Päkapikk, päkapikk, küll sa oled imelik

Päkapikk, päkapikk, küll sa oled imelik

 

Veel paar päeva ning ongi selleks aastaks päkapikkude töö tehtud – kingitused pakitud ning headele lastele kommid sussi sisse viidud. Seda, kui suure töö need väikesed olevused tegelikult peavad ära tegema, millist vaeva nägema, ei kujuta vist ette mitte keegi.

Ometi on vähemalt neisse peredesse, kus lapsi kasvamas, päkapikkudel ka asja.

Et päkapikke on päriselt näinud vähesed (jõuluvana ilmutab ennast korra aastas ikka), võttis Oma Saar nende salapäraste tuttmütsikestega tegelaste käikusid lähemalt uurida. Et kuidas nad oma jõulukuiseid toimetusi teevad ja kuidas maiustused lasteni jõuavad. Tuli välja, et täiskasvanud ei tea päkapikkudest suurt midagi. Ainsad, kel oma lood neist pisikestest jõuluaegsetest imemehikestest rääkida, on lapsed.

5 sentimeetrit pikad ja hüppavad 3–4 meetri kõrgusele

Ruhnu koolipoisi Karl Caspari sõnul käivad tal päkapikud iga päev ja toovad kommi. Ka Karl Caspari vennal on akna peal suss, ning kuidagi kummaline lugu on see, et kuigi uks on lukus, saavad päkapikud ikkagi tuppa.

“Neil on salaluuk,” arvab poiss. Võib-olla ulatuvad päkapikud just seetõttu laste sussideni aknalaual, et nad hüppavad 3–4 meetri kõrgusele. Elen lisab, et päkapikud on umbes viie sentimeetri pikkused ning tulevad saarele ikka lennukiga.

“Tegelikult elavad päkapikud ikka Lapimaal, koos jõuluvanaga, kus nad siis aasta otsa lastele kingitusi meisterdavad,” teab Ave ning toob fakti tõestuseks välja jõuluraamatu, kus kõik täpselt kirjas.

“Päkapikud tulevad jõulumaalt täpselt põhjapõtradega,” sõnab tüdruk kindlalt. Ta on veendunud, et isegi siis, kui meil veelombid musta maad katavad, suudavad nad saaniga sõita. “Vaata Coca-Cola reklaami, nad kihutavad oma põtradega ju läbi õhu!” argumenteerib Ave talle teadaolevate faktide toel.

Carl Kaspari juures käivatel päkapikkudel on oma kodu ka Ruhnus. Et maakera alt läheb läbi metroo, on nad sedakaudu saarele tulnud. Emma päkapikkude kodu on roti- ja hiireaugus. “Nad tulevad sinna juba suvel ja lähevad ka suvel,” teatab tüdruk kavalalt, mainides, et tal on kaks rippuvat sussi, kuhu need jõulukuised tegelased toovad tavaliselt šokolaadi.
Päriselt ei ole keegi vist suutnud tuvastada, kas jõuluvana oli päris alguses ka päkapikk ja kas praegustest päkapikkudest saavad kunagi jõulutaadid-memmed (mõnda päkapikku on ju ikka punupatside lehvides ka ringi nähtud jooksmas!).

Võib-olla jõudis tõele päris lähedale 2,5-aastane Indrek, kes eelmisel nädalal Salme lasteaias tutvustas oma kaheaastastele kaaslastele õpetajalaual olevaid mänguasju nii: “See on jõuluvana ja see on lapsjõuluvana [viidates päkapikule].”

Kuidas päkapikke leida?

Carl Kaspar ütleb, et päkapikkude jälgi on raske tuvastada, sest nende jäljed sarnanevad linnujälgedega. Oskad sa siis kindlaks teha, kas üle lume on tatsanud vares või hoopiski kommi kohale toimetav päkapikk?

On teada ka selline fakt, et üks teine poiss nimega Margus tahtis ükskord päkapikujälgi näha ning puistas aknalaua jahu täis – no kuidagi peab ju neile jälile saama! Suur oli poisi meelepaha, kui tolmuimeja laupäevasel koristuspäeval kogu jahu endasse imes. “Ehk oli see päkapikkude vandenõu?” ei anna asi Margusele siiani asu.

Kui Maril ühel õhtul suur Jonnipunn külas oli, pani see paha tegelane tüdruku kahtlema ka päkapikkude olemasolus. Ta teadis küll, et punase mütsiga mehikesed elavad maja taga koplis ning neil on seal oma pesa, kommigi olid päkapikud igal hommikul kohusetundlikult Mari sussi sisse toonud.

