Jeesuslapse sünd, ilmale tuli inimkonna päästja. Jõuluõhtul käisime koos kirikus. Sealt leidsin ma mõtte, mida kannan tänapäevani – inimene peab olema hea kõikide vastu.

Paarkümmend aastat tagasi tulin Raplamaalt tagasi koju Ruhnu. Jõulude ajal ei ole ma kunagi kellelgi külas käinud. Praegu elan koos oma kahe kassiga, paneme jõuluõhtul kuusel küünlad põlema ja oleme kodus. Jõululõhn on kindlasti kuuseokkalõhn, mis põleva küünla abiga tuppa lendab.

Meenutan kõike head, mida elus olen korda saatnud ja kogenud, mõtlen oma headele sõpradele, keda mul on tõesti palju. Eriti meenutan häid inimesi Liisit ja Helmit. Nemad andsid mulle usu.

Olen alati mõelnud, et tee inimestele head, siis nad tasuvad sulle ka heaga.

Andmise rõõm on palju suurem kui saamise rõõm

Noorest põlvest on mul meelde mõlkuma jäänud ühe filosoofi ütlemine, et kui sa oled sel päeval, mis sulle antud on, vähemalt ühe südamest tulnud heateo teinud, kas või imeväikese, siis oled selle päeva kasulikult elanud.
Olen siin saarel jõuluvana olnud ligi kaheksateist aastat. Lapsed teavad mind, nad ootavad mind. Nad ei taha, et keegi teine tuleks. Mina vitsa ei kanna, olen neile hea. Lapsed teavad aasta läbi, et ma olen jõuluvana, aga siis pühadeajal tulevad kuuse juurde ja loevad oma salme. Nad ei ütle kunagi, et näe, onu Mitja. Ei ole, ikka jõuluvana on.

Mul on siiras heameel. Päris tore on vaadata, kuidas lapsed on kinke saades õnnelikud. Kingitusi on ikka tore saada.

Lumest ma ise ei hooligi nii palju, aga kui näen, kuidas ümberringi kõik ootavad ja lapsed seda väga tahavad, siis loodan ka, et tuleks ikka lumi. Oleks inimestel hea meel. Muidu on ju praegugi hea ilm (karge, natuke miinuskraadine – toim), ei pea lund rookima ega midagi – kui praktilise poole pealt rääkida. Aga no kui sajab laia valget lund – eks ole ikka ilusam vaadata küll. Teeb härdaks, loob jõulumeeleolu.

Minu jaoks on jõulud ühed suured rahu ja headuse pühad.
Nagu ütles mulle kunagi üks eakas Saaremaa naine sealses murdes: inimesed, olge ikka moekad.

Mõtteid kuulas
Liise Kallas

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)