Risko lugu (5)

Risko lugu

 

Kell 9.28 teatati ühe sõiduautoga toimunud liiklusõnnetusest Saaremaal Leisi vallas Kuressaare–Kuivastu maanteel. Päästekomando abi vajati autot juhtinud meesterahva avariilisest sõidukist väljasaamiseks; kiirabi toimetas vigastatu haiglasse.

Tee oli kahutanud ja külmalibe, kui väliselt edevaks tuunitud BMW värskeks omanikuks saanud ja sõpradele kaineks autojuhiks olnud noormees end hommikul koju minema asutas. Olgugi et väsinud ning magamata, ei tahtnud ta külla kauemaks jääda. Nii juhtuski, et poolel teel silmad tahtmatult kinni vajusid.

Ema Ivi ja isa Aare olid kodus parajasti kuuseehtimismeeleolus, kui politseiauto maja ette sõitis. Koer Kessu jäi harjumatult vaikseks ning maailm varises ühtäkki kokku.

Olid jõulupühad kaks aastat tagasi.

Tagasi ellu

Kui hulgivigastusi saanud Risko jälle silmi avada suutis, oli möödunud palju päevi täis igapäevaseid morfiinisüste, krampe, teadvusetust ning teadmatust. Ema istus igal külastusajal koomas lamava poja juures, luges talle raamatuid, aina rääkis ning julgustas. Riskoga juhtunut raskelt üle elanud noorem vend Robert, sugulased ja sõbrad toetasid tihedate kohalkäimistega. Täpselt Risko 20. sünnipäeval hakkasid taas ilmnema elumärgid.

Raske oli. Arstide halastamatud väited täielikust halvatusest, ajukahjustusest, lootusetusest. Surmast. Ivi käis tihti kirikus, palus ja palvetas koos kirikutäie rahvaga, suhtles bioenergia abil raviva sensitiiviga ning kordas igal võimalikul juhul: “Võitle, Risko, võitle, sa pead võitlema.”

Risko meeleolu hoidmiseks ja iseenda kaitsmiseks proovis Ivi kõigele naljaga läheneda, kuigi südant pures hirm, kuidas öelda sedagi, et pojal ühte jalga enam ei ole. Risko ise, kes juhtunust midagi ei mäleta ning kellel pikk haiglasolek vaid üksikute mälupiltidena meeles on, arvas algul, et paremat jalga hoitakse mingil talle arusaamatul põhjusel selja alla väänatuna. Valus oli, aga valuallikat ei näinud.

Risko ema võib jutustada uskumatuid lugusid haigla suhtumise pahupoolest, ootamistest, hoolimatusest, siia-sinna jooksutamisest, samuti mürgistest lahmivatest netikommentaaridest. Ivil aitas vastu pidada rääkimine. “Ma rääkisin tänaval täiesti võõraste inimestega. Käisin kaupluses, kurb meel tuli peale, siis rääkisin müüjatega. Kõik lohutasid.” Ja siis jaksas jälle.

Haiglas algas ka treening, igapäevane võimlemine, massaaž, hiljem veeprotseduurid ja parafiinravi. Haigekassa tasutud taastusravis on noormees käinud vaid paar korda aastas, kuna riigi poolt võimaldatud summad on limiteeritud. Loomulikult otsivad ja kasutavad vanemad muid pojale tulutoovaid ja endale taskukohaseid taastusvariante.

Sest “sa teed kõik, absoluutselt kõik. Rohkem ei ole võimalikki. Võib-olla enda puhul oleks käega löönud”. Peaaegu aasta haiglaelu, otsast alustamist, kirjeldamatu masenduse ja valuga hakkamasaamine nõuab tugevat tahet.

Äraütlemata tänulikud on vanemad “pisikesele vaprale ja lihtsale tüdrukule” Kairit Krischkale, kes avariihommikul koos elukaaslasega praamile kiirustades puu ümber keerdunud rusuautot märgates tagasi keeras, abi kutsus ning kiirabi tulekuni Riskot hoidis ja rahustas ning sellega poisi halvimast päästis. “Minutite küsimus,” lausuvad Ivi ja Aare kui ühest suust.

Käimistahe

Neli meditsiinidoktor Ivo Koltsi juures veedetud ja QBE Eesti Kindlustuse finantseeritud ravikuud päästsid Risko täielikust ratastooli-elust. Igapäevased kuus tundi spetsiaaltrenažööril käte ja jalgadega väntamist ning hiljem ka kõndimislindil harjutamist sundisid jala taas õige nurga alla ja praegu suudab noormees liikuda juba küünarkarkudega.