Kuid kahtlused ja kõhklused olid tol jonniõhtul nii suured, et tüdruk lihtsalt pidi suurest vihast jalgu trampides teatama, et ta ei usu ühtegi päkapikku. Järgmisel hetkel aga, oh imet, liikus elutoa akna tagant mööda punane müts.

Mari ehmatas hirmsasti, jättis jonni kus seda ja teist ning tahtis pereliikmetega uudist jagada. Ainult suur õde Miia oli kuhugi kadunud. Ja imelik küll, kui õde tuppa jõudis, oli tema ainus, keda päkapikkude-uudis ei üllatanud. “Ah need pubekad on vahel kuidagi imelikud,” lohutas ema seepeale Marit.

Päkapikule võib kogemata peale astuda

Pihtla lasteaias juhtus aga hiljuti selline kummaline lugu, et pärast seda, kui poisid olid spordiplatsil ennast suure hooga tühjaks rahmeldanud, saabus lasteaeda kiri. See oli päkapikult, kes soovitas teinekord spordiplatsil hoolikam olla, kuna Martin oleks peaaegu talle otsa astunud ja siis oleks asi päkapiku jaoks väga kurvalt võinud lõppeda.

Järgmisel päeval asusid poisid siis spordiplatsil seda kohta otsima, kus päkapikk ennast eelmisel päeval kõrge rohu sees see peitnud oli, kuid ei leidnud ei õiget kohta ega ka päkapikku. Siiski on hea, et asi õnnelikult lõppes, arvasid poisid isekeskis.

Mõneti on kummaline, et päkapikud tavaliselt vaid laste juures käivad ning suurte juurde ei jõuagi. “Kas ta pole siis hea olnud?” imestas kord Mart, kui oli salaja isa sussi aknale pannud ning selles hommikul suur tühjus valitses. Paar päeva tagasi tabas Marti aga suur ehmatus. Nimelt avastas ta, et emme kitlitaskus oli päris mitu kommi – just sellist, nagu päkapikud tallegi toonud.

Naljakas oli see, et Mardi küsimise peale, kas emmel kommi on, oli emme ikka öelnud, et ei ole, et praegu ei osta keegi poest kommi, et praegu on ju päkapikuaeg… Aga võib-olla emmel siiski käisid päkapikud? Mart ei julgenud seda asja emme käest päris täpselt küsima ka minna, sest tegelikult ei tohi ju teiste taskutesse piiluda. Isegi salaja või kogemata mitte…

Kommid, kommid, kommid…

Kui tavaliselt leiavad lapsed sussi seest ikka midagi magusat – kommi, šokolaadi, piparkooki –, siis kuuene Kati imestas sügavalt, et pärast seda, kui vanaema Anne teda ja õde hoidma tuli, vahetusid kommid üleöö värvide, vildikate, joonistusplokkide ja raamatute vastu. “Võib-olla päkapikk kardab vanaema Annet,” avaldas tüdruk arvamust.

Johanna (2,5) ema oli aga sügavalt imestunud, kui leidis tütre sussi seest pooliku kommi. Kui ta siis Johannalt aru päris, kostis tüdruk altkulmu põrnitsedes: “Ma saatsin selle kommi päkapikule tagasi, see oli nii vastik!”

Ühes maaperes oli aga susside aknale panek tõeline probleem. Kui ema tahtis sussi aknalauale panna, võttis tuurid üles väike Martin, kes kategooriliselt sellise aktsiooni ära keelas. Kas ema ei mõtle siis üldse? Päkapikud ju tulevad ja talluvad akna all kõik roosid ära!

Jõuluvana abilised

Seda, et päkapikud ühed tublid ja virgad jõuluvana abilised on, teavad kõik lapsed. Mõni mudilane kirjutab jõuluvanale usinalt kirju ja paneb õhtul sussi sisse, et siis päkapikk kingisoovide nimekirja jõulutaadi kätte toimetaks. Väike Marta, kellele päkapikud nii hirmsasti meeldivad, kirjutas aga hoopis tänukirja: “Kallis päkapik, ma tänan sind kommide eest! Ole ikka tupli ja ära lipedaka kuku!”

Andres seevastu, kes pani ka kirja jõuluvanale jõulusoki sisse, ei nõustunud vanaemale kuidagi avaldama, mida ta täpselt jõulutaadilt soovib. “Mis jott-tähega asi see siis oli, mis sa kirjutasid?” ei jätnud vanaema kangekaelselt poissi rahule. Andres oli selle peale hirmus pahane, sest kas siis vanaema ei või natuke oodata – küll ta siis näeb, mis see jott-tähega asi on, kui jõuluvana on selle Andresele toonud…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 467 korda, sh täna 1)