Doktor Koltsist räägib kogu pere suure soojusega. Koordinatsioonilis-dünaamilise neuroteraapia meetodi kasutajana on too oma ala entusiast ning südamega aitamise juures, proovides ja katsetades kõike, et närvirakke treenida ja kasvatada. Sest tugevdama ei pea ainuüksi lihaseid, kuna keha liikumapanevad jõud peituvad ikkagi ajus. Ivo Kolts on oma tööga jalule aidanud nii mõnegi peaaegu lootusetu juhtumi.

Toda treenimismasinat ihkaks Risko endalegi, sest päevade kaupa üksinda toaseinte vahel istudes saaksid lihased ja närvid koormust ning kasvu, kuid kahjuks teeb masina kõrge hind oma korrektiivid. Pere on esitanud ka ühe – seni vastuseta jäänud – trenažööritaotluse maavalitsusele.

Koju on muretsetud Vene päritolu pisike aparaat, mis elektriimpulssidega mõjutab erinevaid kehapiirkondi ja valupunkte. Peatselt loodavad nad saada emakeelse kasutusjuhendi, mille abil masina kasutusalasid täpsemalt tundma õppida.

Üksindus

Üks, millest endine seltskonnainimene Risko kindlasti puudust tunneb, on sõbrad, kes on tasapisi kaduma hakanud. Igaüks läheb ju iseenda eluga edasi, kuid sõbrast peletab eemale ka oskamatus uue Riskoga suhelda – mida ja kuidas ja kas üldse öelda, milliseid teemasid oleks ehk parem mitte puudutada, samuti ebamugavustunne ja soovimatu haletsus.

Paar tõelist semu on siiski alles ja nende külaskäigud leevendavad pisut Risko rutiini, sest kodupäevad mööduvadki enamasti Kessu seltsis arvuti taga.

Mõnikord toob üleuksenaaber poeskäigu ajaks oma pisitütre Riskole hoida.
Seepärast on taastusravikäigud olulised ka suhtlemise võimaldamiseks. Vanemad püüavad poega küll võimalikult paljudesse kohtadesse kaasa võtta, aga alati ei ole see võimalik ning autosse saamine ja masinast väljumine on omaette keeruline ettevõtmine.

Kuidas edasi?

Tiitmade pere majaehitus jäi õnnetuse tõttu venima ja edeneb seega aegamisi. Praegune treppidest käimine ei ole kerge kellelegi, oma maja ja oma hoov leevendaksid sedagi muret väiksemaks. Kodusesse korterisse paigaldas kuldkäsi Aare kõikvõimalikke isemeisterdatud abivahendeid, et poisi elu lihtsamaks ja iseseisvust võimaldavaks muuta.

Aga auto, mis enne tasumist oma otsa leidis, tahab siiski maksmist. “Ega võlgu ei jää, aga kõigepealt peab Risko terveks saama, siis on aega ka muude asjade peale mõelda,” sõnab Aare. Niikaua seisab autovrakk presendiga kaetult hoovinurgas, ja Ivi ei suuda seda isegi kaugelt vaadata.

Kiirustada aga ei tohi, ei ole mõtetki, sest ettevaatamatu kiirustamine võib kaheaastase vaeva ja ränga töö nulliks muuta. Ikka tasa ja targu ja tundega. Jalga, seda ainsat ja naelastatut, peab väga hoidma.

Uue aasta jaanuarikuus avaneb Riskol loodetavasti võimalus minna õppima Astangu kutserehabilitatsiooni keskusesse, sest kooli- ja töötee jäi poisil pooleli. Varemalt kooli kõrvalt keevitus- ja maalritöid teinud noormees tahaks võimalusel täiustada oma teadmisi arvutialal.

Ja vaatamata kõigele on Risko tegelikult hästi optimistlik, positiivne ja enamjaolt rõõmus. Kahjuks saatuse vastu ju ei saa, elu läheb edasi ja leppimine tuleb lõpuks ikkagi. Pealegi on Riskol vanematega tohutult vedanud.

Aitame Riskot!
OÜ Invaru füsioterapeudid Hille Maas ja tehnik Andrus Ilves kohtusid Riskoga selle aasta aprillikuus ja andsid tema seisundile füsioterapeutilise hinnangu. Lähtuvalt sellest soovitavad nemad noormehele lihas-skeletisüsteemi treenimiseks ja jäsemete funktsionaalsuse arendamiseks Thera Fit Plus trenažööri. Selle hind on 24 400 krooni.

Raadio Kadi ja Oma Saar on otsustanud selle seadme muretsemisel Riskot aidata. Avasime Eesti Ühispangas konto ja tegime esimese sissemakse – 5000 krooni. Sellele kontole saavad kanda raha kõik, kel Risko lugu südamesse läks.

Eesti Ühispank 10220079630019
OÜ Raadio Kadi
Märksõna “Risko Tiitma”

Head inimesed, aidake teiegi!

Elina Kalm

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 250 korda, sh täna 1)